Tegelikult ei loe ma oma kaalukaotuse teekonna alguseks eelmise aasta juulit, mil Fitlapiga ühinesin, vaid seda hetke 10 aastat tagasi, kui mulle tõeliselt kohale jõudis, et "ennast kokku võttes ja tubliks hakates" ei hakka minusugune emotsionaalne sööja mitte iialgi edukalt (=püsivalt) alla võtma. Kirjutasin tookordsest mõistmisest siin sissekandes. See ei loe, et ma olen pärast toda tõdemust juurde võtnud (ja ühe korra väga murtud südamega natukeseks ajaks alla) - ma olen kõik need kümme aastat tegelikult teinud tööd just emotsioonide ja suhtumisega. Eeltööd, nii-öelda.
Ühe asjaga on mul tõeliselt vedanud - neli aastat tagasi kohtasin ma Sõpra, kes on itaallane. On teemasid, mis mulle itaalia kultuuri juures kuigi mokkamööda pole, aga üht asja imetlen ma sügavalt ja õpin järjest Sõbra pealt - nautimist. See kehtib neil igal alal, aga A ja O on toit ja söömine. Ma ei tea ühtki itaallast, kes ei armastaks kirglikult süüa!
Kuigi ma muidu seda teost kuigi kõrgelt ei hinda, siis vat itaallaste elufilosoofia suutis Liz Gilbert "Eat Pray Love" raamatus lühidalt ja geniaalselt kokku võtta. Kui autor kurdab, et tunneb end kohutavalt süüdi, kuna pole kolme nädala jooksul põhimõtteliselt midagi teinud peale paari itaaliakeelse sõna õppimise ja söömise, seletab Luca Spaghetti, et ta tunneb end mitte midagi tegemise pärast süüdi, kuna ameeriklased (aga see kehtib protestantliku taustaga eestlaste osas samuti) lihtsalt ei oska elu nautida, sest arvatakse, et nauding või puhkus tuleb raske töö või hea käitumisega välja teenida. Itaallased aga võtavad elu nautimist asjana iseeneses, sest kõik inimesed juba ongi mõnusat elu väärt.
Ükskord tõi Sõber mulle trühvliga lambajuustu, mu lemmikut. Võtsin väikese tüki ja tundsin pea füüsiliselt, kuidas mu ajus dopamiin ilutulestikku tegi. Võtsin teise väikese tüki - täielik foodgasm. Otsustasin, et vahet pole, ma söön nüüd terve selle juustu ära, sest nominepekkikuihea!!! Lõikasin hea suure tüki, lõin hambad sisse... Ja siis ma sain aru, et kuigi endiselt väga hea, ei koge ma kolmandat ampsu enam nii heana kui esimest kaht.
Siis ma jäin mõtlema, et miks ma raiskan praegu oma lemmikjuustu poole p***ga naudingu peale.
Ühesõnaga, lõikasin juustust hambajäljed viisakalt välja, panin ülejäänu karpi ja külmkappi ja kogesin dopamiini tulevärki, täielikku naudingut, veel viis järgnevat päeva, kui sõin oma lemmikjuustu väikeste tükkide haaval.
Samal põhjusel minu päeva konkurentsitult kõige tähtsam toidukord on magustoit. Miski, mida ma planeerin ette ja mille jaoks lähevad käiku ainult kõige paremad toorained. Pole mitte mingisugust hinnaalandust - mu magustoidud on küll kavakohased (näiteks midagi šokolaadist Maarika retseptivaramust), aga mitte iial midagi, mida ma tõeliselt heaks ei pea. Good enough ei ole piisav, minu kõige tähtsam toidukord peab olema parim.
Ma olen lõpuks ära õppinud itaallaste mõtteviisi - kui ma luban endale iga päev naudingut, ilma, et ma peaksin seda eraldi "välja teenima", siis ei tunne ma vajadust sellega liialdada, vaid ma saan pidama siis, kui nauding on alles maksimaalne. See aga kestab tegelikult väga lühikest aega. Sellest piisab, sest ma tean, et ma saan seda homme jälle.
Kui ma mõned aastad tagasi Itaalias käisin, siis see tähendas igal pool lookas laudasid kõige hea ja paremaga. Kolmandal päeval kurtsin, et ma tõesti enam ei jaksa, nii palju lihtsalt ei ole võimalik süüa. Sõber naeris ja küsis, et miks ma siis söön nii palju, kui ma ei jaksa. Ma ütlesin, et kõik on ju nii hea, ma tahan kõike proovida. Sõber vastas, et väga tore, et ma tahan kõike proovida - aga kas proovimine tähendab tervet taldrikutäit? Ülejäänud reisi jooksul sõin ma absoluutselt kõike, mida hing ihaldas, nautisin maitseid ja tekstuure. Proovimine tähendas paari ampsu. Kõige hea proovimine paari ampsu jagu tähendas aga kokku üht taldrikutäit. Võtsin reisiga alla kaks kilo.
Ma võin süüa kõike, ma võin toitu ilma igasuguste süümepiinadeta tõeliselt ja südamest nautida. Ma võin seda teha täna ja homme ja ülehomme ja iga päev elu lõpuni välja. Ma olen seda lihtsalt täielikult väärt.
Aga ülesöömine ei viita kusagilt otsast toidu nautimisele, see tuleb ikka täiesti muudest asjadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar