79. Kuidas läheb.

Helka küsis, et kuidas mul läheb, eriti deitimise rindel. Pean Helkat kurvastama, et ma pole deitimisega ikka väga kaua tegelenud, olen üsna pikaks ühe härra juurde pidama jäänud. Muidu läheb nii ja naa.

Käisin siin vahepeal töötervishoiu kontrollis. Kõik oli korras, aga paar koomilist hetke oli ka. Esimene oli siis, kui arst kontrollis mu liikuvust ja küsis, kas ma kükki suudan teha. Ma jäin alguses üsna totra näoga vahtima ja siis hakkasin naerma. Eks ma tegin selle ühe küki siis ära. Ilma kangita mõneti imelik ju oli, ei osanud käsi kuhugi panna ega midagi, aga hakkama sain. Käed panin ka maha ette kummardades, vana joogaja nagu ma olen. Aga ma jäin mõtlema, et millal ma viimati ilma kangita kükki tegin üldse?

Teine koomiline moment saabus aga siis, kui arst oli kõik üle kontrollinud ja küsis, kas mul küsimusi on. Mul oli küll üks - nimelt, et miks ta mu kaalust ei räägi ega trenni kohta küsi, ma ju BMI järgi tugevas ülekaalus. Kuna olin sinna läinud teksades ja keset päeva, siis andis sealne kaal numbriks oluliselt rohkem kui mu hommikune "tühikaal", mida ise jälgin ning seega olin ma kirjade järgi rasvumise piiril. Ma olen terve elu pidanud arstidelt kuulma, et ma peaks trenni tegema ja alla võtma ja igasuguseid totraid soovitusi kuulama, too arst aga ei esitanud mu trenni, kaalu ega toitumise kohta mitte ühtegi küsimust ega kommentaari. Mitte ühtegi! Null!

Arst vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et tõsi ta on, et BMI on üks näitajatest, mida nad jälgivad, aga üldiselt on arstidel olemas ka töövahendid nimega silmad ning neid sihtotstarbeliselt kasutades annab ta oma professionaalse hinnangu, et ma teen korrapäraselt tugevalt trenni ning mu keha rasvaprotsent on tervislikus vahemikus. Seega ei pea ta vajalikuks seda teemat arutada.

Vat see oli see koht, mis võttis kukalt kratsima. Vahel mulle tundub, et mu düsmorfia hakkab üle minema, aga sellistel hetkedel on selge, et ma ise end ikkagi adekvaatselt ei näe. Sest mina näen peeglist paksuvõitu naist, mitte sellist, kes "silmnähtavalt korrapäraselt tugevat trenni teeb".

Kui veel trennist rääkida, siis mul õnnestus seljale viga teha enese lollusega, mida siin kirjeldama ei hakka, sest no nii loll on ikka tõesti erakordselt loll olla. Aga häda on suur, nii et juba mitu kuud annab tunda, vahel nii, et magada ei saa. Joosta ka ei saa.

Varsti saan ortopeedile, too loodetavasti ütleb, et lülid ja diskid on korras, lihtsalt totter ülekoormus, mida füsio juures käimine kiirelt kontrolli alla aitab saada. Hoidkem pöialt, et nii läheb.

Seniks olen jõuksis raskused alla võtnud ning otsinud harjutustele alternatiive, mis selga vähem koormavad. Selg talub küll koormust, aga mitte raskust, s.t. kergemate raskuste ja suurte korduste arvuga kannatab trenni teha.

Kergema raskusega treenides on hea tehnikat ka lihvida, olen end nüüd trennis filmima hakanud ja no ei jää midagi väga valet silma. Jalad on kenasti maasse surutud, põlved ei liigu ja selg on sirge. Kangi harjutan madalamas positsioonis, see on kehale kuidagi mõnusam, annab stabiilsema tunde.

Aga vana jõuksi-nali "Show me your squat face" ikka kehtib. See on minu kõige kenam squat face (ja valida on sadade screenshottide hulgast, üks hullem kui teine!). Kujutage nüüd ette, mis näoga ma teen kükke "päris raskustega"...

Ime siis, et kõik fitnessi influkad endast pepu-pilte instasse panevad, olgu neil siis parasjagu jala-, selja- või kätetrenn. Selliste ilmete peale ei tuleks ühtegi koostööd ju! Kena pepu peale aga tuleb!

Õnneks mul selliseid probleeme pole.

Kuna aga selline lolli mängimine on trennirõõmu ära võtnud, siis ma käin jõuksis üldse vähem ning läksin vana klassika peale tagasi ning kõnnin ja kõnnin ja kõnnin. Ma räägin juba ammu, et kõndimine on suurepärane koormus!

Ma keerasin selle muidu nukra seisu aga enda jaoks positiivseks. Nimelt on trennikoormuse olulise langusega mu isu normaliseerunud, nii et ma suudan reaalselt langetusrežiimis olla! Panin siis langetus +10%, sest esiteks pole mul kiiret kuhugi, teiseks on mu BMR suure lihasmassi tõttu ilmselt siiski kõrgem kui programm pakub.

Mõtlesin, et vaataks. Äkki prooviks natuke kergem olla. Igipõliselt paksude reite omanikuna on mul ammune unistus reitel nelipea "sakk" nähtavale tuua. Mulle meeldivad tugevad reied lihtsalt, need on ilusad. Teatud asendites (kui jalad on täiesti sirged) on "sakid" mul näha küll, aga võiks ju rohkem ja kogu aeg? Mõlemad eesmärgid eeldavad väiksemat rasvaprotsenti. Lihas on all olemas küll.

Nii et võib juhtuda, et hakkan uuesti aktiivsemalt blogima! 

78. Mis edasi?

Ma olen jõudnud teatud teelahkmele. Kaks aastat tagasi juuli alguses alustasin ma 125 kg pealt kaalulangetusega. Aasta tagasi - samuti juuli alguses - tundsin, et aitab küll ning otsustasin -33,3% ehk 83.3 kilo kanti (kaaluvahemikku 82-85) püsima jääda. Kava jälgisin enam-vähem edasi, kasutades Fitlappi rohkem abivahendina, et kaloritest ja makrode jagunemisest oleks umbkaudne arusaam.

Just selle aasta juuli algusest aga pole ma enam peaaegu üldse kava järginud ega kaloreid lugenud, vaid toitunud pigem intuitiivselt, lihtsalt meeles pidades kahte raudset põhimõtet: 1) minimaalselt kiireid süsivesikuid (ja ka siis soovitavalt enne trenni), 2) igal toidukorral söön kõiki makrosid ja panen toidu sisse "õhku" vabavaraga.

Ja kaal püsib.

Ma lubasin ka, et ei tule ühegi ametliku enne-pärast jutu ega piltidega välja enne, kui olen näinud, et suudan kaalu suuremate draamadeta säilitada vähemalt aasta. Kui kevadel paar nädalat kestnud söömahoogudega emotsionaalse valu lämmatamine välja arvata, on see mul õnnestunud. Arvata on, et selliseid aegu tuleb veel, kus vanad mustrid nurga tagant kollitavad, oluline on võime sealt välja tulla. Ja ma tulin ju.

Nii et idee järgi olen ma vist tõestanud, et oskan siin kaalunumbris elada küll, ma olen oma praeguse kaalunumbri ja suurusega ära harjunud ega mõtle endast enam kui 125-kilosest naisest. Nüüd siis peaks vist enne-pärast pildid tegema ja laenama end reklaami jaoks?

Mul on sellega olnud algusest peale tõrge, sest kahjuks kipub selliste enne-pärast piltide juurde alati tulema kommentaare sellest, kuidas NÜÜD on nii kena ja ilus. Aga ma ei vihanud oma 125-kilost keha enne kaalulangetuse teekonna algust ega vihka seda ka tagantjärgi, see on ju täpselt seesama keha, mis mul on nüüd, aga väiksem.

Ma olen teinud tublit tööd ja ma olen selle üle uhke, aga töö, mille üle ma olen uhke, on olnud psühholoogiline. Fitlap ja trenn said üldse võimalikuks ning on mu ellu integreeritud nii loomulikult ainult selle aastatepikkuse ajude lahkamise tõttu. Ma tekitasin oma ellu koha, kuhu sai tekkida spordiarmastus. Ma õppisin oma 125-kilost keha armastama tingimusteta niivõrd, et ma tahtsin sellele pakkuda parimat, andes sellele kehale parimat toitu, andes võimalusi liigutada, et see tunneks end paremini ja saaks väljendada oma potentsiaali (minu puhul jõud). Minu kergem keha on lihtsalt psühholoogilise töö väljendus. Enesearmastuse teekonna tulemus.

Kui reaktsioonid tuleksid selle kohta, avaldaks ma pildid kohe. Aga ei tule ju. Ikka olen ma 90% inimeste arvates tubli, sest ma piirasin ja sundisin end ning saavutasin läbi tõsise enesemuutmise protsessi selle, et ma pole enam see, kes ma olin enne. Ja see on kardinaalselt erinev sellest, mida ma teinud olen!

Ma olen ikka see, kes ma olen kogu aeg olnud, lihtsalt et ma ei kanna enam 40-kilost kaitseülikonda, et end maailma eest kaitsta.

Vahepeal panin ma kõik oma 76 seni kirjutatud postitust privaatseks, sest jäi tunne, et säärasel psühholoogiast jahumisel pole mõtet. Tükk aega olid kõik need postitused mulle endale nähtavad, siis aga mingi Fitlapi uuendusega kadusid vanemad mu jaoks ära. Nad on küll alles, sest kui ma kaks mustandis olnud postitust ära kustutasin, ilmus kaks vana postitust nähtavale, seega on ilmselt alles ka kõige vanemad, aga näha ei saa ka ma ise neid enne, kui teised eest ära kustutan. Ma ise näen peidus postitusi 67-76, 66 vanemat on kõik kusagil serveri avarustes peidus.

Muidu poleks midagi, ma ju tean oma ajalugu ise ka, aga vahepeal alustasid kirjutamist mõned uued tegijad, kel mitmeski mõttes sarnane stardipositsioon kui mul omal ajal - tugev ülekaal, terve elu kaaluga maadlemine ja eluaegne depressiivsus. Kuna ma olen sellest pärast pikki aastaid maadlemist ja korduvaid läbikukkumisi viimaks läbi tulnud (nüüd ma juba usun seda), hakkasin ma oma vanadel postitustel uut väärtust nägema. Tööd ajudega saab teha ainult täiesti ise, aga äkki annaks mu teekonna kaardistus vähemalt usku, et see on võimalik, ka pärast mitmeid valestarte?

Kuna postitusi uuesti avaldades ilmuks nad aga uuena ja ma ummistaksin korraks kogu fitlapi blogide feedi ära, siis ei saa ma seda teha. Pealegi läksid postituste peitu panemisega kõige kaduva teed ka kommentaarid.

Korra mõtlesin kõik vanad postitused wordpressi tõsta (seal saan ma postitusi ka "minevikku" postitada), aga see tähendaks tõesti, et ma kustutaksingi vanad postitused siit keskkonnast - ma ei saa ju muidu kõige vanematele ligi.

Ei teagi kohe.

Võib-olla on siis nii vaja. 

77. Kehakoostise analüüs.

Ma siin vahepeal mõtlesin. Et kuidas ja kas üldse ma siin veel kirjutan. Esialgu jõudsin järeldusele, et kui midagi põnevat juhtub, siis võiks märke maha jätta. Küll aga ei kirjuta ma enam kunagi kaaluteemade psühholoogilisest poolest. Pole vaja.

Igatahes.

Härra tegi minust hiljuti ühe näki-pildi, kus ma puusast saati vees olen.

Kui ma selle pildi pealt oma selja sirglihaseid ja lailihast vaatasin ning eestvaates pildi pealt (seda ma siia ei pane, eksju) kõhulihaseid, otsustasin, et aitab naljast - teeme selle laua lubatud kehaanalüüsi ära. 83 kg juures ei ole loogiline omada välja joonistunud lihaseid. Arvasin ma. Siin peab olema mingi anomaalia.

Aga tuleb välja, et on küll loogiline. Ma olen tugevas ülekaalus, aga normis rasvamassiga, keharasva on 23,4%. Kui natuke veel rasva kaotan, olen oma vanuse kohta MADALA keharasvaga (sest ma jõuan oma vanusega kohe sinna keskmisse tulpa). Ülekaal tuleb lihastest (ja natuke veest ka - kilpnäärikute asi).

Ahah, nojah siis.

Mina, elu aeg paks olnud naine, praegugi kehamassiindeksi järgi tugevas ülekaalus, olen alla keskmise keharasva protsendiga.

Peale lihaste on mul muuseas ka luud tuntavalt üle keskmise rasked (norm 3.2-4.0, mul 5.1). Võta või jäta - ma olengi päriselt ka raske kondiga 😀

Ei, ma tean, et see masin pole väga täpne, päris õige vastuse annaks dexa scan või kaliiper, aga siiski.

Sellest sain ka aru, miks ma ei suuda tavalises langetusrežiimis olla. Masina järgi on mu põhiainevahetus 1800 kcal, tavalangetus annab mulle aga sellest väiksema numbri. Alla BMRi aga ei tohi kaloraaž minna ning jätkusuutlik kaalulangetus on üldse päevasest energiavajadusest (masina järgi mul 2700 kcal) mõni- kuni viissada kalorit madalam. Muuseas, ligilähedaste numbriteni jõudsin ma ise samuti, kui inimkatseid ja arvutusi tegin, ma lihtsalt ei suutnud neid numbreid uskuda.

Nii et Fitlapi +20% sobib mulle. Kunagi on need teemad olnud, et kas tõesti päriselt ka keegi neid režiime kasutab. Novat - ma nüüd kasutan. Pole nädalaid enam üle söönud, vaid püsin kenasti kavas ja tunnen, et kontroll on tagasi.

Mida oligi tarvis tõestada.

Just kontrolli puudumine häiris mind, s.t. fakt, et ma ei suutnud kuidagi planeeritult süüa. Kaalunumber ju püsis, selles mõttes ei olnud probleemi.

Aga ajul on ikkagi raske vastu võtta, et kui ma tahaks tšillilt alla võtta, peaks ma sööma üle 2000 kcal. Naised ju ei tohiks nii palju süüa! Ma nüüd üritan selle teadmisega leppida...

Muidu aga sain ma viimaks maha korraliku sörgi-pleilistiga, ise olen väga rahul igatahes. Ei mingit mõttetut õntsutamist, vaid puhas klassikaline rokk. Billy Idoli "Rebel Yell" ning Judas Priesti "Breaking the Law" on oma hea energiaga parimad jooksulood, ma ütlen.

Pleilist on ca 160 bpm, mis annab keskmiseks tempoks ca 6:00/km. Kuigi eks see sõltub sammu pikkusest ka. Viimati, pärast rasket jalapäeva, kui ma nelipead moosiks lasknud olin, avastasin, et kuna jalg ei lähe hästi sirgeks, on samm palju lühem ning läbitud maa seetõttu samuti. Aga no sammu sagedust aitab pleilist ikkagi hoida. Ehk on kellelgi veel abiks. 

76. Rajale tagasi.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, kukkusin ma vahepeal emotsionaalse söömise sohu maha. Aga nüüd hakkab olukord taas normaliseeruma. Muuhulgas lisas motivatsiooni Fitlapi matk. Nägin staarid elusast peast ära ja väga tore oli! Loodan, et sääraseid kokkusaamisi tuleb veelgi :)

Enne isikliku elu turbulentse tegin ma enda peal inimkatseid. Mind kimbutas juba pikemat aega "millegi isu", mis mind pidevalt ülesöömiseni viis ja hoidis kaalu paigal või viis kergesse tõusutendentsi. Ma leidsin, et aitab küll, kaua võib.

Matildal oli sama mure ja kuna meil on temaga mitmeid ühiseid jooni (laisk kilpnääre ja tugev (jõu)trenni harjumus), siis mõtlesin ja mõtlesin, keerutasin pöidlaid, mõtlesin veel, arvutasin natuke, arvutasin üle, mõtlesin veel pisut ja vist mõtlesin välja. Inimkatsed igatahes kinnitasid, et suund on õige.

Esiteks sain ma oma hirmust üle ja tõstsin kaloraaži. Midagi pole teha, aga korduvad arvutused viitasid sellele, et ma teen nii palju trenni (ja just jõutrenni!), et kava tavarežiim on minu jaoks natuke liiga suures kaloridefitsiidis.

Puht-matemaatiliselt võttes on tõesti nii, et mida suurem kaloridefitsiit, seda suurem kaalukaotus, lihtsalt et sellist asja ei ole võimalik väga pikalt hoida. Lühidalt saab, pikalt ei saa, keha ja aju hakkab sellele vastu. Siis tulebki selline vastupandamatu "millegi isu", mis tipneb viimaks sellega, et istud peadpidi maapähklivõi purgis. Ehk siis - kui üritada natuke liiga suurt kaloridefitsiiti liiga pikalt hoida, viib see lõpuks kaalutõusuni, sest sa hakkad üle sööma. Mitte keegi ei jaksa aastaid järjest olla pidevas kerges näljas. Või, noh, jaksab, aga nendel inimestel on juba ravi vaja.

Nii et kui muidu räägin ma kogu aeg, et you can't outrun your fork, s.t. kaalu reguleerimisel on A ja O toitumine, trenn on lihtsalt kena boonus, mida tasuks teha rohkem tervise ja heaolu pärast, siis tegelikult ikkagi ühel hetkel saabub see hetk, kus trenni kalorikuluga tuleks ka arvestada. Ainult et see hetk saabub seal, kus iga päev korralikku trenni (või ka mitu) tehakse, sest siis kahekordne vahepala enam ei päästa, vaid tuleb tõesti terve kava kaloraaži tõsta. Igapäevane 10000 sammu ja 2x nädalas kõht-selg-tuhar rühmatrenni seda välja ei anna.

Teise faktorina aga vaatlesin makrode tasakaalu. Mõtteni viis Matilda tõdemus, et neid "millegi isusid" ei olnud tal sügisel, kui vabalt õuna sõi, aga ka see, et mu enda "millegi isud" kipuvad lõpuks ikka viima mee ja banaanini. Lisaks veel tõdemus, et ma teen kordades efektiivsemaid trenne, kui olen enne trenni söönud midagi, mille rõhk on süsivesikutel (ma ikka jälgin, et igal toidukorral oleks alati kõik makrod, küsimus on, et mille poole kaldu).

Fitlap on valgu poole kaudu ja see töötab väga hästi suure langetuse puhul. Ma räägin kogemusest, eksole.

Aga kui ma oma enesetunnet jälgisin ja kirjandust lugesin, hakkas mulle tunduma, et just suurema trenni tegijad, ERITI jõutrenni tegijad, kes on kas säilituses või kel ikkagi suhteliselt vähe vaja langetada, s.t. kellel on "pikem perspektiiv", võivad süsivesikuid pisu vabamalt tarbida. Valku on lihaste jaoks vaja ja neid ei tohi ära jätta, aga süsivesikud on kiire energia ning jõutrenni jaoks läheb seda vaja. Muidu võib sama hästi ka poolekiloste aeroobikahantlitega vehkida.

Kui ma enne trenni süsivesikut ei söö, siis ma raskust ei tõsta. Ja kui raskust ei tõsta, siis kalor ei kulu. Nii et süsivesikute tarbimine viib mõttekama trennini ja suurema kalorikuluni, seega efektiivsema kaloridefitsiidini. Mulle viimaks tunduski, et see arusaamatu "millegi isu" oligi keha viis küsida trenni jaoks kasutatavat energiat - kiiremat.

Ja siis hakkasin ma mõtlema, et umbes midagi sellist on ammu räägitud, k.a. Fitlapi tiimi omad. Hakka või arvama, et profid teavad, millest nad räägivad... 😀

75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.

74. Fitlapi maskott.

Hiljuti, või, noh, kuu aega tagasi (jeeber, kus aeg lendab!) oli grupis liikumisnädal, millest ma aktiivselt osa võtsin. Ma üldiselt igasuguseid väljakutseid ja teemanädalaid kaasa ei tee, vaid tõesti valin teemad, mis mind kõnetavad. Puhtalt missioonitundest, sest auhinnad on toredaks boonuseks, aga nende pärast ma ei pinguta. Mõttes, et Fitlapi puhul hakkab juba kergelt piinlik, sest aasta tagasi sain smuutinädala auhinna ja vahepealse foorumikatsetuse puhul moosi :D

Igatahes - kuna liikumine on mu kehakaalu teekonna praegune kõige olulisem teema, siis liikumisnädalal postitasin innuga pilte ning mõtlesin ja kirjutasin kaasa (üks blogipostitus on sealtmaalt ikka veel mustandis, ei suuda seda kuidagi lõpuni kirjutada). Ja, näe, Fortuna naeratas jälle! Sain MyFitnessi seljakoti! Ja no ma olen väga rahul.

Kui muidu olen ma logistilistel (ja finantsilistel) põhjustel 24/7 klient, siis Spordiseltsi kaudu saan ma korra nädalas mujal klubis käia. Vanasti käisin ma ujumas, aga vahepeal käisin MyFitnessis. Seal on näiteks puusatõste pink, mis on oma olemuselt kergelt tõstetud kang koos seljatoega. 24/7 pink ei kõlba kuhugi - ma ei suuda kunagi seal normaalset asendit leida, pealegi ei saa ma sinna lisapehmendust panna - aga nende raskuste juures, mida ma puusatõste juures kasutan, on seda juba hädasti vaja, vastasel juhul jäävad delikaatsesse kohta suured sinikad (ma räägin korduvast kogemusest). Ja kui kogu kupatus ise üles panna (leida vaba seinapind, tuua pink, tuua kang, tuua kükipehmendus, tuua matt lisapehmenduseks, tuua kettad), siis see võtab nii kaua aega, et ma ei viitsi, noh. Nii et juba ainuüksi puusatõstete tegemiseks tasub MyFitnessis käia.

Novat, sedasama kotti olin ma juba tükk aega MyFitnessi adminni selja tagant nillinud ja imetlenud, seda enam, et mu oma spordikott hakkas otsi andma.

Nüüd, olles MyFitnessi seljakoti õnnelik omanik, võin kinnitada, et tasus nillida küll, väga väga väga hea kott on! On erinevas suuruses sahtleid kotis sees ja koti välisküljel (ja nende sees veel eraldi sahtleid), on eraldi ligipääsetav alumine kott, kuhu näiteks ujumisriided või jalatsid panna, on pikendatav ülaosa, on suur sahtel, kuhu lapikuid asju panna. Mahutab palju, isegi mu uus tõstevöö, mis pole veel piisavalt pehmeks kantud, mahub jäigana ära. On veepudeli hoidja, mis pudelit korralikult kinni hoiab. Selg ja rihmad on pehmendustega ning megamugavad. Ja no ilus on see kott ka!

Ja ma ei kiida seepärast, et selle tasuta sain, vaid ma olen päriselt ka sellega väga rahul.

Aga see pole veel kõik. Nagu mitmele teisele siinsele blogijale, nii tegi ka mulle Fitlap üllatuse, saates mulle uued vitamiiniga maitseveed.

Proovisin ära ja no jälle on Fitlap hea tootearendusega maha saanud, pole midagi öelda. See, et vesi on õuna-leedrimaitseline, aga mina olen juhuslikult leedrifänn, on lihtsalt vedamine. Aga üks asi on küll objektiivne fakt - see vesi võtab janu ära.

Muidu ma maitsega vett või spordijooke ei tarbi, sest tavalises maitsevees on kalorid ja/või gaas, spordijoogid on aga õudse keemiamaitsega. Igasugused suhkruasendajaga värvilised veed aga ei võta minu senise kogemuse järgi janu ära, vaid pigem suurendavad. Aga Fitlapi uus vesi tõesti võtab janu ära. Täiesti hämmastav. Ju sisaldab midagi, mida mul vaja on, on see siis seleen või tsink. Ma ise joon natuke pealt ära ja lisan pudelisse vett, sest mu maitse järgi on maitse pisut intensiivne, aga no see on pisasi. Nii et kui õuna-leedri maitse meeldib, julgen soovitada küll. Ja jälle - mitte seepärast, et kingiks sain, vaid tõesti on hea.

Nii ma siis nüüd viimasel ajal käingi trennis nagu Fitlapi maskott - kingiks saadud kott kaasas, Fitlapi pudel selle sees.

Aga heale asjale võib reklaami teha küll. :)

PS Aga seda ma pean küll ütlema, et Fitlapi kastid on kuidagi rikkis - kumbki mu kass ei roninud kummagi paki kasti tšillima. Kes on enne näinud pappkaste, kuhu kassid sisse ronida ei taha???

73. Liikumisrõõm.

Nojah, siin ma siis nüüd olen - kutsun kõiki jooksutrenni, küll NRC, küll Terviseradade omadesse, aga ise neist osa ei võta. Teisipäeval läksin Russalka juurde kohale küll, aga mul oli esiteks (vaimselt) väga halb enesetunne, teiseks olin sellises lollis seisus, et mul polnud kuhugi panna kotti, mille ma PIDIN trenni kaasa võtma. Alguses arvasin, et trenn käibki Russalka juures, siis oleks koti kuhugi põõsa alla jätnud ja seda kullipilguga jälginud. Aga kui alustuseks pidi sealt kilomeetri eemale sörkima, jätsin asja katki. Ei ole võimalik joosta, üleõlakott seljas.

Aga no ma loodan, et keegigi mingi trenni endale leidis. Kuuldavasti küll ei osanud Terviseradade omad arvestada algajatega, kahju kuulda. Aga seda ma võin tõesti kogemusest kinnitada, et NRC algajate tempoga long run'id, mida sügisel korduvalt kaasa tegin, minusugustega arvestasid. Eks see ilmselt sõltub treenerist.

Aga iseseisvalt käin küll jooksmas, mul saab varsti C25K programm läbi, hetkel olen 7. nädala juures, kus tuleb 25 min järjest joosta. Järgmisel nädalal on 28 minuti jooksud ja siis ongi 5km ehk ca 30 min täis. Hurraa!

Mõneks ajaks jään ma kindlasti loorberitele puhkama, aga siis peaks midagi edasi tegema. Ei suudagi otsustada, kas edasi peaks proovima pikemat maad (s.t. 10 km-ni) või selle 5 km juures tempot tõsta. Sest mu tempo on aeglane - ma ei jookse, ma sörgin. Mu kehale on kindlasti omasem aeglasevõitu liikumine, aga parem vastupidavus. Ei teagi, kumb oleks mõttekam, kas proovida seda ära kasutada või just proovida arendada nõrka külge. Aga no seda on aega mõelda.

Tõmbasin igatahes c210k äpi alla. Selle kirjeldus oli muidugi üle prahi:

Okei siis!

Aga ma liigutan end muul viisil ka. Ma olen joogat vahelduva eduga juba aastaid teinud, ikka nii kahekümne kanti, aga kuna ma vanasti proovisin kole vaimne olla, siis tegelesin teiste stiilidega. Ma tean jah, et ashtanga väidab end kõige traditsioonilisema ja autentsema "päris" voolu olema, aga on stiile, mis on veel rohkem kõige traditsioonilisemad ja autentsemad ja "päris". Igatahes ei kuulunud igasugused tagurpidi asendid, kätelseisud ja muu säärane siiani mu praktikasse, need olid rangelt väga edasijõudnute asendid, üleüldse täielik ego ning edasiminek pidi joogas olema aeglane ja jumala eest ei tohtinud keegi midagi sellist proovidagi, sest et iga vale liigutus põhjustas düsbalansse ja vigastusi.

Kuna ma ei ole enam ammu vaimne (olen korduvalt öelnud, et hoian end sellest maailmast kauge kaarega eemale), siis võin ma vabalt sportlikku "euroopa joogat" ka teha, pole üldse oluline, et asi oleks absoluutselt maailma kõige kõige traditsionilisem ja autentsem ning mulle on tekkinud vabadus teha, mida tahan - mängida oma kehatunnetuse ja tasakaalumeelega ning rõõmuga katsetada uusi asendeid. Leidsin netist nädalase tasuta ümberpööratud asendite kursuse, mida Yogi Flight School korraldab (praegu enam ühineda ei saa, aga küll neid tuleb veel). Ja no kui ma rikkaks saan, ma kavatsen kindlalt nende tasulise kursuse võtta, sest täpselt sellist vibe'i olen ma ammu otsinud. Joogaõpetaja, kes joob (avalikult) kohvi ning kelle hüüdlause ümberpööratud asendite juures on "Stack your shit!" (see on isegi nende särgil). Ei mingit holier than thou hoiakut ja enneaegse nirvaana teesklemist.

Igatahes olen ma terve nädal harjutanud varese poosi, pea peal seisu ja kätelseisu. Ükski kolmest asendist pole mul veel üle mõne sekundi välja tulnud, aga mul on nii neetult lõbus neid katsetada.

Varese poosi katsetusest tegin instasse videopostituse ka. Muidu poleks seda ehk üles pannudki, aga ma ise jäin selle pealt oma käsivarsi ja õlgu vaatama, et ossa. Natuke veel ja varsti lähen Kopli vahele tüli norima, oksad laiali. Just selle video pealt (nähes end kõrvaltvaataja pilguga) sain ma aru, miks mind sportlikuna tajutakse. Sest et, jah, tõesti, mul on ilmselt atleetlik keha.

Minul!

Kogu mu kaalukaotuse teekonna juures hämmastabki mind ennast kõige rohkem see, et ma siiralt naudin liikumist ja liigutamist ning enda väikest proovilepanekut. Oleks seda keegi mulle veel kaks aastat tagasi öelnud, ma oleks ta välja naernud... 

72. Puhkusetrall + uued Fitlapi tooted.

Kutsusin siin eelmisel nädalal kõiki teisipäeval jooksma, aga tunnistan ausalt, et kui ma tol päeval kl 15 aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas lumi ÜLES sadas, loobusin sellest mõttes ise ka. Vihmaga olen ma jooksmas käinud. Lumega tegelikult ka. Aga, andke andeks, lumetormis mina ei jookse. Mõttes, et kuna ma jooksutrenni asemel jõusaali läksin ja selle käigus üritas tuul kõike mu 83 kilo pikali lükata, siis ma pean otsust õigustatuks. Sel nädalal ka ei jõua NRC trenni jooksma - aega pole lihtsalt.

Mul on traditsiooniline nädalane kevadpuhkus, mille jooksul pidasin suuri plaane teha trenni, tegeleda süvenenult oma erialase väljakutsega ja loomulikult käia kontserdiproovides ja pärast kontserditel ka. Aga kas mul on selleks kõigeks aega? Nagu ikka mu puhkustega - alguses arvan, et tuleb hirmus molutamine, pärast tuleb alati välja, et puhkusest oleks puhkust vaja. Nii ka seekord. Nii et NRC jooksule jõuan järgmisel nädalal - kui siis muidugi jälle lumetormi pole...

Trombooniendel

Just kiiretel aegadel hakanud sörkimist hindama trenni mõttes. Selle pool tundi ikka leiab (kolmveerand koos pesemisega), samas kui jõusaalis käik võtab koos kodust minemise-tulemisega vähemalt kaks tundi, enamasti rohkem.

Ma olen siin muidu paari uut Fitlapi toodet proovinud: uued riisiga grillvorstid, kana-kodujuustu salat ja jäätis jäid ostukorvi. Pean tunnistama, et tootearendajad on teinud head tööd ja eriti suured kiidusõnad selle eest, et soolaga on hakatud normaalsuse piiridesse jõudma. Kui nüüd eelmistel Nõo toodetel (süldil, vorstidel, kana- ja veiserullidel) ka soolasisalduse väiksemaks saaks, oleks tore.

Ega ma muidu grillvorstide sihtrühm pole, ma sellest eestlaste rahvuslikust harrastusest, s.t. grillilembusest kuidagi kõrvale jäänud. Seda enam, et nende hind võttis hinge kinni. Ei, ma ei kurda, ma saan aru küll, et nende toodete arendus on kallis. Ka šnitslite hind võtab viimasel ajal hinge kinni, aga vahel harva ma siiski luban neid endale vale-burksi meisterdamiseks. Grillvorstid jäävad minust siiski edaspidi poodi, sest et, noh, pole sihtrühm.

Arva on aga, et salatist, mille sihtgrupp ma muidu ka pole, saab teinekord "päeva päästja", nagu siiani on päästjaks olnud pannkoogid. Salatit on lihtsalt rohkem ja see on "raskem", nii et on selgelt parem "haaran kaasa" kõhutäide.

Aga no see jäätis... mmm... mmm... mmmmmmmm... Muud polegi tegelikult öelda. Kõik on perfektne.

Kookossuhkur, tuntav õunamahl, kerge soolakas nüanss ja koorene tekstuur. Kohe tunda, et seal on minimaalselt jama (päris ilma saakski olla ainult käsitööjäätis) - jäätis sulab põhimõtteliselt kuumema pilgu peale üles, nagu peabki! Ja no see maitse, noh... mmmm....

Kui nüüd vahest ehk saaks mingi šokolaadise variandi ka?

Kui ma hästi ilusate silmadega küsin? 

71. Uni + jooksutrenn.

Düsmorfia on endiselt peal, küll aga hakkab mingi chill tagasi saabuma, palju söön ikka veel, kavas püsimisest ei tule midagi välja, samas teen ikka veel aktiivselt trenni ning kasutan liikumiseks peamiselt jalgratast, mistõttu on kaalunumber jälle 82 peal. Mis tekitab muidugi filosoofilise küsimuse, et kui mu kaalunumber on stabiilne, siis kas ma TEGELIKULT söön liiga palju :D

See, et kaalunumber on tagasi puhvri allaotsa kukkunud pole mu arvates küll mitte sellest, et ma oleks rasva kaotanud, vaid pigem vett, sest keha on väiksemas stressis. Seda väga suures osas seepärast, et tegin grupis tublisti unenädala kaasa ja magasin end viimaks välja.

Ega ma sellest nädalast midagi uut ei õppinud, aga ikkagi oli tore neid tõdesid üle korrata. Et õhturutiinid on olulised, PÄRISELT KA.

Tegelikult teen ma palju rohkemat kui grupis mainisin. Näiteks on mu tuba meelega tehtud black box'iks. Mõne foto pealt olete isegi näinud, et mu magamistoa seinad on tumehallid. Samuti on mul pimendavad kardivad. Kõikvõimalikud tuled on mu toas öösiti keelatud, k.a. igasuguste laadijate ja akude tulukesed. Magan kõrvatroppidega ning suviti ka maskiga. Toa tuulutamine on osa õhturutiinist, vanasti, kui keharasva protsent oli kõrgem, magasin tegelikult aastaringselt avatud aknaga, aga seda ma lihtsalt enam ei kannata välja...

Tegelikult mul ongi selge õhturutiin, lõin sellesama Faboulous äpiga, millest ükskord kirjutasin. Õhturutiini mõte on füüsiliselt lõdvestuda ning vaim maha rahustada ja anda märku, et on uneaeg. Kellele mediteerimine ei sobi (ma ise eelistan ka näiteks hommikuti mediteerida), siis võib kasvõi käsitööd teha või joonistada. Kui pole vanni-inimene, siis duši all mõnulemine sobib ka. Just see rahustamise ja lõdvestamise iva on oluline, mitte konkreetsed tegevused.

Mina näiteks teen kerge koristuse - taimer jookseb 10 minutit. Mida selle aja jooksul jõuan, teen ära, enamasti on see köögi korrastamine. Minu ajule mõjub asjade korrastamine kuidagi rahustavalt, samas ma kujutan ette, et koristamine võib mõnele teisele hoopis stressi tekitada. Ennast tuleb tunda!

Muidu aga harjutan ma suunamudija elu ning teen reklaami. Tõsi, ikkagi täitsa tasuta ja palumata, puhtalt heast südamest. Nike Run Club ja Tallinna Linnavalitsus korraldavad aprillikuus teisipäeviti tasuta jooksuõpetust, mõeldud just algajatele. Ma julgen neid südamest ja soojalt soovitada. Just NRC trennid võtsid minult jooksu-hirmu ja aitasid kehka-tunni traumadest üle saada. Andsid arusaama, et tegelikult ei käi jooks nii, nagu meilt koolis kehka-tunnis oodati (PROFFIDE poolt, mida kehkaõps oleks pidanud olema!!!), et pane aga liduma ja võimalikult kiiresti. Et tegelikult on jooks lahe, peab lihtsalt mõistlikult ja tunde järgi lähenema. Sügisel käisin nendega päris mitu korda jooksmas, aga hilissügisel jäi osalejaid väheks ning nad ei teinud enam algajatele eraldi gruppe, suure grupi tempo oli mulle aga kaugelt liiga kiire. Kuna aga nüüd välja kuulutatud trennid on suunatud just algajatele, kavatsen ise kindlalt kohale minna. NRC omad on lahedad!

-----------------

Lisatud: NRC vist mujal asulates ei tee, aga Tervisrajad kuulutas üle Eesti terve hulga jooksutrenne välja. Narvast Hiiumaani ja Võrust Piritani. Tasuta ja puha.

69. Tasa ja targu.

Kui ma suvel säilitusse läksin, ütlesin, et enne ma mingi ametliku enne-pärast tulemusega välja ei tule, kui olen vähemalt aasta jagu oma kaalunumbrit säilitanud. Kirjutasin kohe, et kuna mu sügava veendumuse kohaselt on nii tugeva ülekaalu põhjused psühholoogilised, s.t. raskekaallastel on ülesöömine mingi emotsioonide reguleerimise vahend, siis võtavad suure kaalu kaotajad väga sageli kaalu tagasi, kui pole lahendatud neid algseid ajendeid. Mul polnud ega pole siiani mingit soovi olla üks neist paljudest suure kaalu kaotajatest, kes hurraaga oma tulemusi esitleb, et siis paari aasta pärast algkaalus tagasi olla.

Hea oli, et seda ette ütlesin, sest see, kuidas ma oma kaaluga nüüd maadlen, on ikka üle mõistuse. Ei, kaal on endiselt puhvris, aga seda on tulnud juurde ning sellisest mõnusast chillist olekust nagu omal ajal langetades, pole juttugi. Ma pingutan, et kaalunumbrit hoida, iga jumala päev võitlen ülesöömisega. Mingit müstikat pole, miks olen kergelt juurde võtnud ja miks alla minna ei taha, matemaatika kehtib väga edukalt. Kui sööd sisse rohkem energiat kui kulutad, siis kaal tõuseb, kui vähem, siis langeb. No olgu, kilpnäärikute keha hoiab vett kinni ka, mis pilti segab, aga nii üldjoontes.

Osaliselt on tegu psühholoogiliste põhjustega, mis üle sööma panevad - s.t. suurem sisend. Teiseks aga hakkab isiklik elu viimaks paika loksuma, aga see paika loksutatud olek segab mu trennigraafikut, nuta või naera. Nii et väljund on vähenenud. Eks ma olen siin natuke pöidlaid keerutanud, asja üle mõelnud ja aru saanud, et päris selgelt ma aasta lõpuks normaalkaalu ei jõua. Mis siis ikka, eks ma teen eesmärgi ümber - saada kaaluteemades chill tagasi, et ka säilitamine ei oleks selline pingutus. Mu eesmärk on kogu aeg olnud õppida sööma ja liigutama nagu normaalne inimene. Jätkan selle õpet.

Viimasel nädalal tunnen, et asi hakkab kontrolli alla saama. Paika loksuv isiklik elu vähendab stressi, kevad teeb olemise paremaks ning peale kõige muu pole enam nii kohutavalt libe ja hakkasin hakkasin uuesti jooksmas käima ja puha.

Koroona möödus muidu üsna kiirelt, väsimus ja jõuetus kestis küll oluliselt kauem kui tavalise külmetusega. Ainus häda, et see õudne kurguvalu viis minult lauluhääle. Kõnehääl on ammu taastunud, aga kui viimati laulda üritasin, avastasin, et esimese oktavi G juures oleks nagu sein ees - sealt üles mul noodid põhimõtteliselt puuduvad. Kontraaldina on G olnud alati minu "maagiline piir", pärast külmetust ongi sealt maalt noodid kadunud, kõigil madalatel altidel on, lihtsalt et hääle taastudes taastuvad ka ülemise registri kõrgused. Praegu on koroonast kuu aega möödas, aga noote pole endiselt. Muidu polekski ehk hullu, ma niikuinii olen koroona-ajal regulaarsest kooritegevusest kõrvale hoidnud ning osalenud projektides, sest kolmandat katkendlikku hooaega ma ei kavatse kaasa teha, aga mind kutsuti oratooriumikoori, ERSO teeb vaiksel nädalal Dvoraki "Stabat materit". Selle esimene osa aga on nii neetult kõrge, et kui ma häält tagasi ei saa, siis pean ainult suud liigutama - tegevus, mida võib endale lubada ehk laulupeol, aga sellise taseme projektis pole nagu päris paslik või nii. Eks ma käin praegu hääleseades, et päästa, mis päästa annab, aga kui keegi tuleb veel rääkima lihtsast külmetusest, siis...

Ilmselt selle hääle kaotamise potentsiaali pärast kirjutaski Dvorak nooti nõnda:

Aga sõltumata sellest, kas ma saan hääle tagasi või ei, soovitan soojalt kuulama minna, sest teos on imeline. Eriti kolmas osa, mis mul unenägudeski mängib ja kus altidele on antud ilusaid soolojuppe, kus me ei peagi viletsaid sopraneid teesklema, vaid saame oma tämbri täit ilu demonstreerida.