10. Harjumuste loomine.

Täna hommikul astusin kaalule ja sealt vaatas mulle vastu 103.1. Astusin igaks juhuks veel mitu korda - ikka sama number. Palusin Sõbral kaalu peal käia - et äkki kaal rikkis. Ei olnud. Nii et järelikult siis ongi nädalaga 1.9 kg alla läinud. Ma ütlesin, et eelmisel nädalal oli patuse suitsukukekese ja värske trenni koosmõjul vesi kinni. Ainult et ükskõik, kuidas võtta, kahe nädala keskmine langus on üle kilo ja see ei meeldi mulle. Ma vaatan paar nädalat veel.

Aeg on möödunud suures osas trenni tähe all - saan treeneriga kokku kolm korda nädalas. Arutasin treeneriga, et realistlikult võttes hakkaks ma jõusaalis iseseisvalt käima ilmselt ikkagi kaks korda nädalas, kui arvestada, et ma tahaks endiselt vähemalt kord nädalas ujumas käia. Noh, et kui läheneda ikka selle filosoofiaga, et püsiva kaalulangetuse saavutamiseks tuleb teha ükshaaval väikeseid ja enda iseloomu ning harjumustega sobivaid muudatusi. Mõttes, et tore oleks öelda küll, et ma hakkan nüüd suureks trennihundiks ja hakkan iga jumala päev käima kangi tõstmas. Võib-olla peaks nii isegi nädala vastu, aga kui palju selliseid "homsest hakkan tubliks" asju on mul reaalselt elus püsima jäänud? Või teil?

Nii et ma olengi hetkel seisus, kus ma olen Fitlappides päris mitu väikest muudatust teinud, mis on nüüdseks harjumuseks saanud ja vaatan nüüd, kuidas jõusaal oma ellu ära mahutada. Kui see sinna ära mahub ja harjumuseks muutub, saan ma alati hakata sagemini käima.

Igatahes teeb treener mulle nüüd sellise kava, mis sobibki kaheks päevaks, järgmisel nädalal teeme selle läbi ja siis olengi omapead. Natuke kahju on, aga selleks ma ta palkasingi, et ma oskaksin edaspidi ise saalis käia. Vaatame, kuidas läheb ja kui hästi mul õnnestub selline uus asi endale harjumuseks muuta. Ja harjumuseks see muutuma peab, sest motivatsiooni peale lootma jääda ei saa. Youtube'i angry bald man Alan Roberts ütles midagi stiilis, et motivatsioon on mõrd, kes su alati just siis maha jätab, kui sul teda kõige rohkem vaja läheb - vaja on harjumust.

Lõpetuseks pilt minust kolmapäeval trenni lõpus, kui me tegime kerelihaste eri...

 

9. Trenn.

Tänane kaalunumber oli 105.0 kg ehk 0.4 kg vähem kui nädal tagasi. Ma tegelikult käisin paar päeva tagasi kaalu peal ja nägin seal ära 104.6, aga nagu lubatud sai, siis ma ikkagi "loen" ainult neid (enamasti) laupäevaseid kaalumisi, muidu muutuvad numbrid statistika asemel müraks.

Aga ma tean väga hästi, et mul on vesi kehas kinni. Mulle nimelt sattus üleeile ette üks patune suitsukukeke. Ja mitte mingi suurtööstuslik kümnekilone antibiootikume täispumbatud mutantbroiler, kes pole päikest isegi unes näinud, vaid oma elu vabapidamisel veetnud suurtalu kuningas, kes ehtsas Troonide Mängu vaimus maha koksati ja koos poole oma haaremiga lepasuitsuga ahju topiti. No imehea kukeke oli, lihtsalt soolasevõitu. Aga ta oli seda kinnijäävat vett väärt, ausalt.

Teiseks tegin ma ära oma ammuse plaani ja võtsin endale mõneks nädalaks personaaltreeneri, kes mulle jõusaali tutvustab, tehnikat õpetab ja teeb mingi kava edaspidiseks.

Oi, see treeneriga trennis käimine on tore! Oleks ma rikas, käiks nüüdsest edaspidi alati. Treeni nagu vanajumala selja taga - ise midagi mõtlema ei pea, kordi loendama ei pea (treener loendab) ja kui keegi vana trennihunt peakski minusugust paksu vormitut naist põlgliku pilguga vaatama, siis vaatab treener veel pikema pilguga vastu. Selles mõttes tasub treeneriks võtta mõni suurte musklitega mees.

Põhjus, miks jõusaali läksin, oli ikka see "pehme keha". Uurisin siit ja sealt ja lugesin pool redditit läbi ja põhimõtteliselt soovitavad pea kõik edukad (suure) kaalu langetajad teha jõutrenni ja lihast kasvatada. Ujumine on tore üldfüüsiline trenn küll, aga lihast sellega eriliselt ei kasvata. Pealegi mulle meeldivad "nokkimised", s.t. sama liigutuse tegemised. Ka basseinis ujumine on võrdlemisi monotoonne tegevus. Säärane kehale ja tehnikale keskendumine ning sama liigutuse kordamine muutub mu jaoks kiirelt meditatsiooniks ja seeläbi puhtaks naudinguks.

Eile õpetas treener mind kangi tõstma, mis mu jaoks oli täiesti uus asi. Ja see hakkas mulle kohe väga meeldima, sest see on üldtreening. Isegi rinnalt surumine, kuigi see nii ei paista - nii kui korsetilihased korraks ära unustasin, oli kangi raskem suruda. Noh ja siin ma nüüd täna olen, üle keha pisut kange. See aga hoiab teatavasti vett kinni.

Nii et mu teekond jätkub edukalt, mis siis, et graafik järjest lamedamaks läheb. 

8. Suured portsud.

Tänane number näitas 105.4 kg, mis on 0.7 kg vähem kui eelmisel laupäeval.

Ma sain teada, et mu magu on kokku tõmmanud. Täpsemalt - hakkab ilmselt võtma normaalmõõtmeid, võrreldes ülesöömise aegadega. Mäletamist mööda läksin kaalulanguse aeglustamiseks algkaloraaži peale, sest teadsin, et neid koguseid ma suudan "hävitada", kuna algusaja -10% oli sama suur.

No... raskelt läheb, ütleme nii. Oluliselt raskem on kui juulis.

Tegelikult ma ei ole mingi draamakuninganna, et ägisen portsjonite suuruse peale, kuigi tegu on kõigest 10% erinevusega. Selles mõttes, et 1 gramm õli, 5 grammi pastat või 10 grammi liha ei ole kuigi oluline vahe. Aga suurem osa Fitlapi retsepte sisaldab ka vabavara või puuvilja. Minu kaalukategoorias muudab see mahtu märkimisväärselt. Kuhugi maale saab vabavara vähem panna, aga mitte lõpmatuseni, roa "loogika" kaob ära, rääkimata tervislikkusest.

Ning, jaa, ma juba kasutangi rasvasemat liha ja piimatooteid, olen algusest peale kasutanud, sest ma pole lahjematest toodetest kuigi suures vaimustuses. "Lahjad piimatooted" on nii minu kui Sõbra elamises ammu olnud sõimusõna, piim peab olema ikka "päris" ja jogurt tummine.

Ma suutsin esmaspäeval oma maole haiget teha. Mu viga oli, et toiduvahe läks liiga pikaks, mistõttu sõin õhtul hilja korraga õhtueine ja vahepala. Mõlemas juhtus sees olema õun (magustoiduna), mistõttu oleks ma idee järgi pidanud sööma kokku üle poole kilo õuna (lisaks muule). Ja sel hetkel ei olnud mul kodus ka midagi, millega õuna asendada, õigemini ei tulnud mulle sügavkülmas olevad marjad meelde.

Ma ei suutnud sellest pooltki süüa, sest mulle füüsiliselt enam ei mahtunud sisse, kõht valutas ja paha oli olla. Järgmisel hommikul ajas paljas mõte hommikusöögist iiveldama, mõtlesin, et söön selle siis, kui magu enam ei protesteeri. See juhtus kl 16. Ja veel 24 h hiljem ei suutnud ma vettki juua ilma, et oleks tekkinud tunne, et magu on liiga täis. Ehk siis - ma sõin mahuliselt liiga palju ja venitasin mao välja. Kava järgi toitudes.

Oma suurte õgimishoogudega on mul selline asi varem õnnestunud vist kahel korral.

Sellest saingi aru, et magu on ilmsesti mõõtmetelt tagasi tõmmanud, sest tegelikult ei olnud selle pooleteise eine kogumaht (koos õunaga) suurem kui ma olen ära hävitanud nii mõnelgi oma varasemal õgimishool. Päris ausalt öeldes olen ka oluliselt suuremaid koguseid söönud. Ka hilja õhtul. Aga enam ei suuda, füüsiliselt.

Mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin, milles iva. Et kuidas on võimalik, et Fitlapi suurte toitudega on magu ikkagi normaalmõõtmetesse hakanud minema. Ma söön fitlappides kolm-neli selget toidukorda, mida ma varem ei teinud. See tähendab, et magu jõuab tühjaks minna - aga kuna mitte liiga tühjaks (nagu mul vanasti palju juhtus, kui toidukordade vahesid liialt pikaks venitasin), siis ei hakka ma seda arutult täitma, pealegi on nüüd ju kindel limiit ees. Ja kuna fitlappides langeb toidu kogus tasapisi koos kaaluga, siis magu võtab samamoodi järk-järgult järele.

Hurraa!

Aga ma nüüd ostsin koju viinamarju, et saaksin järgmisel korral, kui jälle puuviljad "magustoiduks" on, midagi energiatihedamat süüa. Ei tahaks maole rohkem haiget teha, on teine niigi kannatama pidanud mu pärast. 

7. Võõras keha.

Tänane number näitas 106.1 kg ehk 0.6 kg vähem kui nädal tagasi. Olen rahul.

Kuna olen jõudnud punkti, kus algkaloraaž on sama, mis oli minu algne -10%, lisaks olen retseptides põhjalikult ringi tuhlanud ja leidnud väiksema kogusega põnevamaid roogasid, mis ei olegi ainult võileivad, õun juustuga ja kartul hakklihaga, siis jätkan nii, nagu ette nähtud - täiskaloraažiga ja kavas. Kui nädal-paar nii hoida ja anda aega kilpnäärmele reageerida, siis peaks selge olema, kuidas nii sobib.

Ma saan aru küll, et mu jutt paistab nagu "tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt", aga mul on päris palju põhjuseid, miks ma tahan kaalu kaotada aeglaselt. Ja päris algusest peale olen plaaninud pikemaks ajaks (s.t. mitmeks kuuks) kaalu stabiliseerida siis, kui jõuan kahekohalise numbrini.

Õigupoolest on mul alati olnud kummastav jälgida raskekaallasi, kes korraldavad võistluseid, kes kiiremini kaalu kaotab ja kurdavad, kui väga kiiresti ei lähe. Kui tore ka poleks mõte aastaga 120 kg pealt modellikaalu jõuda ja minna järgmisel suvel linna peale laineid lööma, siis reaalsus on, et päris nii see ei käi, et raskekaallase minevik kehalt lihtsalt "kustutatakse", nagu midagi poleks kunagi olnudki.

Nahk ei ole mul veel suureks jäänud, aga ma tean, et see juhtub, sest see sõltub a) vanusest, b) sellest, kui kaua ollakse ülekaalus olnud, c) geneetikast, d) kui palju kaalu langetada on. Kõik faktorid on minu vastu. Oleks ma 23-aastane hiljuti paksuks läinud - ilmselt jääks vähem nahka üle. Aga ma olen terve täiskasvanuelu ülekaalus olnud 38-aastane naine. Mu nahal on olnud aega välja venida ja see ei ole enam nii elastne.

Aga mul on ilmnenud teine "jälg" - ja on ka põhjus, miks ma juba paanikasse sattusin oma kiirevõitu kaalulanguse pärast. Mu keha on muutunud pehmeks. Ja see häirib mind väga. Väga. VÄGA!!! Ma saan kinni võtta kohtadest, kust mitte kunagi varem pole saanud. Mul on tekkinud mingid rullid, mida mul ii-al-gi varem pole olnud. Ma olen terve elu olnud n-ö "tihke paks" - ja enam ei ole.

Kui naha suureks jäämisega ma oskasin arvestada ja olin sellega juba ette rahu teinud, siis selle peale ma isegi ei tulnud, et mul terve keha üleni pehmeks muutub. Ausalt, kui ma olin maksimumkaalus, siis tundsin ma Sõbra ees lahti riietudes end oluliselt enesekindlamalt kui praegu.

Õigupoolest olen ma elus esimest korda jõudnud kohta, kus ma oma alasti keha häbenen, siiani olin seisukohal, et olen nagu olen, käisin Kunstiakadeemias aktimodelliks ja ka intiimsemates situatsioonides ei pidanud vajalikuks riideid selga jätta, kõiki tulesid kustutada ja seitsme teki alla ronida.

Aga nüüd ma siiralt kaalun seda. Asi pole keha suuruses, vaid konsistentsis. See pole (veel) visuaalne probleem, vaid kinesteetiline - see tunne, mis on käe all, kui mu keha puudutada. Ei, ei, ja veelkord - ei.

Ja viimaseks ei taju ma liigutades oma keha enam adekvaatselt, ei oska seda enam liigutada. Kõige markantsemalt väljendub see selili ujudes - ma ei oska enam rulluda, nii et mu seliliujumine meenutab viimasel ajal rohkem selili keeratud sitika siplemist. Ilmselt on keha tasakaalupunkt muutunud, lisaks oli enne keha raskem, seega rullus lihtsamalt sügavamale. Nüüd on nagu mingit tehnikat vaja tegema hakata... Kui varem läksin ma lihtsalt ujuma, siis praegu läheb mul vähemalt 750 meetrit, et aru saada, kuidas ma üldse peaksin ujuma. Aga ka muul viisil liigutades on natuke "eba" tunne.

See "jälg" mind ei häiri, vaid teeb nalja, aga illustreerib hästi, et kui aeglaselt alla ja juurde võttes on mu aju muudatused kubatuuris ja tasakaalus ise käigu pealt ära "kalibreerinud", siis praegu on ta hätta jäänud.

Ja huvitaval kombel ei ole ma vist kunagi näinud ei edulugudes ega näiteks ka toetusgrupis, et keegi neid teemasid mainiks. Kas tõesti on 100% kõik ülejäänud eks-raskekaallased õnnistatud heade geenidega ja ainult mina üksinda olen mingi mutant? Või on tänapäevane kohustuslik positiivsus tinginud, et kõik on ainult lilled ja liblikad ja vikerkaarel tantsivad ükssarvikud ning suure hulga kaalu kaotamisel pole ametlikult mitte ühtegi negatiivset tagajärge?

Nii et seepärast tahtsin kaalukaotust natuke pidurdada. Ma tahtsin aeglaselt kaalu kaotada, et anda kehale, nahale ja iseendale rohkem aega kohaneda.

Suuri püsivaid muudatusi tuleb teha aeglaselt ja järk-järgult, et need jääksid püsivaks. See on nagu suure laeva suuna muutmine... 

6. Suureks jäänud riided.

Täna üles ärgates masseerisin oma roietevahelisi lihaseid ja siis jäin mõtlema. Et ma masseerin end roiete vahelt. Lihaseid. Nojah, okei siis. See oli muidugi lamades. Püsti seistes on roided rinna alt tunda, aga üle saan neid lugeda siis, kui kõhu hästi sisse tõmban. Selja peal on veel polster alles. Kasside kaalu hinnatakse nii, et nende roided peab olema tunda, aga mitte näha, nii et kasside normatiivi järgi on mu kõhu ülaosa jõudnud normaalkaalu. Hurraa!

Kaal oli täna hommikul muidu 106.7, mis on eelmise nädalaga võrreldes 0.7 kg vähem. Kuna kaalulangus on endiselt mu jaoks liiga kiire ja algkaloraaži kogused ikka veel liiga suured, mõtlesin ma välja, kuidas kava süstemaatiliselt rikkuda, nii et kaloraaž tõuseks pisut, aga toidu kogused mitte. Arusaadavalt ei hakka ma siia kirja panema, mis mu plaan on, kuigi ega seda raske aimata ole.

Üsna varsti peaks ma jõudma sinna, kus algkaloraaž on sama, mis oli -10%, kui ma alustasin, eks ma siis proovin uuesti, sest tean, et need kogused on hallatavad. Ja kunagi tuleb aeg, kus 10% kaloraaži muutust ei peegeldu nii suures toidu koguse muutuses, aga kuni ma veel raskekaallane olen, ei näe ma muud võimalust, kui kava teadlikult rikkuda.

Ma olen nüüd väljunud sellest kaaluvahemikust, kus üle 10 aasta kõikunud olen ja jõudnud ülikooli-aegsesse kaaluvahemikku. Sellega seoses olen "välja kasvanud" oma garderoobist, sest kõik "kergema aja" riided on nüüd suured või kohe jäävad. Või, noh, olgem ausad, mõnigi hilp istub alles nüüd õigesti, mis siis, et ma seda raskemana kandsin.

Sellega seoses tarkusetera kaalulangetajatele: kui teil on "kergema aja" riided alles, siis, jumala eest, proovige neid vahepeal selga, kui kaalu kaotate, muidu võite lihtsalt maha magada aja, kui nad parajad on. Mõnedki riided kavatsen ma parajaks teha, ma olen täielik koi ja ei raatsi uusi osta, pealegi olen ma niikuinii seda usku, et ideaalis võiks kõik riided olla inimese keha järgi õmmeldud või vähemalt parajaks tehtud. Lihtsalt, et kui see kaalulangus nii jätkub, siis ei "jätku" riiete pisendamisest kuigi kauaks. Lõpmatuseni ei saa seda ka teha.

Kõige rohkem on mul kahju ujumistrikoost, mille üle 10 aasta tagasi "kergemas kaalus" ostsin, aga kuna trikood venivad korralikult, siis kandsin rahumeeli maksimumkaaluni välja. Mulle nimelt meeldib väga ujuda - see on minusugustele laiskvorstidele ideaalne spordiala, sest mida vähem sa rabeled, seda kiiremini edasi saad. Virk ujuja uhab kroolida, nii et tema kõva treenimist on kuulda teise basseini otsa ja pritsmed pladisevad kõrvalrajale välja, laisk ujuja liugleb voolujooneliselt viie tõmbega läbi vee...

Tavaline sporditrikoo ei ole mul seljas mugav, seetõttu kasutasin Zoggsi oma, mida tehakse rinnahoidja mõõdu järgi. Neis on rinnale eraldi ruumi tehtud ja samas väike tugi ka sees, selline eraldi "särk". Odavad nad ei ole, aga on mugavad ja väga kvaliteetsed!

Talvel avastasin, et kuigi väljast on trikoo endiselt täiesti korralik, on rinnatoe elastaan välja veninud ja hakanud katki minema, nii et ostsin uue. Aga oma toonase, 125-kilose keha mõõdu järgi. Juulis fitlappima hakates jäi see mulle suhteliselt kiirelt suureks, nii et parandasin nõela ja niidiga vana trikoo "rinnahoidja" ära ja käisin edasi sellega trennis. Viimati sain aru, et see on nüüd ka suureks jäänud. Kui rinna toe saaksin ma põhimõtteliselt enam-vähem tagasi paelu lühemaks võttes, siis tagumiku pealt laperdamisest ei päästa enam miski.

Nüüd on mul kaks liiga suurt trikood, null parajat trikood ja pole enam vähimatki aimu, mis numbrit osta ja kas on üldse mõtet seda väljaminekut teha, kui see ka kohe suureks jääb...

Valikud-valikud.

Algselt oli mul plaanis panna siia kroonika mõttes endast pilt koos trikooga, aga siis nägin, et blogi lõikab pildi päisesse nii, et sinna jääb täpselt mu partii. Ma arvan, et ei :D