Täna üles ärgates masseerisin oma roietevahelisi lihaseid ja siis jäin mõtlema. Et ma masseerin end roiete vahelt. Lihaseid. Nojah, okei siis. See oli muidugi lamades. Püsti seistes on roided rinna alt tunda, aga üle saan neid lugeda siis, kui kõhu hästi sisse tõmban. Selja peal on veel polster alles. Kasside kaalu hinnatakse nii, et nende roided peab olema tunda, aga mitte näha, nii et kasside normatiivi järgi on mu kõhu ülaosa jõudnud normaalkaalu. Hurraa!
Kaal oli täna hommikul muidu 106.7, mis on eelmise nädalaga võrreldes 0.7 kg vähem. Kuna kaalulangus on endiselt mu jaoks liiga kiire ja algkaloraaži kogused ikka veel liiga suured, mõtlesin ma välja, kuidas kava süstemaatiliselt rikkuda, nii et kaloraaž tõuseks pisut, aga toidu kogused mitte. Arusaadavalt ei hakka ma siia kirja panema, mis mu plaan on, kuigi ega seda raske aimata ole.
Üsna varsti peaks ma jõudma sinna, kus algkaloraaž on sama, mis oli -10%, kui ma alustasin, eks ma siis proovin uuesti, sest tean, et need kogused on hallatavad. Ja kunagi tuleb aeg, kus 10% kaloraaži muutust ei peegeldu nii suures toidu koguse muutuses, aga kuni ma veel raskekaallane olen, ei näe ma muud võimalust, kui kava teadlikult rikkuda.
Ma olen nüüd väljunud sellest kaaluvahemikust, kus üle 10 aasta kõikunud olen ja jõudnud ülikooli-aegsesse kaaluvahemikku. Sellega seoses olen "välja kasvanud" oma garderoobist, sest kõik "kergema aja" riided on nüüd suured või kohe jäävad. Või, noh, olgem ausad, mõnigi hilp istub alles nüüd õigesti, mis siis, et ma seda raskemana kandsin.
Sellega seoses tarkusetera kaalulangetajatele: kui teil on "kergema aja" riided alles, siis, jumala eest, proovige neid vahepeal selga, kui kaalu kaotate, muidu võite lihtsalt maha magada aja, kui nad parajad on. Mõnedki riided kavatsen ma parajaks teha, ma olen täielik koi ja ei raatsi uusi osta, pealegi olen ma niikuinii seda usku, et ideaalis võiks kõik riided olla inimese keha järgi õmmeldud või vähemalt parajaks tehtud. Lihtsalt, et kui see kaalulangus nii jätkub, siis ei "jätku" riiete pisendamisest kuigi kauaks. Lõpmatuseni ei saa seda ka teha.
Kõige rohkem on mul kahju ujumistrikoost, mille üle 10 aasta tagasi "kergemas kaalus" ostsin, aga kuna trikood venivad korralikult, siis kandsin rahumeeli maksimumkaaluni välja. Mulle nimelt meeldib väga ujuda - see on minusugustele laiskvorstidele ideaalne spordiala, sest mida vähem sa rabeled, seda kiiremini edasi saad. Virk ujuja uhab kroolida, nii et tema kõva treenimist on kuulda teise basseini otsa ja pritsmed pladisevad kõrvalrajale välja, laisk ujuja liugleb voolujooneliselt viie tõmbega läbi vee...
Tavaline sporditrikoo ei ole mul seljas mugav, seetõttu kasutasin Zoggsi oma, mida tehakse rinnahoidja mõõdu järgi. Neis on rinnale eraldi ruumi tehtud ja samas väike tugi ka sees, selline eraldi "särk". Odavad nad ei ole, aga on mugavad ja väga kvaliteetsed!
Talvel avastasin, et kuigi väljast on trikoo endiselt täiesti korralik, on rinnatoe elastaan välja veninud ja hakanud katki minema, nii et ostsin uue. Aga oma toonase, 125-kilose keha mõõdu järgi. Juulis fitlappima hakates jäi see mulle suhteliselt kiirelt suureks, nii et parandasin nõela ja niidiga vana trikoo "rinnahoidja" ära ja käisin edasi sellega trennis. Viimati sain aru, et see on nüüd ka suureks jäänud. Kui rinna toe saaksin ma põhimõtteliselt enam-vähem tagasi paelu lühemaks võttes, siis tagumiku pealt laperdamisest ei päästa enam miski.
Nüüd on mul kaks liiga suurt trikood, null parajat trikood ja pole enam vähimatki aimu, mis numbrit osta ja kas on üldse mõtet seda väljaminekut teha, kui see ka kohe suureks jääb...
Valikud-valikud.
Algselt oli mul plaanis panna siia kroonika mõttes endast pilt koos trikooga, aga siis nägin, et blogi lõikab pildi päisesse nii, et sinna jääb täpselt mu partii. Ma arvan, et ei :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar