7. Võõras keha.

Tänane number näitas 106.1 kg ehk 0.6 kg vähem kui nädal tagasi. Olen rahul.

Kuna olen jõudnud punkti, kus algkaloraaž on sama, mis oli minu algne -10%, lisaks olen retseptides põhjalikult ringi tuhlanud ja leidnud väiksema kogusega põnevamaid roogasid, mis ei olegi ainult võileivad, õun juustuga ja kartul hakklihaga, siis jätkan nii, nagu ette nähtud - täiskaloraažiga ja kavas. Kui nädal-paar nii hoida ja anda aega kilpnäärmele reageerida, siis peaks selge olema, kuidas nii sobib.

Ma saan aru küll, et mu jutt paistab nagu "tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt", aga mul on päris palju põhjuseid, miks ma tahan kaalu kaotada aeglaselt. Ja päris algusest peale olen plaaninud pikemaks ajaks (s.t. mitmeks kuuks) kaalu stabiliseerida siis, kui jõuan kahekohalise numbrini.

Õigupoolest on mul alati olnud kummastav jälgida raskekaallasi, kes korraldavad võistluseid, kes kiiremini kaalu kaotab ja kurdavad, kui väga kiiresti ei lähe. Kui tore ka poleks mõte aastaga 120 kg pealt modellikaalu jõuda ja minna järgmisel suvel linna peale laineid lööma, siis reaalsus on, et päris nii see ei käi, et raskekaallase minevik kehalt lihtsalt "kustutatakse", nagu midagi poleks kunagi olnudki.

Nahk ei ole mul veel suureks jäänud, aga ma tean, et see juhtub, sest see sõltub a) vanusest, b) sellest, kui kaua ollakse ülekaalus olnud, c) geneetikast, d) kui palju kaalu langetada on. Kõik faktorid on minu vastu. Oleks ma 23-aastane hiljuti paksuks läinud - ilmselt jääks vähem nahka üle. Aga ma olen terve täiskasvanuelu ülekaalus olnud 38-aastane naine. Mu nahal on olnud aega välja venida ja see ei ole enam nii elastne.

Aga mul on ilmnenud teine "jälg" - ja on ka põhjus, miks ma juba paanikasse sattusin oma kiirevõitu kaalulanguse pärast. Mu keha on muutunud pehmeks. Ja see häirib mind väga. Väga. VÄGA!!! Ma saan kinni võtta kohtadest, kust mitte kunagi varem pole saanud. Mul on tekkinud mingid rullid, mida mul ii-al-gi varem pole olnud. Ma olen terve elu olnud n-ö "tihke paks" - ja enam ei ole.

Kui naha suureks jäämisega ma oskasin arvestada ja olin sellega juba ette rahu teinud, siis selle peale ma isegi ei tulnud, et mul terve keha üleni pehmeks muutub. Ausalt, kui ma olin maksimumkaalus, siis tundsin ma Sõbra ees lahti riietudes end oluliselt enesekindlamalt kui praegu.

Õigupoolest olen ma elus esimest korda jõudnud kohta, kus ma oma alasti keha häbenen, siiani olin seisukohal, et olen nagu olen, käisin Kunstiakadeemias aktimodelliks ja ka intiimsemates situatsioonides ei pidanud vajalikuks riideid selga jätta, kõiki tulesid kustutada ja seitsme teki alla ronida.

Aga nüüd ma siiralt kaalun seda. Asi pole keha suuruses, vaid konsistentsis. See pole (veel) visuaalne probleem, vaid kinesteetiline - see tunne, mis on käe all, kui mu keha puudutada. Ei, ei, ja veelkord - ei.

Ja viimaseks ei taju ma liigutades oma keha enam adekvaatselt, ei oska seda enam liigutada. Kõige markantsemalt väljendub see selili ujudes - ma ei oska enam rulluda, nii et mu seliliujumine meenutab viimasel ajal rohkem selili keeratud sitika siplemist. Ilmselt on keha tasakaalupunkt muutunud, lisaks oli enne keha raskem, seega rullus lihtsamalt sügavamale. Nüüd on nagu mingit tehnikat vaja tegema hakata... Kui varem läksin ma lihtsalt ujuma, siis praegu läheb mul vähemalt 750 meetrit, et aru saada, kuidas ma üldse peaksin ujuma. Aga ka muul viisil liigutades on natuke "eba" tunne.

See "jälg" mind ei häiri, vaid teeb nalja, aga illustreerib hästi, et kui aeglaselt alla ja juurde võttes on mu aju muudatused kubatuuris ja tasakaalus ise käigu pealt ära "kalibreerinud", siis praegu on ta hätta jäänud.

Ja huvitaval kombel ei ole ma vist kunagi näinud ei edulugudes ega näiteks ka toetusgrupis, et keegi neid teemasid mainiks. Kas tõesti on 100% kõik ülejäänud eks-raskekaallased õnnistatud heade geenidega ja ainult mina üksinda olen mingi mutant? Või on tänapäevane kohustuslik positiivsus tinginud, et kõik on ainult lilled ja liblikad ja vikerkaarel tantsivad ükssarvikud ning suure hulga kaalu kaotamisel pole ametlikult mitte ühtegi negatiivset tagajärge?

Nii et seepärast tahtsin kaalukaotust natuke pidurdada. Ma tahtsin aeglaselt kaalu kaotada, et anda kehale, nahale ja iseendale rohkem aega kohaneda.

Suuri püsivaid muudatusi tuleb teha aeglaselt ja järk-järgult, et need jääksid püsivaks. See on nagu suure laeva suuna muutmine...