62. Ülesöömisest.

Lahtiütlus: kavaga mängimisel peab konsulteerima klienditoega või vähemalt teadjatega. Kuigi ma ise klienditoega neid asju arutanud pole, siis teadjatega küll, mul on lähedased meedikud.

Ma olen seda postitust pikalt kaalunud ja mustandis hoidnud, sest põhimõtteliselt kirjutan ma häiritud söömisest.

Aga no...

Ma olen kogu aeg rääkinud, et suure kaalu kaotamine on peamiselt just psühholoogiline protsess, sest tugevasse ülekaalu jõuavad ainult need inimesed, kel on emotsioonide reguleerimisega suhe paigast. Ma olen selles sügavalt veendunud, mida rohkem tugevas ülekaalus inimestega suhtlen ja foorumeid loen, seda rohkem veendun - ja selle mätta otsast ma alla ronida ei kavatse. Nii et suurt kaalu saab kaotada ainult nii, et nende emotsioonidega tuleb silmitsi seista. Noh ja ma nüüd siis olen seisnud. Nüüd, kui säilituses olen. Langetamine oli mu jaoks võrdlemisi lihtne, aga oh sa püha püss, kus see Psühholoogia on nina ees nüüd.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma sattusin suhteliselt nõmedasse seisu. Iga inimese kaal kõigub paari kilo ulatuses, see on täiesti normaalne, eriti kõigub naistel, sest et hormoonid, ja no ERITI kõigub kilpnäärikutel, sest vesi jääb kehas kergelt kinni. Ma tean ju seda, seepärast ma endale puhvri määrasingi.

Mäletamist mööda võtsin langetusrežiimis just selle teadmise pärast ajutisi kaaluseisakuid ka väga rahulikult - ma teadsin, et sisuliselt kaal ikkagi langeb.

Noh, aga nüüd tekkis mul Psühholoogia. Mul tekkis hirm, kui kaal natukenegi üles läks, selline tunne, et hiljemalt ülehomme olen kõik 40+ kilo tagasi võtnud, samas oli ebalus, kui number alla läks. Isegi puhvri sees. Teadmine enam ei aidanud, Emotsioon oli tugev.

Otsustasin siis kaalu paari kilo jagu alla võtta, et see puhvri ülemine ots oleks sellise numbri peal, mis mulle sisimas vähem paanikat tekitab. Seda enam, et ma ju tegelikult tugevas ülekaalus olen.

Määrasin seadetest langetusrežiimi ja hakkasin kava jälgima.

Teate, mul pole elu sees nii hulle söömasööste olnud, kui need kuus nädalat, mis ma üritasin kaalu langetada.

Ülesöömine on ääretult mitmetahuline probleem. Siin on mängus suhkru-tundlikkus (mis tekitab isusid), tühja kõhu tunne, kalorivaegus, lisaks tonni jagu Psühholoogiat, igasuguseid erinevaid päästikuid. See on nagu hüdra, kelle üheksat pead tuleb ükshaaval maha raiuda, kuni teised sind edasi ründavad. Ja kuni kõik üheksa pead maha raiutud pole, võib söömasööst sind ikkagi suvalisel hetkel maha niita, mis siis, et kaheksast oled juba raske töö ja vaevaga jagu saanud.

Juba Vana-Kreeka vaasil oli kujutatud Heraklese võitlust söömishäiretega.

Ei, kalorite mõttes oli kõik ok, ma ilmselt liigutasin niivõrd palju, et kulutasin selle ära. Põhimõtteliselt olin ma isegi laias laastus kavas. Ma jälgisin hoolega, et ei sööks suhkrut ja kiireid süsivesikuid ning et igas toidus oleks kõik makrod. Olukord oli selles mõttes kontrolli all, et ma ei võtnud juurde.

Aga see ei olnud kusagilt otsast normaalne.

Õnneks - ÕNNEKS - olen ma üle aasta järginud Fitlapi kava, kus kiired süsivesikud on välistatud, mistõttu mul ei ole enam otseselt isusid (cravings) - see hüdra pea on mul lõpuks ometi maha raiutud. Ma suudan teatud määral kontrollida, MIDA ma üle söön.

Vahel mõned paksuvihkajad räägivad, et äh, ülesöömishäiret pole olemas, paksud ainult leiavad vabandusi, sest miskipärast söövad nad üle ainult šokolaadi ja koogikesi, mitte kunagi kapsast ja kurki.

No... Tere, anonüümne Kägu! Mina, Epp, võin sõna tõsises mõttes kilode viisi süüa kapsast ja kurki. Nii, et mul on magu valus, nii et mul on süda paha, nii, et mind ajab nutma mõte, et ma kõhtu veel midagi lisan... ja olema täiesti võimetu mitte edasi sööma. Jah, just, sõna tõsises mõttes nutan ja söön. Nii, et ma olen kaalunud šokolaadi söömist puhtalt selleks, et see ei võtaks nii palju ruumi, aga ma saaksin edasi süüa. Siin ei ole asi tühjas kõhus, ammugi mitte "milleski heas", absoluutselt ei puutu siia toidu nautimine, see on lihtsalt lõpmatu tühjuse ja täitmatuse tunne, mille vastu miski ei saa, ma olen ju otsinud.

Jah, ma ei võta juurde, sest ma teen palju trenni ning söön üle kalorivaeseid asju, asi ongi konkreetselt söömises kui omaette protsessis.

Pärast kuut nädalat, mille jooksul suutsin oma seedimise tuksi keerata, nii et pidin arstilt abi küsima, andsin ma alla, istusin maha ja Mõtlesin asja üle järele.

Esiteks hakkasin ma terapeudiga rääkima kõigist neist hirmudest ja tühjusetundest. Otsustasin, et selle asemel, et oma Emotsioone (või nende puudumist) söögiga tuimastada, ma parem käitun nagu suur tüdruk ja vaatan neile otsa. Ma kusagilt internetiavarustest lugesin seda inglise keeles nii:

Face your stuff, don't stuff your face!

Teiseks panin oma andmed tdee kalkulaatorisse ja sain aru, et kuna ma olen viimasel ajal väga aktiivne - oluliselt aktiivsem kui olin ametlikus langetusrežiimis - siis praegu on langetusrežiimis kaloraaž ilmselt liiga madal.

Kaalulangetuse alamredditites on palju vaieldud selle üle, kas trennis kulutatud kaloreid peaks tagasi sööma või mitte, ja eks see maitse asi ning tunnetuse küsimus on, aga minu kogemus ütleb, et pigem peaks. Ma tean küll, et ma ise kirjutasin hiljuti matemaatikast ning ega see ongi tõsi, termodünaamika vastu ei saa - kui need kalorid söömata jätta, läheb kaal kindlasti kiiremini alla. Lihtsalt et kui kaloridefitsiit läheb teatud piirist suuremaks, siis on seda pikemalt hoida keeruline, sest keha hakkab neid kaloreid tagasi "küsima" (minu puhul pigem küll otsesõnu "nõudma", "küsimiseks" seda enam nimetada ei saa). Seda "küsimist" saab ignoreerida, aga see tekitab jälle "dieedi tunde", s.t. aju tajub seda kui piirangut. See aga läheb vastuollu kaalulangetuse jätkusuutlikkuse põhimõttega: langeta kaalu viisil, nagu sa terve ülejäänud elu elada tahaks. Kui sa arvad, et suudad end terve ülejäänud elu piirata, lase aga käia. Mina olen nõrk inimene ja päris kindlasti ei suuda ma terve oma ülejäänud elu end iga päev piirata, seega mina isiklikult ei saa kaalu kaotada tundega, et ma piiran end.

Natuke sõltub kehakaalust, suuremas kaalus saab jätkusuutlik defitsiit olla suurem (ma tean omast kogemusest, mul vanasti oli), aga üldiselt paistab selline mõistlik defitsiit, mida saab suhteliselt kergelt hoida, ilma et seda eriti tähele paneks (ja seega piiranguna tajuks), olema ca 300-400 kcal päevas. Aga mul kippus see sinna 1000+ kcal kanti jääma. Seda ma siis üritasingi kapsa ja kurgiga tagasi süüa. Saate aru, kui mitu kilo kapsast peab sööma, et 1000 kcal kätte saada? Ime kah, et oma seedimise tuksi keerasin.

Ühesõnaga - kruttisin oma seaded selliseks, et defitsiit oleks olemas, aga väike, mis ongi hetkel "säilitus" (minu tegelik säilitusrežiim oleks "säilitus +10%"). Noh ja kassanäe - kaal vaikselt langeb, täna oli 82,0 (ja on alla 83 juba teist nädalat), tuju on hea ja mitte üht ülesöömist enam pole olnud.

Nii et jah.

Nagu ma ütlesin - selliseid asju peaks arutama klienditoega.

Aga mu korduvad kogemused ütlevad, et kui sa oled aktiivne ja teed palju trenni (või lihtsalt rohkem trenni kui vanasti) ning võitled samal ajal ülesöömisega, siis esmapilgul loogikavastane (aga süvenedes väga loogiline!) lahendus võib olla rohkem süüa. Söök on kütus, sul läheb seda vaja.

Ära karda - söö oma kõht täis! 

61. Aktiivne puhkus.

Ma nüüd puhkasin siin vahepeal, nagu ikka oktoobris. See on nii välja kujunenud - igipõlise depressiivikuna ma tean, et pimedal ajal on meeleolu langus suhteliselt möödapääsmatu, nii et selle minimeerimiseks võtan enne seda paariks nädalaks aja maha ja keskendun iseendale. Noh, et järgmised neli kuud lihtsam oleks.

Sel aastal ma kuhugi "välja" ei hakanud reisima, ma olen juba pikemat aega tegelikult tugeval säästurežiimil ühe Olulise Projekti nimel. Aga tuleb välja, et ka võrdlemisi väikese eelarvega saab meelelahutust, kohati täitsa tasuta.

Ühesõnaga - mul on puhkus nii aktiivne olnud, et oleks eraldi puhkust vaja sellest puhkamiseks.

Käisin näiteks Valgas, mu ema on sealt pärit ning lapsepõlves sai seal palju aega veedetud. Väga omamoodi kogemus oli, sest paljusid kohti ma enam teadlikult ei mäletanud. Aga tuleb välja, et olen mitmeid nurgataguseid unes näinud. Nii et ma tundsin end kui somnambuul, ilmsi unenäos kõndija. Aga, teate, Valga on huvitav, nukker ja kaunis ja lootusrikas samaaegselt. Ma tõesti soovitan seda paika taasavastada.

Sirutasin varba Lätti:

Siis käisin Aidu karjääris elamusretkel. Sai parvetada ja mägironimist teha. Väga lahe oli.

Kokku kõndisin tol päeval üle 41 000 sammu, nii et kui pärast puupüsti rongile läksin ja sain aru, et pean kuni Ülemisteni püsti seisma, võttis küll korra nutu kurku. Õnneks läks Rakveres keegi maha ja sain istuma. Jumal tänatud, et praegu peab rongis maski kandma. Kukkusin nimelt väsimusest kohe magama ning Ülemistes ärkasin üles, lõuad ebadaamilikult pärani. Aga kuna mask oli ees, siis keegi ei teadnud seda piinlikku seika. Te ka ei teaks, kui ma sellest ise ei kirjutaks praegu.

Aga kui sõber järgmisel päeval jooksma kutsus, siis ma jätsin selle heaga vahele. Ega ma hull peast ole. Ikka "keha ja meel" läks loosi.

Muidu olen aga sörkimas käinud küll, muidugi mitte ühe pika joruna, vaid intervall-meetodil, mõni minut sörki, mõni minut kiirkõndi, näiteks 4 ja 2. Aga mu enese suureks hämmastuseks jaksan ma sellisel viisil üle 10 km sörkida. Ei hakka kusagilt pistma, ei aja ülemäära hingeldama, ilusasti jõuan hingamise rütmi hoida. Kiiremat jooksu ma isegi ei kavatse proovida, nii üle ma oma kehka-tunni traumadest veel pole saanud.

Muidu aga FB tuletas mulle sellist iidset pilti meelde. Ma olen siin mitu korda maininud, et mul pole enam partiid ollagi, kuigi mõõtude ja rinnahoida korvi järgi otsustades ilmselt siiski on.

Asi on võrdlusmaterjalis:

Kui ma ütlesin, et ma olin enne rinnakas, siis ma mõtlesin seda tõsiselt. Saate nüüd aru, miks ma praegu end pesulauana tunnen? 

60. Aasta trenni.

Mulle tuli ühel päeval meelde, et hakkasin trennis käima aasta tagasi. Just oktoobris oli mul puhkus (nagu selgi aastal) ning just siis võtsin südame rindu, kirjutasin Vormiloojatele ja läksin Egertiga trenni tegema.

Ausalt, elu üks parimaid otsuseid ja kuigi see oli kaheldamatult kallis lõbu, arvan ma siiani, et see oli iga senti väärt ning oli money well spent.

Jah, internetist leiab ka kavasid, aga internetiga ei käi sa mitu nädalat järjest korrapäraselt trennis, internetikava ei passi peale, mida ja kuidas sa teed. Südametunnistus ei aja sind trenni kohale puhtalt seepärast, et sul on internetiga aeg kokku lepitud ja pealegi oled sa talle juba maksnud (ja mitte vähe!).

Just see kolm nädalat, mis ma Egertiga trenni tegin, on põhjuseks, miks ma siiani loobunud pole - see pani aluse rütmile, kolm nädalat on just paras aeg, et ajule "uus normaalsus" luua, sellest räägitakse käitumispsühholoogias palju.

Teate, see aasta on palju muutnud. Esiteks olen ma vanuigi teada saanud, et mulle meeldib liikumine. Mitte ainult enam jõuks, ma olen oma tuttava pealekäimisel isegi jooksu proovinud - ja nii edukalt, et olen pärast seda üht trenni vabatahtlikult veel sörkimas käinud.

Aga teiseks enesekindlus. Mu meelest on raskete asjade tõstmine üks feministlikumaid asju, mida saab üldse teha. Kui ma ikka tõstan üle 100 kg maast lahti, siis pärast on küll tunne, et nähtamatu supernaise keep lehvib õlgadel. Ja no mitte üks suvaline oss ei tule minuga tõmblema, kui ma ta nüüdseks juba piisavalt suure tõenäosusega "üle tõstan".

(Jah, siin pildil on 90, see on puhkenädala selfie)

Ma olen tagantjärgi pilte vaadates aru saanud, et just jõuksis käimine pani aluse suuremale visuaalsele muutusele. Kaalulangetuse alamredditites räägitakse palju, et aeroobne trenn on hea kaalu kaotuseks, aga kehakuju muutmiseks tuleb teha jõutrenni. Minu pealt on see väga selgelt näha. Enne ma ju kõndisin ja ujusin ning, tõesti, kehakuju jäi suhteliselt samaks, lihtsalt kahanes. Nüüd on aga keha proportsioonid muutunud.

Düsmorfiale "meeldib" eriti see, et ma saan teistmoodi tähelepanu kui varem. Nimelt on mu kõrges eas mehed mu ilusad silmad viimaks üles leidnud. Enne nende pilk sinnani ei jõudnud, sest partii "jäi ette". Nüüd partiid enam eriliselt pole - asjaolu, mille üle mul on, muuseas, väga hea meel, ma ei teadnud, kui raske mul selle 6-kilose partiiga oli enne, kui seda enam ei olnud.

Aga kõige segadust tekitavam osa on see, et vaatama on hakatud MINU JALGU. Saate aru - minu lühikesi ja pakse jalgu. Minu, Epu, jalgu. Minu konkurentsitult kõige "nõrgemat" osa minu välimusest, mida ma olen terve elu põdenud.

Ma arvasin, et mehed vahivad pikki ja saledaid soorebase jalgu. Tuleb välja, et mõnelegi meeldivad ka tugevad ja vormikad jalad - ja just sellised mul nüüd on. Ma tean, et eelmise postituse pildil seda näha polnud, aga just siis, kui mul on midagi tumedat jalas, on mu reielihaste kuju selgelt näha. Ja ma pean ütlema, et kõigist muutustest olen ma just selle üle kõige õnnelikum. Et mu vormitud paksud reied on omandanud kuju!

Ja siis see kõige-kõige olulisem asi.

Ma sain tavapoest pika säärega saapad!

Neid hetki kaalulangetuse teekonnal, kus ma olen juubeldust tundnud, on olnud mitu. Siis, kui alla 100 jõudsin. Siis, kui "ainult" ülekaalu jõudsin. Siis, kui esimest korda M suuruses rõiva selga panin.

Aga kui ma nende saabaste luku kinni olin tõmmanud (ja veel kergelt!), läksin ma küll natukeseks ajaks poest välja tualetti ja valasin päris mitu korralikku pisarat.

Mul on elu aeg olnud ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Kooli ajal, kui ma olin selles kaalus, ei läinud mul saabaste lukud kinni. Ka mu täiesti normaalmõõdus ema ja täditütar, kellega me sarnase kehaga oleme, ei leia poest pika säärega saapaid, sest ka neil on ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Meie vaarema oli omal ajal üle küla tüdruk, ei pidanud kiigele minnes õlgi suka sisse toppima ega midagi...

Nüüd, pärast aastat jõutrenni, saan ma poest saapaid osta.

Nii et jah. Jõutrenn muudab keha. Mõni asi võtab lihtsalt kauem, mu projekt "Epule uus ahter (nagu tankiaku)" on alles töös. Aga küll tuleb.

Paljud kardavad, et kui nad suurema kui poolekilose roosa aeroobikahantli poole isegi vaatavad, siis hakkavad nad kohe välja nägema nagu mehed.

Ma nagu enda arvates ei näe välja nagu mees. Isegi selle partiiga, mis mul nüüd on. Nii et ma jään eriarvamusele.

Aga et kaal või? Puhvris on, tänan küsimast. Kui haige olin, kukkus korra 82 peale, ilmselt veekaotusest. pärast trenniga taasalustamist on jälle 83-koma-midagi, nagu ta viimasel ajal olnud on. Ja ma olen rahul. Teiste naiste puhul meeldib mulle saledaid figuure ka vaadata, lihtsalt ma ise tahaks olla thicc, ma ei kujuta end hapra õrna naisukesena ette. Kohe üldse mitte. Ma tahan olla suur ja tugev, see meeldib mulle.

Grupis muidugi oli just teema, kus 170-172 cm pikkused naised arutasid, mis kaalunumbris nad olla tahavad. Suurem osa pakkus 20-25 kg vähem kui ma praegu olen. Ei teagi kohe, peaks vist ka solvuma hakkama, nagu tänapäeval moodne on. Aga ma ei viitsi. 

59. Kepikõnd.

Ma olen seda rääkinud enne ja jään seda alatiseks rääkima - kõndimine on üks alahinnatumaid alasid kaalukaotusel. Mina kaotasin esimesed 20 kg põhimõtteliselt kõndides (olgu, ujudes kah, aga rõhk oli kõndimisel). Käisin eelmisel aastal vähemalt korra nädalas ümber järve ja muidu ka iga päev oma 10 000 sammu täis.

Täna mõtlesin, et pole terve aasta ümber järve käinud, täitsa häbilugu. Nii et tegin ära, aga seekord kepikõnnina. Noh, et oleks teistmoodi natuke.

Ma käisin hiljuti nimelt kepikõnni koolitusel, FB reklaamis, et mu kodulähedasel Järve terviserajal on tasuta trenn, mina aga olin just päev enne seda kappi koristades avastanud kõnnikepid, mis seal julgelt üle 10 aasta juba tolmu kogunud olid. Kappi olin need omal ajal jätnud, sest sain aru, et päris niisama lihtne see ei ole, et muudkui aga kõnnid, seal on tehnikat vaja teada. Nii et kuna kõnnikeppide taasavastamine ja FB reklaam teineteise otsa tulid, võtsin seda Saatuse Sõrmena ja käisin ära.

No ja nii ongi - kepikõnnil on vaja tehnikat teada. Mingi raketiteadus see pole, aga teada on vaja. Suusatamise oskus näiteks segab 🙂, instruktor ütles mulle pidevalt, et ma üritan suusatada. Kui mul hakkas lõpuks asi kätte tulema mõtlesin ise selle vahe enda jaoks lõpuks nii lahti, et suusatamisel on kepid nagu esivedu, kepikõnnil nagu tagavedu.

Ja katsugu keegi öelda, et koormust ei saa - saab küll. Ja just sellist mõnusat aeroobset, mida jaksab tunde hoida.

Neid koolitusi tuleb nüüd tuleval nädalal veel, minge ka, täitsa soovitan.

Ühesõnaga - käisin ümber järve kepikõndi tehes ning oli ilus.

Leidsin ühe hüljatud õunapuu ka. Täiendasin talvevarusid. Jube head õunad!

Ma igatahes kavatsen kepikõnni tõsisemalt käsile võtta, ainult peab välja mõtlema, kus, sest asfalti peal pole ikka üldse see, aga Järve mets on väike kökats, selle kõnnin ma varsti risti-põiki läbi.

Vat, veel üks põhjus, miks on linna vaja normaalset rohevõrgustikku...

---------

Ja nagu lubatud sai - palja kõhuga pilt, kus ma nahka ei venita. See on ilmselt mu elu esimene ja viimane pilt, mille tegemisel ma võimalikult halba nurka ja valgust otsisin, et naha olukord eriti selge oleks. Näo sain küll selles teravas otse ülevalt valguses kaks korda vanemaks...

Aga näete ise ka - seda ei ole näha, et mul on "nahk lahti", sest see pole kortsus ega ripu. Nii et kui mõnel potentsiaalsel mehel on sellega probleem, saab ta (ja mina) sellest teada liiga hilja - siis, kui juba käed küljes.

Nagu näha, oleks rippuval nahal teatud eelis - käiks potentsiaalse peikaga näiteks spas saunas ära, kui tüüp pärast seda veel näole annaks, järelikult ei häiri ja saaks füüsiliseks minna. Minul pole ühtegi loogilist varianti saada enne teada saada.

Oeh. 

58. Suur nahk.

Tuumanohu leidis oma lõpu, nii et sel nädalal käisin juba trennis. Võtsin heaga puhkenädala koormuse, et taastuda. Aga peab ütlema, et see on kergelt perversne, kui väga ma ikka nautisin raua tõstmist pärast seda sunnitud pausi... Ma saan raskete asjade tõstmisest ikka korraliku annuse endorfiine.

Muuseas, võib juhtuda, et ma hakkan varsti ka jooksma (mida ma teatavasti lubasin MITTE KUNAGI teha), üks uus tuttav on pähe võtnud, et ma peaks jooksma ja käib sellega peale nagu uni...

Mu käest on küsitud, et kuidas mul selle nahaga on pärast 40+ kilo kaotamist. Õigustatud küsimus, kaalukaotus on ju olnud suur.

Vastus: üsna hästi on.

Kui ma sirgelt seisan, siis on seda natuke näha reite siseküljelt ning naba kujust - sel oleks nagu väike telgike peal. Kui ette kummardan, on muidugi teine lugu, samas... teate, päriselt ka pole visuaalselt midagi hullu, isegi partii püsib õige koha peal, mis siis, et on kolm korda väiksem kui vanasti.

Kinesteetiliselt on natuke teine teema ja see on nüüd see, millega ma parasjagu üritan hakkama saada. Mu keha on pehme ja kõva korraga. See, mis tunne käe all on, sõltub asendist, sama koht võib olla nii üht kui teist. Näiteks kui ma seistes reit nelipea juurest katsun, on see kivikõva, hommikujoogas allavaatava koera asendis, kui reie esikülg on "all", ripub nahk vastu ja on ülipehme.

Üldse saan ma endast väga imelikest kohtadest kinni võtta, näiteks sellist trikki ma küll vanasti teha ei saanud oma kõhuga.

Samas - need ei tundu käe all nagu pekivoldid. Mäletamist mööda hakkasin ma aasta tagasi paanitsema, et mul on "pekk vedel" ja ma sain kinni võtta kohtadest, kust varem mitte ning see kohutavalt häiris mind. Nüüd saan ma veel ajuvabamatest kohtadest kinni võtta (alaseljalt, näiteks), aga see ei häiri mind nii palju, sest on käe all teistmoodi.

------------

Edit: Ma mõtlesin välja, kuidas olukorda iseloomustada saab. See suur nahk on nagu kassi turjanahk. Ei ripu ega tilbenda kusagilt, aga saab kergelt volti võtta. "Pehmus" seisnebki just selles, et mul jääb nahk natuke käe külge kinni, kui üle keha tõmmata. No nagu kasside turjanahk!

------------

Nii et mind ennast tegelikult ei häiri.

Ainult üht asja ma üritan oma peas selgeks saada. Et visuaalselt pole tegelikult näha ning kinesteetiliselt mind ennast, jah, ei häiri... aga ma olen mäletamist mööda suvest saati Päris Vallaline. Ja kuigi praegu on see teema mu jaoks pausil, kuni ma aru saan, milline mu keha siis ikkagi on ja sellega ise ära harjun... siis ühel hetkel võtan ma selle teema ju jälle pausilt maha.

Et huvitav, mis siis saab?

Üldse ei tahaks kunagi mõnel tulevasel intiimsel hetkel olla potentsiaalse partneri jaoks halb üllatus, juhul, kui teda häirib selline kõva-pehme keha...

Samas - eks selle üle tasub põdeda siis, kui aeg sealmaal.