42. Ülekaaluline! 🎉🎉🎉

Reedel sain ma ametlikult ülekaaluliseks, kaalunumber oli täpselt 88.5. Iseenesest eelmise nädala numbriga võrreldes 0.2 kg vähem, aga see oli mingi juhuslik ülespoole kõikumine, sest eile ja täna oli number tegelikult alla 88. Aga ma "loen" ikka ainult kaalumispäeva numbreid, nii et ametlik number jääb 88.5.

Eelmine kord, kui ma sellist juubeldust tundsin, oli 99.9 peal, teine kord oli nüüd. Eks see on muidugi lihtsalt number, aga mu jaoks kuidagi väga-väga märgiline ja emotsionaalne, et ma pole enam "rasvunud" kategoorias. Ma mõtlesin välja, et viimati olin ma sellises kaalunumbris 17-aastasena. Praegu olen 38-aastane...

Ma küll ütlesin, et lähen ülekaalu jõudes säilitusse, aga praegu mõtlen, et äkki üritaks leida mingi kaloraaži, kus kaalulangus oleks olemas, aga hästi aeglane, veel aeglasem kui praegu. Ehk siis hästi natuke alla faktilise säilituse. Äkki proovida näiteks "säilitusrežiim -10%". Noh, et leida mingi kompromiss vererõhu, mõnusa oleku, väljanägemise ja psühholoogia vahel.

Ma kunagi ütlesin, et mul otsest sihtkaalu ei ole, ma vaatan enesetunde ja väljanägemise pealt, millal aitab. Tore oli, et nii ütlesin, ma ei osanud arvestada, et seda saab teha ainult siis, kui ma saan aru, kuidas ma välja näen. Sest et ma ei saa.

Suure kaalu kaotamine on ikka tõeline mindfuck.

Mul on kaks tuttavat, kes on ka viimastel aastatel palju kaalu kaotanud. Mõlemad kurdavad sama - peeglist ei näe mitte mingisugust vahet, mingi arusaam tekib ainult võrdluspilte vaadates (mispärast ma neid ka palju teen - NÜÜD. Algusaja pilte mul ei olegi), aga see arusaam kaob umbes 10 minutit pärast piltide vaatamist. Oma peas näeme välja täpselt samasugused nagu enne.

No okei, rangluu on väljas, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

No okei, roided on näha, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

Kõik muutused, mida ma näen, suudab aju kuidagi ära "tasandada". Nad on umbes samasuguse tähtsusega kui uued tedretähnid. Ehk siis laias plaanis ei muuda nende teke minu väljanägemist.

Objektiivselt võttes ma tean, et ma olen oluliselt väiksem - ma olen ju mõõte võtnud, lisaks pole mul sõna tõsises mõttes enam midagi selga panna. Aga ajule ei jõua kohale. Mul on nii mitu korda olnud situatsioone, kus ma olen veendunud, et ma ei mahu kuhugi ära, aga tegelikult jääb ruumi kõvasti üle.

Ma olen jõudnud numbriteni, kus ma ei oska enam seisukohta võtta. Ma olen terve oma elu olnud Suur... ja ma olen aru saanud, et suur ja tugev olemine on väga oluline osa minu identiteedist. Näiteks kuigi mu meelest on modellimõõtu sihvakad naised väga ilusad, siis ma ise tahaks tegelikult välja näha pigem nagu hispaania tõstja Lidia Valentin - tugevalt atleetlik, aga päris kõrge keharasva protsendiga. Sellist keha nagu tal ma muidugi ei saavuta (selleks peaks iga päev kuus tundi trenni tegema), aga eks ta tõsi on, et oma loomulike proportsioonidega (laiad õlad ja lühikesed jalad) mul ongi rohkem lootust just tema moodi välja näha.

Teine asi on ka see, et ma olen oma suureks jäänud nahaga just praegu faasis, kus on veel lootust, et see tagasi tõmbab, aga kui ma veel palju alla võtan, siis jääb see kindlasti rippuma.

Huvitaval kombel hoiavad mu rinnad end täiesti viisakalt üleval, kuigi seal on suureks jäänud nahka küll ja veel - kuidas see võimalik on, ma ei tea - ilmselt püsivad nad üleval puhta tahtejõuga. Tegelikult ma arvan, et mul õnnestus nahk piisavalt elastseks saada, sest kui ma sain aru, et ma tõesti ja päriselt hakkangi kaalu kaotama, hakkasin ma religioosse pühendumusega rindu õlitama (kakao- ja šeavõiga), sest ma aimasin ette, milline kadu seal ees ootab. Kahju, et ma ei teinud sama reitega, sest nüüd on tulemus käes - kui hommikujoogas alla vaatava koera harjutust teen, on vaatepilt päris nukker... Reisi ei õlitanud ma nii hoolega seepärast, et ma ei osanud aimata, et sealt on kadu suhteliselt suurem kui mujalt kehalt.

Ehk siis. Ma olen selle üle pikalt mõelnud. Ja mõelnud välja, et ma aeglustan nüüd kaalukaotuse miinimumini ning kui lukud lahti lähevad, teen ilmselt kehakoostise analüüsi ja võtan uuesti treeneriga ühendust. Ehk on mõistlikum nüüdsest läheneda teemale mitte kaalunumbriga, vaid hoopis keharasva protsendiga ning üritada keha rohkem vormida sihitud treeninguga. 

41. Rasked asjad.

Eilne kaalunumber oli 88.7, 0.8 kg eelmise nädala omast vähem. 200 grammi veel ja siis olen ametlikult ülekaaluline!

Vererõhk oli sel nädalal elatavam, kuigi endiselt pisut madalavõitu, küll aga läks akuutseks häda, mis mul tegelikult juba paar nädalat on olnud ja mis mul üldiselt aastaaegade vahetumisel, s.t. igal kevadel ja sügisel juhtub - seedesüsteem läheb tasakaalust välja, täpsemalt maohappesus läheb paigast ära. Kuna see mul selline perioodiline asi on, siis ma tunnen selle juba varakult ära, ei pea üldse nende sümptomiteni välja laskma, mis ka lihtinimesele näkku karjuks "paigast ära happesus!", vaid tean juba varem tegutsema hakata.

Varajased sümptomid on täpselt need, mida Bailey kirjeldab, s.t. vaheldumisi kohutavalt tühi kõht ca tund pärast söömist (ka juhul, kui on söödud rohkelt vabavara ja toitu, mis peaks kõhtu täitma) ning seejärel perioodid, kus on tunne, et kõht on konstantselt triiki täis, lisaks kalduvus puhituste tekkeks. Aga no ju need siis võivad teistel inimestel erinevatele asjadele viidata, minul viitavad igatahes paigast ära maohappele. Vahel läheb see ise korda, kui magu vähem koormavalt söön natuke aega, seekord (kuna asi ei läinud ega läinud paika) läksin tohtri soovitusel ravimikuuri teed. Paar päeva olen ravimit võtnud - juba palju parem.

Mu blogi on viimasel ajal nagu 80-aastase tädi blogi, terviseprobleemid iga nurga peal :D

Muidu aga on mul nüüd reguleeritavad hantlid. Kurtsin pikalt, et mul on vaimse tervise pärast vaja tõsta raskeid asju. Täitsa tõsiselt, see vallandab ilmselt endorfiine, mida "rabelemise spordiga" ei juhtu (mul vähemalt). Igatahes otsustas Sõber mu pika kurtmise peale, et kuna mul on varsti (juuli keskel) sünnipäev, siis võiks ma ju endale koju "rasked asjad" saada ning nii oligi mul ühel ilusal päeval kuller ukse taga, 2 x 20 kg reguleeritavad hantlid kaasas.

Olen ütlemata rahul. Suuremate tõstete jaoks on 40 kg muidugi vähe mis vähe, aga eks sinna saab loominguliselt treeningkumme appi võtta või lihtsalt rohkem korduseid teha. Lisaks on ilmne, et ma olen ikkagi jõudu kaotanud, sest esimene seeria 40 kg-ga kükke teha... noh, tuli välja küll, aga oli oluliselt raskem kui veel paar nädalat tagasi. Ma ei hakanud kükile isegi kummiga koormust lisama praegu.

Võib muidugi ka olla, et kangiga on lihtsalt mugavam kükkida kui kahe hantliga, s.t. asi pole raskuses, vaid tehnikas.

Aga no lootust on, et nüüd, kui mul "rasked asjad" kodus on, saan ma mingile tasemele tagasi ja kui uuesti saali saab, ei pea nullist alustama.

Siinkohal tervitan ka alumist naabrit... 

40. Madalrõhkkond. + Ahjupasta räimega.

Midagi ei saa teha - toitude pildistamine ning siis nende piltide postitamine ei ole ikka üldse minu teema. See muutus kolme päevaga vastikuks kohustuseks - ja no mis on sellise asja mõte. Ühesõnaga, pärast kolme päeva andsin selle koha pealt alla, kuigi muidu teen grupiga kõik ülesanded kaasa küll, sest need on lõbusad. Ja teiste pilte on ka tore vaadata, kui midagi põnevat on välja mõeldud.

Igatahes näitas kaalunumber täna hommikul 89.5 kg, 0.9 kg vähem kui nädal tagasi. Olen nüüd kindlalt uues kümnendis ja olen jõudnud numbriteni, mida nägin viimati gümnaasiumis ja mille nägemine hakkab emotsionaalseks tegema. Ehk kirjutan neist emotsioonidest kunagi teinekord.

Aga ma läksin nüüd +10% peale tagasi (katsetasin korra algkaloraaži, siia seda kirja ei pannudki), sest ka ilma "päris" trennita on algkaloraažis kaalulangus pisut kiire - ning tagajärjed on juba käes. Vererõhk on mitu päeva madal olnud, eile jõudis sinnamaale, et isegi arvuti taga istudes hakkas iga väiksema liigutuse peale silme eest virvendama. Mul kodus aparaati pole, aga ma oskan juba enesetunde pealt seda suhteliselt edukalt öelda - sellises olekus ei saa ülemine rõhk olla üle 85. Kohv tegi olemise natuke paremaks, aga ma ei taha üldiselt pärast kl 15 kohvi juua.

Huvitav on tõesti, kuidas säilitusrežiimis läheb rõhk kenasti normaalseks (või, noh, elatavaks), aga kui langetama hakkan, siis kukub kolinal alla. Ühesõnaga - kui ma ülekaaluliseks saan, siis ma lähen jälle säilitusrežiimi, äkki seekord siis pikemalt. Kilo veel minna.

Aga no see selleks.

Helka rõõmuks jagan hoopis üht pastaretsepti räimega.

Mulle meeldib hirmsasti meretoit, itaalia köögis (eriti sitsiilia köögis) on palju imehäid retsepte. Ainult et Vahemere kalad on natuke teised kui meie põhjamaised. No näiteks ei ole Läänemeres sardiine. Samas vaatasime me juba ammu, et kõiki sardiiniga retsepte saab üsna rahulikult asendada räime ja kiluga. Mõttes, et üks räim kõik, taksonoomiliselt on nad samas sugukonnas ja ega see maitsegi väga erine.

Ühesõnaga, tuli kalapasta isu ja räim on turul odav. Võtsin aluseks ühe paljudest "pasta con le sarde" retseptidest (otsetõlkes lihtsalt "pasta sardiinidega", ei midagi peent). Enamasti sisaldavad need anšoovist, aga kuna mul seda kodus pole ega ka ühtegi adekvaatset asendust, siis guugeldasin välja variandi, kus anšoovist polnud ja timmisin retsepti kavasse sobivaks.

Jube hea sai, napilt oleks sama hooga kahvlid ka ära söönud.

Alguses mõtlesin panna retsepti pealkirjaks "sitsiiliapärane räimepasta", aga siis sain aru, et see kõlaks sama absurdselt kui "kasahhipärane vaalaliha". Nii et las ta siis olla ahjupasta räimega. Aga teie teate, et aluseks klassikaline Sitsiilia retsept koos selle kandi retseptide tüüpiliste koostisosadega - fenkool, rosinad, piiniaseemned.

Jälle on tegu pasta kohta suuremahulise roaga, räim ja fenkool annavad kenasti mahtu. Sellegipoolest soovitan korraga teha mitu portsu. Puhtalt seepärast, et siis saab originaalretsepti juhiseid järgida. Kui ma olin retsepti ära timminud ja saanud portsu kohta 4 grammi õli ning lugesin seejärel juhendist: "Immergete la cipolla nell'olio", siis ma hakkasin valju häälega naerma. "Kastke sibul õli sisse". Nelja grammiga vähe raske. 12 grammiga hakkaks juba looma...

Ahjupasta räimega

(464 kcal)

40g makaronid, täistera

100g räim

8g seedermänniseemned (ideaalis piiniaseemned)

175g fenkol

20g sepik (kaera, rukki, täistera)

4g oliiviõli

8g rosinad

25g sibul

Maitseained:

pipar, sool, safran (saab ka ilma)

• Pane rosinad likku. Sepik rösti ja tee sellest riivsai.
• Tükelda fenkool suurteks tükkideks, pane keevasse soolavette, keeda 5 min ja korja välja, KEEDUVESI JÄTA ALLES. Sinna paned hiljem keema pasta (aga hiljem, muidu jääb ootama)
• Prae sibul õlis klaasjaks, võta kuumus maha, lisa räim ja pruunista see.
• Tükelda fenkool väiksemaks.
• Lisa nõrutatud rosinad, seedrimänni seemned, fenkool, sool, pipar, safran ja hauta keskmisel-madalal kuumusel 15-30 minutit.
• Pane ahi sooja (200 kraadi). Pane pasta fenkooli keeduvette keema ja nõruta.
• Lisa keedetud pasta pannile. Sega ja prae kergelt läbi.
• Tõsta pasta ahjuvormi, pane peale sepikust tehtud riivsai ning pane 10 minutiks ahju - kuni riivsai pruunistub.

 

39. Kodused trennid.

Eilne kaalunumber näitas 90.4 kg, 0.3 kg eelmise nädala numbrist vähem. Ei, mul ei läinud pika nädalavahetusega päevad sassi, vaid ma mõtlesin aprillikuu "Koos on kergem" grupiga kaasa teha. Inspiratsiooni mõttes või nii. Need päevaülesanded on kaalulangetuse teekonnale värvi lisamiseks päris lõbusad. Sealne kaalumispäev on küll neljapäev, aga ma lükkasin reedeks. Nii et nii on.

Ühest teisest väiksemast grupist, mida mu treener koos oma kaasaga veab, sain ka inspiratsiooni, küll juba paar nädalat tagasi. Kui saalid kinni kukkusid, tegid nad postituse, mis algas sõnadega "Keskmine eestlane laseb hetkel pea norgu - spordiklubid on suletud..." ja kutsusid üles mitte olema keskmine ning endale kuuks ajaks selge eesmärgi seadma ja läbi mõtlema punktid, kuidas sinna jõuda. Ma sain alles nende sõnade peale aru, et ma olin tõesti selleks hetkeks kogu selle koroonajama peale isiklikult solvunud, sisemuses jonnima hakanud ja tegelikult kergelt käega löönud. Kuidagi sisimas, suhtmisega. Ma tegin küll kodus trenni edasi, aga ma ei nautinud seda ja otsisin iga võimalust viilida. Fitlappisin edasi, aga see tundus kohutav koorem ja tüütu. Mulle oli tõesti vaja, et keegi ütleks mulle, et ma olen natuke alla andnud, sest ma ei saanud sellest ise arugi...

Nii et ma panin siis eesmärgi paika ja sammud, mida teha, et eesmärk saavutada, samuti. See on mul kogu Fitlappimise juures kusjuures esimest korda, kui mul on ajaline eesmärk (aprilli keskpaigaks ülekaalu!), kuigi ma pean ütlema, et ma olen ikkagi suhtumisega "tore, kui sinna jõuan", s.t. eesmärk kui selline pole oluline. Sammud, mida otsustasin teha, on see-eest küll. Neli korda nädalas lihastrenni ja kord nädalas aeroobset. Fitlappida korralikult. Lisaks igapäev vähemalt 8000 sammu. 8000, mitte 10 000, sest et kui ma ikka korraliku rattasõidu või alakeha trenni olen teinud, siis selle kõrvalt veel 7 km juurde kõndida hakkab vastuollu minema minu filosoofiaga "pingutus peab mõnus olema". Võimalik oleks see kindlasti, lihtsalt et vähe paljuks läheks. Ülakeha trenni kõrvale mahub 10 000 ära küll.

Rääkimata sellest, et päris ausalt ei jätkuks mul selleks ka aega, mul on mai keskpaigani vaja tõsiselt keskenduda ühele karjääri-alasele õppele, nii et ma hetkel suunan fookuse sinna. Trennid olen endale konkreetselt päevakavasse sisse kirjutanud, esiteks ajaplaneerimise pärast, teiseks selleks, et trenn (mis mulle meeldib) on lõõgastus. Olles oma elus korduvalt läbi põlenud, ma tean, et puhkus ja chill lihtsalt peab olema ajakavas planeeritult sees, kui mingi eesmärgi nimel keskendunult minna.

Ma olen FitQ trenne vaadanud, kui see tasuta kuu neil oli - ja no ei leidnud mina endale sobivaid treenereid ega trenne. Aga tore, et selline platvorm on olemas ja soovin neile palju edu.

Küll aga leidsin ma Youtube'ist Caroline Girvani - ja ma olen täiesti vaimustuses! Tal on kargamise trenne muidugi ka (neid ma ei kavatsegi teha), aga tal on kummilintidega kavad ning ka tema keharaskusega videod on täiesti arvestatavad lihastreeningud. Kõige rohkem meeldib mulle aga, et ta teeb trenni nagu päris inimene mitte nagu pooljumal. Tegin ükspäev mingit kummilintidega ülakeha trenni ja lasin lõpuks käed alla, sest et issandjumalnoh... ja Caroline langetas täpselt samal ajal käed ning naeratas vabandavalt kaamerasse. Ma tundsin, et mind mõistetakse!

Kuigi ma seda trenniks ei loe, siis hommikuti meeldib mulle end lahti venitada Kassandra 10-minutiliste joogasessioonidega. Ma olen siin ja mitmetes kommentaarides läbi lillede vihjanud oma pikale ajaloole vaimsete ja äärmiselt teadlike ja vabastatud emotsioonidega inimestega ning sellest kogemusest tulenenud otsusele neist ja kogu vaimsusest oma vaimse tervise huvides rangelt eemale hoida. Kassandra juures meeldib mulle, et ta ei tee seda puhta võimlemisena, samas on ta jooga-vaimsus väga mõõdukas, pigem lausa vihjeline. Neid videosid on võimalik täiesti kaasa teha nii, et kogu uuga-buuga jääb kõrvale, varasemates videotes ta ei ütle lõpus isegi AUM...

Aga peamine on see, et kodus trenni tehes on sul kõrval moraalne tugi.