38. Onederland ja väikesed eesmärgid.

Tänane number oli 90.7 kg, 1.1 kg vähem kui nädal tagasi ja muuhulgas täpselt mu vahe-eesmärk, mille olin endale sättinud tähtajaga märtsi lõpp. Kaalulangetuse alamredditites, kus on palju ameeriklasi, on üks teetähistest Onederland, s.t. kui saavutad kaalu alla 200 naela. Novat, ma nüüd olen ka Onederlandis, ma kaalun 199.9 naela.

Järgmine vahe-eesmärk (aprilli lõpuks) on 88.5 kg, millega ma jõuan ametlikult ülekaalu.

Mitte, et ma naelades mõtleksin, lihtsalt see oli selline märgiline ja samas mõnekilone saavutus eelmisest eesmärgist (93.7, 75% 125-st) ning ajalugu näitab, et midagi saavutada püüdes on mõistlik endale eesmärgiks sättida saavutatavaid "ampse". Mitte ainult kaalulangetuses, vaid muidu elus ka. Seda räägivad paljud käitumispsühholoogid ja ajuteadlased (näiteks mainis seda ka Jaan Aru hiljutises Edu Akadeemia webinaris, keegi oma blogis mainis, et vaatas seda ka). Ja seda räägitakse ka kaalulangetuse alamredditites.

Mina räägin ka. Ma enda pealt tean, et see tõesti toimib. Ma ise õppisin selle ära mitte kaalulangetusega seotult, vaid hoopis depressiooniga maadeldes. Kes on sellega hädas olnud, see teab, et igasugune tegevus on tohutult raske. Sa võid saavutada selle, et tööl teed kõike ja funktsioneerid briljantselt, aga kodu on täiesti segamini ja inimsuhted varjusurmas. Sest sa lihtsalt ei jõua, kõik tundub tohutu pingutus. Mõtled, et teed hiljem, aga seda "hiljem" aega ei saabu kunagi.

Säärane edasilükkamine on omane just perfektsionistidele ja neile, kes tegelikult suudavad palju. Ma tean, et ma suudaks, kui ma teeks. Ma arvan, et meist paljusid (mind ka!) on kasvatatud filosooiaga "kui teed, tee hästi". Kena keik, aga võib olla aegu, kus sa lihtsalt ei ole võimeline tegutsema "hästi". Sel juhul võib juhtuda, et sa ei teegi midagi, vaid tammud paigal. Aastaid.

Nii et mina olen depressiooniga maadeldes ära õppinud põhimõtteliselt vastupidise filosoofia - "poole persega" tegutsemise.

Kõike, mida tasub teha, tasub teha ka "poole persega".

Sest üks kannikas on ikkagi rohkem kui null perset.

vt ka "kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool".

Nali naljaks, aga pärast "poole persega" tegutsemise omaks võtmist olen ma hakanud saavutama oluliselt rohkem kui enne. Sageli kiiremini kui need, kes pingutavad, ninast veri väljas. Aga päris kindlasti saavutan ma oma eesmärgid nendega võrreldes oluliselt väiksema stressiga.

Eluaegse depressiivikuna on see mu jaoks kõige olulisem.

Ma mäletan, et kõige esimene asi, kus ma seda filosoofiat reaalselt kasutasin, oli magamistoa seinte värvimine. Lõpuks võtsin ma eesmärgiks värvida igal päeval ühe seina. Jah, ma värvisin magamistoa seinu 8 päeva (neli seina, kahekordne kiht), aga ma olin seda enne kolm aastat üldse mitte teinud, sest ma tõesti ei leidnud endas ressurssi kõike korraga värvida. Ikkagi kiirem tulemus kui eelneva strateegiaga jätkates.

Ehk siis - sel hetkel jõukohased ampsud, mis on natukenegi eesmärgi poole, viivad lõppkokkuvõttes suure eesmärgini. Kui endalt saavutamise kohustuse stress ära võtta, siis see "selle hetke jõukohasus" suureneb. Näiteks köögi seinad värvisin ma juba kahe päevaga ära...

Nii et kui sa oled mingi koha peal tammunud aastaid ja eesmärk on endiselt sama kaugel, äkki tasuks natukeseks ajaks keskenduda rohkem käeulatuses olevale eesmärgile, ükskõik kui totrale ja näiliselt mõttetule? Lihtsalt et saada surnud punktist liikuma.

 

37. Haige. + Hautatud salat hernestega.

Eilne kaalunumber oli 91.8, eelmise nädalaga võrreldes -1.2 kg. Kahtlustan, et mul toimub praegu samasugune kiire kaalulangus, nagu ikka inimestel, kes kaalulangusega alustavad.

Trenni olen sel nädalal väga vähe teinud. Jäin kusagil öösel vastu neljapäeva haigeks. Mingisse hingamisteede viirusesse, ei tea, millisesse, sest ma testi pole läinud tegema. Ei näe lihtsalt mõtet, sisulises isolatsioonis olen niigi, töötan kodukontoris, süüa toob juba ammu Rimi, eks ma siis lihtsalt väldin ka neid üksikuid muid "inimeste sekka" minekuid, mis mul veel olid (no käisin eelmisel nädalal apteegis, kus APTEEKER maski taga köhis nagu tuberkuloosihaige) ja sõitsin mõned korrad ühistranspordiga. Kurb on ainult see, et Sõpra ma nüüd ka mõnda aega ei näe. Aga no elame üle, ennegi elatud.

Muud ei ole midagi, kui et see pikalt kestnud madal palavik võtab suhteliselt läbi, päris rääbise tunne on peal ausalt öeldes.

Mis muidu Rimisse puutub, siis nad teevad vahepeal päris koomilisi asendusi. Tellisin neilt viimati ühe suure salatipea, sest mõtlesin, et peaks hakkama rohkem rohelist salatit sööma. Ilmselt oli neil salatipea otsas, seega asendasid nad selle kuue salatiga potis (ilmselt hinna järgi). Kuue salatipotiga, kordan veelkord. Kuuega! See on nüüd näide sellest, kuidas Universumile tuleb oma soove täpselt esitada, sest päris seda ma küll silmas ei pidanud "rohkema salatisöömisega"...

Igatahes tuletas Sõber mulle meelde, et salatit saab hautada (teadjamad, mis "braising" eesti keeles on? Sõnaraamat ütlebki "hautamine", aga "braising" ja "stewing" pole päris sama asi ning minu jaoks on "hautamine" just "stewing"). Googeldasin välja sellise retsepti - minu üllatuseks pidi seda väga vähe timmima, et kavasse sobiks. Natuke herneid vähemaks võtma ning koor peab kindlasti olema vahukoor, muidu ei saa retsepti paika.

Arusaadavalt töötaks see retsept paremini "kõvema" salatiga (nt rooma salati või Pak Choy'ga), aga hariliku lehtsalatiga saab ka, lihtsalt tuleb vähem hautada.

Hautatud salat hernestega

(1 portsjon 513 kcal)

440g herned

20g vahukoor (rasva 35%)

8g või (rasva 82%)

435g lehtsalat

225g kanapuljong (fs goods)

35g sibul

• Haki sibul, lõika salatipead pikuti pooleks. Tee puljong valmis, kui see juba pole ja puljongikuubikut kasutad!
• Sulata pannil keskmisel kuumusel või ning prae sibul klaasjaks. Aseta salatipead sibulate peale ning prae 30 sekundit, seejärel keera need ümber ning prae veel 30 sekundit. Vala peale puljong, kata kaanega, keera kuumus miinimumini ning hauta 10 minutit.
• Eemalda ettevaatlikult salatipead (pane näiteks sõelale), lisa pannile herned, tõsta kuumust ning kuumuta, kuni umbes pool mahladest on aurustunud. Seejärel lisa koor ning kuumuta läbi.
• Pane salatipead taldrikule ning lisa herne-koore segu.

Tegu on väga suure portsuga (BBC lehel olnud neljale inimesele ports on üks minu ports), lisaks pole see juba oma olemuselt mitte põhi- vaid kõrvalroog. Mulle tundus, et see sobiks hästi veiselihaga ning tegin "teiseks" retseptiks ühe oma lemmiku "Veise steik sibulamoosiga rukkileival", v.a. et steigi asemel olid liharibad. Sobis hästi kokku küll!

 

36. Liimime kokku. + Räimepasta retsept.

Tänahommikune kaalunumber näitas 93.0, nädalaga -0.7 kg. Ma kusagil nädala keskel läksin langetuse peale tagasi, panin esialgu +10%, et hästi aeglane minek olek. Aga jäin mõtlema, et arvestades koroonast tingitud trennipausi võib juhtuda, et ühel hetkel võib langetaja algkaloraaž ka täitsa aktseptaablilt aeglase tulemuse anda.

Meitel siin nimelt lund pole, nii et suusatada ei saa. Trummis/Pirital on kunstlumerajad, aga neile ma keeldun minemast, seal sõidavad lükrasse pakitud atleetid nagu trammi peal. Eks ma muidugi püüan kodus sõna tõsises mõttes kummi venitada, aga kodus treenimine ei ole minu jaoks see, midagi pole teha. Ma ei saa kummiga kontrollida raskust. "Tunde järgi" pole nagu ikkagi õige asi.

Muidu aga ei läinud ma mitte haiguslehele, vaid võtsin selle nädala hoopis puhkuse. Tegelesin mõõdutundetu magamise ja lugemisega. Jalutamas käisin ka. Jõuksis enam ei käinud, sain eelmisel nädalal negatiivse testitulemuse ja leidsin, et kuidagi väga narr oleks vahetult enne saalide lukkupanekut sealt viirus üles korjata.

Ega mul ju midagi otseselt lahti olnudki. Jah, üks vana haav rebiti mõned nädalad tagasi lahti ja ma "leinasin" seda, aga tegelikult on tegu kõige lihtsama pimedusest tuleneva meeleolulangusega. Ilma selleta poleks ka vana haava lahtirebimine nii mõjunud. Ma tabasin juba mitu aastat tagasi ära, et pime aeg mõjutab mind rohkem kui hea on ning olen seepärast aastaid sättinud ühe puhkuse oktoobrisse ja üritanud veebruari lõpus-märtsis mingi pika vaba nädalavahetuse tekitada. Aga no, teadagi, kuidas sellega nüüd läks ja tulemus on käes ka. Nii augus pole ma aastaid olnud.

Aga puhkus aitas, juba on täitsa mõnus olla.

Ma olen sel nädalal keskendunud oma igasuguste erinevate pastade hävitamisele, mida mul köögikapid maast laeni täis on. Noh, et saaks uusi asemele tuua ja teha. Viimati tegin seepiatindiga pastat, täistera ja puha. Tint annab pastale kerge "mere" maitse ning sobib jube hästi igasuguste kalade ja mereandidega. (Poest leiab ka musta pastat, kuigi ma pole kindel, kui täistera see on).

Kevaditi, räime ajal, teen ma selle musta pastaga sageli räimepastat, timmisin nüüd retsepti kavasse sobivaks ja tegin taas. Muuseas, selle retsepti eriline boonus on kogus. Kui muidu teatakse Fitlapis pastaroogasid kui väikese mahuga sööke, siis siin annab räim päris palju mahtu.

Ja erinevalt Sõbrast, kes oskab seda rooga teha nii, et kalad jäävad terveks, muutuvad minul sibul-tomat-räim-petersell ühtlaseks pläustiks, nii et ma juba vabandan ette selle pildi pärast. Aga maitseb hea, ausõna!

Räimepasta

1 ports, 468 kcal

165g räim

55g pasta

7g õli

90g kirsstomatid

30g sibul (valikuline)

petersell (palju!)

kuiv valge vein

pipar, sool

sidrun

Tomati ja sibula kogus võta tunde järgi, mõlemad on vabavara ja ma panin nii, et retsept klappima saaks. Mulle meeldib sibulasemana. Ja peterselliga ära koonerda, see ei ole siin roas maitseaine, vaid korralik koostisosa! Ikka viiest-kuuest oksast räägime...

Tükelda sibulad ja tomatid ning kala. Haki petersell. Pane pasta keema. Poole koguse õliga prae läbi tomat ning sibul (lisa soola ja pipart). Võta tulelt ning pane kõrvale. VÕTA TULI MADALAKS! Teise poole õliga prae räimed (lisa soola ja pipart). Pane tomat-sibul pannile tagasi, lisa suurem osa petersellist (pisut jäta kaunistuseks). Sega läbi. Lisa sorts veini ja lase aurustuda. Selleks ajaks peaks pasta keenud olema - nõruta ja lisa pannile ning sega läbi. Tilguta pisut sidrunimahla peale (aga mitte palju, mu arvates see räimele ei sobi) ning serveerides lisa veel peterselli.

 

35. Progress.

Nädalavahetusel ei olnud kaalurindel midagi huvitavat, number läks tagasi 93.7 peale. Paistab, et see number meeldib kehale.

Mind on ammu hämmastanud, kui kusagil pannakse mõõte ja kaalunumbreid kirja ning ma näen järjepidevalt, et mu mõõdud on samad, mis 20 kg kergematel inimestel. Sealjuures ei näe ma enda arvates sugugi kergem välja kui ma olen. Eks see on muidugi hea illustratsioon sellele, et inimesed koguvad kaalu väga erinevalt, mulle ütles mu massöör kunagi, et mu jäsemed kuuluksid nagu kaks numbrit suurema inimese külge - tüüpilise endomorfina on mul jämmedad just jäsemed.

Huvi pärast mõõdud ka: rind - 109, talje - 81, puus - 105.

Noh ja siis reis - 65, käsivars - 35. Sääreümbermõõduga ei hakka inimesi šokeerima...

Mul on jube kahju, et ma ei teinud endast omal ajal "enne" pilte. Mulle nimelt ei ole kunagi meeldinud pildile jääda ja mäletamist mööda ei arvanud ma alguses, et hakkan üldse päriselt alla võtma. Nüüd on aga ilmnenud, et mu aju ei jõua järele. Ma näen enda arvates välja täpselt samasugune nagu enne, lihtsalt riided jäävad maagiliselt suureks. Ainus viis mingitki vahet näha ongi pildid (kuigi ka siis on tunne, et enne oli halb nurk/valgus, nüüd on parem).

Seepärast olen ma hakanud nüüd endast päris palju poolpaljaid pilte tegema.

Panin selle pildi, sest parempoolne on mul kunagi blogis olnud (vahe on ca 8.5kg).

Me oleme Sõbraga kaks teadushuvilist nohikut ja meil tekkis kunagi, kui veel maksimumkaalus olin, huvi, et KUI rasked mu rinnad ikkagi on. Korraldasime mitu katset, proovisime Archimedese seadusega ja siis seda, et Sõber astus kaalule niisama ja teist korda nii, et hoidis mu rindu pihus. Kusjuures tulemused olid väga ligilähedased - 5kg (kahe rinna kohta). Kuna kõigile, k.a. mulle endale, jääb alati silma, et mul on kaalukaotusega rinnad oluliselt kahanenud, tegime hiljuti uue katse (seekord ei hakanud kausiga lobistama, võtsime kohe "rinnad pihku"). Rinnad on täpselt kaks korda väiksemad - kokku 2.5 kg.

Ja ma pean ütlema, et kuigi mul on täielik pesulaua tunne, siis ma väga naudin praegust partiid. Ma ei teadnud, kui raske mul eelmise partiiga oli, enne kui see enam nii raske ei olnud. Mu selg ei valuta, õlad ei valuta, kael ei valuta! Ma saan käsi rinnal risti panna! Ma saan kõhuli magada! Halleluuja!

Samas on mõõtude järgi selge, et põhiliselt on pihta saanud hoopis minu reied ja puusad. Kui praegu olen ma mõõtude järgi juba tükk aega võrdlemisi top-heavy, siis vanasti olid mul alati klassikalised liivakella mõõdud - puusaümbermõõt ja rinnaümbermõõt olid alati alati alati täpselt samad. Aga seda, et tegelik damage on hoopis alakehale, näeb teiste nurkade alt. Siin siis võrdlus pildiga, mida kunagi ammu tahtsin blogisse panna, aga toona see piltide lisamine ei töötanud. Kaaluvahe ca 14.5 kg.

 

34. Söömahoogudest.

Nagu viitasin üle-eelmises postituses, olen viimasel ajal korralikult liimist lahti. Õigupoolest kaalun juba mitu päeva haiguslehe võtmist, et saaksin vähemalt nädal aega süümepiinadeta end teki alla kerida ning tuimal pilgul seina vahtida. Ma küll püüan kõndida ja päikest näha ning trennis suuri raskuseid tõsta ja masendust jõusaali maha jätta, aga see ei aita. Mitte miski enam ei aita.

Eile kukkusin ma korraks tagasi vanasse mustrisse. Läksin spetsiaalselt poodi, et haarata korv täis kraami, mida koju jõudes korraga ära süüa. Ehk siis - ei, mul ei olnud poodi vaja minna süüa ostma, kõik vajalik oli olemas. Ma läksin ainsa eesmärgiga ostma kraami, mida korraga sisse õgida. Ma ei ole kunagi väljutamisega tegelenud, aga selline käitumine on tegelikult ilmne häiritud söömine.

Mulle teeb natuke nalja, et pärast nii pikka fitlappimist on mu jaoks nüüdseks igasugune suhkruga magus kraam isegi söömasööstu planeerides täiesti välistatud (vanasti oli see põhiline söömasööstu osa). Ma olen nüüdseks neid kogemusi liiga palju saanud, et suhkur ajab mind iiveldama ja ma ei naudi enam isegi mitte üht ampsu suhkruga magusast, see on mulle maitselt vastik. Ei, ma käisin mööda riiulivahesid poolfabrikaate, vorste ja hapukoorega salateid korvi kuhjamas (mida ma muul ajal mitte kunagi ei söö).

Kuhjasin korvi täis, hakkasin kassa poole liikuma, siis jäin korvi silmitsema ja mõtlema, et mul hakkab ju pärast kõht valutama, kui ma sellise koguse toitu sisse vohmin. Ehk et savi neist kaloritest ja kehakaalust, eksju, kindel KÕHUVALU oli see, mis ajendas mind kogu kraami tagasi viima. Lahkusin poest kookoshelvestega, mis mul tõesti otsas olid ja ühe paki Fitlapi kolme liha pelmeenidega, mille sügavkülma panin.

Kodus pugisin kõhu triiki täis vabavara. Otsisin külmkapist veel midagi (sest et savi need kalorid ja kehakaal), aga mitte miski polnud "see". No korda kümme käisin külmkappi revideerimas ikka selge mõttega millestki üle süüa, aga absoluutselt mitte miski ei olnud "see"!!!

Ühesõnaga - ma ei suuda end enam isegi mitte söömahoogudega lohutada. Mitte miski ei aita.

See on traagiline, aga tegelikult ka koomiline, olgem ausad.

Iseenesest suurepärane näide sellest, mida ma olen ammu rääkinud - kõik irratsionaalsed käitumismustrid on kasutusel, sest et selle jaoks, kes neid kasutab, need töötavad. Nad aitavad kasutajal mingil äraspidisel viisil mingit emotsiooni reguleerida. See on ka suurepärane näide, kuidas uute toimimisviiside läbi kukkudes (trenn ja jalutamine ei aita enam) tuleb ühel hetkel aje proovida vana. See on täpselt see, miks hakatakse uuesti näiteks suitsetama (tean ma inimesena, kes on suitsetamist kolm korda maha jätnud)... kusagil ajusopis on meeles, et see töötab.

Põhimõtteliselt ongi see, kas vanast saab loobuda, selle taga kinni, et kas sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed on minu jaoks muutunud piisavalt negatiivseks, et mustas augus olles oleks need minu jaoks negatiivsemad kui selle hetke emotsionaalne valu. Sisimas, ausalt ja päriselt minu jaoks, mitte blogilugejatele või abikaasale või sõbrannadele näitamiseks.

Nagu ma kirjeldasin - mitte kalorid ja ülekaal ei pannud mind söömahoost (planeeritust!) loobuma, tagajärg, mis oli minu jaoks piisavalt negatiivne, oli väljavenitatud mao valu.

Praegu kukkus mul söömasööstuga lohutamine läbi. Jess, eksju. Aga see, et ma seda üldse katsetasin (kordan - ma planeerisin seda! ma läksin spetsiaalselt selleks poodi!) näitab sedasama, mida ma olen mitu korda öelnud. Minu ülekaal on tagajärg, mitte põhjus. Ma ei võta enne püsivalt alla, kui minu ülekaalu põhjused (aje reguleerida emotsioone söögiga) pole lahenenud - ja võib juhtuda, et see ei lahene kunagi. Ma ei saa lubada, et järgmisel korral ma ei tule poest tagasi täis korvitäie grillvorstide ja kilose kartulisalatiga ja ei söö seda korraga ära.