5. Planeerimisest.

Mul on kaalu peal käimisega mingi teema - kui varem kaalusin end iga päev, siis kui sain aru, et kavas olles ja end normaalselt liigutades keharasv lihtsalt peab põlema, unustasin selle täiesti ära. Mõõta ka ei viitsi end üldse. Ma ei pea pidevalt jälgima asja, mis kindlasti toimub. Päike tõuseb ka igal hommikul idast, kuigi keegi seda ei kontrolli.

Ühesõnaga, unustasin jälle eile hommikul kaalule minna, see tuli alles poole päeva ajal meelde. Nii et läksin täna, numbriks 107.5, mis on 0.8 kg vähem kui nädal tagasi ja punktipealt vahe-eesmärk, mille olin endale seadnud. Järgmine ongi 99.9 kg.

Hea, et mu keha mind kuulab ja kaalulangetust natuke aeglustas, nagu mu soov oli. Tegelikult arvan ma, et taustal on rasvapõletus olnud võrdlemisi ühtlane, aga viimase mõne nädala kiirem kaalukaotus on olnud lümfiteraapiast, millega on minust mitu kilo üleliigset vett sõna tõsises mõttes välja surutud - ja mille mõju hakkab nüüd stabiliseeruma. Ennustan, et paari järgneva nädala kaalulanguse tempo aeglustub veelgi ja jääb sellise pool-kilo-nädalas juurde pidama, mida ma ausalt öeldes eelistaksingi rohkem (põhjustest kirjutan mõnel teisel korral).

Kui muidu ei toitu ma Fitlapiga tegelikult väga olulisel määral teistmoodi kui enne seda, sest tervisliku toitumise poole olen ma juba aastaid liikunud, siis ühe täiesti uue harjumuse olen küll omandanud. Planeerimise! Alguses tegin seda selleks, et kavas püsida ja siis mõistsin, et see on minusuguste emotsionaalsete sööjate puhul ääretult oluline! See annab kindlus- ja turvatunde.

Planeerimisega ei pea üle pingutama, ma olen üsna spontaanne inimene, väga ranged raamid ajaks mu hulluks. Mul on vaja sellist mõistlikku tasakaalu, kus ma saan etteplaneeritud raami sees detaile vastavalt tujule muuta. Aga kogu Fitlapi kava on sellel põhimõttel üles ehitatud...

Ma küll planeerin nädala toidukorrad ette ära, aga reaalsuses muudan viimasel hetkel tihti retsepti ümber või vahetan selle ja järgmise päeva sööke vms. Põhimõtteliselt paigas on mul hommikusöögid - kontoripäevade hommikul "Banaani-õuna piimakokteil" (õuna asemel suvaline puuvili või mari), kodupäevade hommikul puder (vastavalt tujule).

Planeerimine ja ettemõtlemine käib laiemalt ka. Kontoripäevade lõunad vaaritan pühapäeval ja kodukontori-päeval ette. Ja kuna mul on oma harrastuste tõttu vahel pikad päevad, siis vean vahe-eine kaasa, milleks olen natukene alla andes valinud FIT pudingu puuviljaga (sest et tugeva steevia maitsega võivad need olla, aga nad on oma topsi suuruse, tugevuse ja kuju tõttu samas väga praktilised). Ja viimaks olen ma ära õppinud, et pikalt päevalt koju tulles peab mul õhtusöök kindlasti valmis olema või vähemalt olema olemas mingi minutiga valmis tehtava eine kõik koostisosad. Ja nende olemasolu tuleb kontrollida eelmisel õhtul. Sest et kui mul pole hilja koju tulles söök põhimõtteliselt valmis, võib järgneda arutu kõige-söömise-hoog.

Parem on mitte lasta tekkida tunnet, et ma ei tea, mida järgmiseks süüa.

Ma ei pea väga pikalt ette planeerima, aga vähemalt järgmine eine peab kindlasti planeeritud olema. Isegi, kui see tähendab teadmist "söön väljas" või "järgmine toidukord on patukas".

Sel nädalal õppisin lisaks, et igaks juhuks võiks valmis olla veel rohkem eineid. Pidin kolmapäeval olema kodukontoris, aga ootamatult lendas kogu arvutisüsteem vastu taevast, loomulikult siis, kui selgus, et terve päev on palju tööd ning pole hoo ega hoobi vahet, mistõttu otsustasin kiirelt füüsilisse kontorisse kohale minna. Aga lõunasööki mul valmis ei olnud (sest ma pidin ju kodus olema!), hommikusöök oli ka veel söömata ja pudrukeetmiseks polnud enam aega. Õnneks olid mul kodus olemas täpselt neli FIT pudingut ja teadsin, et kontoris on puuvilju, nii et see päev sai päästetud.

Samas ei meeldi mulle tegelikult üht "suurt" toidukorda magusana süüa (liiati veel kaht!) ja üldse ma neid FIT pudinguid nende tugeva steevia maitse tõttu tegelikult ei naudi - mitte, et nad halvad oleks (siis ma neid ei sööks), lihtsalt ma ei saa neist õiget naudingut (ja miks ma pean seda oluliseks, kirjutan mõnel teisel korral). Nii et ma otsustasin mõned "liigsed" eined sügavkülma valmis kokata. Kui järgmisel korral vaja kuhugi ootamatult minna, on hea võtta.

Ma näen küll, et hetkel on mu raamid veel natuke liiga ranged. Parimad dieedigurud rõhutavad kogu aeg, et püsivad muutused tulevad siis, kui need on jätkusuutlikud, s.t. kaalu tuleb kaotada, tehes muudatusi, mida sa suudaksid enda iseloomu ja harjumusi arvestades järgida kogu elu. Praegusel hetkel olen ma oma planeerimisega teinud endale raskeks spontaanse sõpradega välja sööma või kohvitama mineku, mis koroona-ajal pole probleem, aga tulevikus on.

Nii et kunagi vaatan ma üle, kuidas oleks täiesti vabaks lasta, jätkates intuitiivselt ja üritades toetuda fitlappimise käigus saadud teadmistele, harjumustele ja silmamõõdule. Aga sinna on aega maa ja ilm ning praegusel hetkel töötab säärane planeerimine igal juhul hästi. 

4. Kaalumured.

Eelmisel korral kirjutasin, et ehk peaks üldse harvem kaaluma, aga siis mõistsin, et see pole hea mõte, sest toitumiskava kaloraaž on kaalunumbrist otseses sõltuvuses. Nii et kaalumise päevaks jääb laupäev.

Täna hommikul näitas kaal 108.3, mis on 1.2 kg vähem kui nädal tagasi. Pean ütlema, et viimasel ajal on kaalulangus mu jaoks natuke kiire. Ma tean, et minu kaalukategoorias langebki kaal kiiresti, aga asjaga alustades plaanisin selle mitmetel põhjustel täiesti teadlikult hästi aeglaseks. Kui asi samas vaimus jätkub, siis jõuan veel selle aasta jooksul kahekohalise numbrini, eesmärgini, milleni tahtsin jõuda järgmiseks sünnipäevaks (juulis).

Seega tõstsin kaloraaži -10% pealt algse peale... ja kohe tuli meelde veel üks paljudest põhjustest, miks ma üldse -10% peale läksin. Kogused. Ka rasvastel toitudel ja pastadel. Kui isegi välja venitatud maoga kogenud binger ägiseb koguse peale, siis on asi ikka hull. Nii et läksin -10% peale tagasi, sest mis liig, see liig. Eks ka -10% peal on kogused väga suured, aga on hallatavad. Mu Sõbral on teooria, et Fitlapi saladus on panna paksud vähem sööma, toites nad kõriauguni nii täis, et neile lihtsalt füüsiliselt ei mahu toitu sisse (*sisesta siia bad joke doggo meem*)...

Nüüd juurdlen, et kas peaks kava rohkem "rikkuma" hakkama, süües näiteks veel rasvasemat liha (mmmm, lammas...), et kaal aeglasemalt langeks. Šokolaadi pigem mitte, seda magusasõltuvuse tsüklit pole küll tagasi vaja. Eks ma mõtlen sellele.

Igatahes olen nüüd laias laastus 15 kg alla võtnud. Minu kaalukategoorias on muidugi Lamborghini-efekt: kui Lamborghini ostad ja saad 1000 EUR allahindlust, siis see on kõik väga tore ja see on väga suur summa, aga erilist vahet ju päris ausalt öeldes siiski ei ole. 15 kg on päris palju massi, aga selle kaotust pole minu peal veel kuigivõrd näha.

Tunda on küll - tegin mõned päevad tagasi paar kiiremat sammu, et trammile jõuda ja avastasin, et mul jääb käsi puudu. Olles üle keskmise partiiga naine, pean ma suuremate spektaaklite vältimiseks ilma (kahe) spordirinnahoidjata joostes üritama diskreetselt rindu kinni hoida, tehes nägu, et surun elu eest käekotti vastu külge või hoian kinni seljakoti rihmadest. Kui siis joostes ähvardas seelik maha kukkuda, avastasin, et selle üleval hoidmiseks oleks kolmandat kätt ka vaja. Õnneks jõudsin enne striptiisi kohale.

Kuigi midagi vist ikkagi paistab ka, sest hiljuti tegi hobikaaslane mu "kokkukuivamise" kohta komplimendi.

---------------

Ja see on nüüd see koht, kuhu mu mustand pooleli jäi juba ammu ja kust ma enam edasi ei saa, sest ma hakkasin kirjeldama oma segaseid tundeid, mis minus tekivad, kui mu kaalukaotust märgatakse ja selle kohta komplimente tehakse.

Segaseid tundeid, mitte ainult positiivseid, rõhutan üle. Kirjutise alguses viitasin, et on mitmeid põhjuseid, miks tahtsin sel korral teadlikult kaalu kaotada aeglaselt. Olen varem vihjanud emotsionaalsele söömisele. See on kõik puhta psühholoogia.

Olles terve teadliku elu ülekaalus olnud, pisut vanust ja elukogemust kogunud ja jõudnud suure hulga inimvaatlusi teha... Ma olen jõudnud veendumusele, et kui mõnusalt koheva pontšiku ülekaalu on võimalik jõuda "ennast käest lastes", siis kolmekohalise kaalunumbrini jõuavad üldjuhul siiski ainult need, kel on oma keha, söögi ja söömisega suhe paigast ära. Olen ka veendunud, et säärasest kaalukategooriast ei ole võimalik normaalkaalu jõuda ja sinna jääda, kui nende teemadega ei tegele.

Kuigi kindlasti leidub ka neid, kes lihtsalt ei oska süüa, siis keskmine täiskasvanud raskekaallane, kellel on kodus peegel, teab väga hästi, et ta on tugevas ülekaalus ja - juhul, kui ta koolis vähegi tähelepanu pööras - teab ka, mida teha, et mitte enam paks olla. Kaalukaotuse üldpõhimõte ei ole just raketiteadus. Rõhuv osa raskekaallastest on korduvalt kaalu kaotanud. Edukalt. Ja jõudnud ikkagi tagasi raskekaalu.

Kui inimene suudab aastaid peegelpilti ja olemasolevaid teadmisi ignoreerida või oma saavutuse, mille üle ta on olnud nii uhke, "õhku lasta" ülesöömise kasuks, siis on seal all sügavamad põhjused.

Tegelikult olen ma kaalublogide juures puudust tundnud just psühholoogia poolest - kuidas muutub enese pilt, kuidas suhtutakse "endisesse minasse", milliseid emotsioone tekitab muutunud tähelepanu, milline on suhe ja hoiak toitu ja söömisse ja kuidas see muutub. Ma arvan, et nende teemade käsitlemisest oleks paljudele kasu.

Aga neist asjust ei kirjutata, sest need teemad ei ole "seksikad". Nendega tegelemine eeldab haavatavust, sest esimesena on vaja enesele tunnistada, et kusagil on mingi suhtumine paigast, blogimiseks on seda vaja ka teistele tunnistada. Ja kui on reaalne oht, et anonüümse blogija identiteet seotakse avalikult tema passinimega, siis ükski täie aruga inimene end sellisel viisil haavatavaks ei tee.

Ma ei tea, kas, kuidas ja kus ma edasi blogin, sest ainult tulemustest teada andmine oleks mu enda jaoks igav. Samas, eks kroonika mõttes ju võib. Sel on distsiplineeriv mõju.

Vaatame. 

3. Hüpotüreoos.

Unustasin eile oma "päris ametliku" kaalumise ära, nii et läksin hoopis täna kaalule. Numbriks tuli 109.5 kg, s.t. kilojagu vähem kui "poolametlikul" kaalupäeval teisipäeval, aga ma otsustasin seda mitte kirja panna ja võttagi seekordse "ametliku" numbri järgmisel teisipäeval.

Põhjuseks see, et käisin eile lümfiteraapias, mis, teadagi, tähendab metsikut-metsikut vee väljutamist. Mulle tundub kuidagi vale võrrelda kaalu "veest tühjana" ja "keskmiselt vesisena". Õigupoolest juurdlen viimasel ajal üldse selle üle, et ehk peaks end hoopis korra kuus kaaluma hakkama.

Mu kehal on nimelt paar omapära, mõni ütleks, et haigust, ma nimetaks neid rohkem seisunditeks, sest nad on püsivad ja välja neid ravida pole võimalik, ainult sümptomeid kontrollida. Igatahes teevad need kaalulangetamise tähenduses "keharasva põletamine" jälgimise keeruliseks, sest kõik need põhjustavad veepeetust.

Üheks omapäraks on näiteks hüpotüreoos ehk kilpnäärme alatalitlus. Võtan küll keskkoolist saati tablette, aga sümptomid pole kunagi päris ära kadunud. Alatalitlus paneb keha päris korralikult vett kinni hoidma ning aeglustab pisut baasainevahetust ja seega ka kalorivajadust (mis on üks väga mitmest põhjusest, miks ma oma kaloraaži -10% peale viisin).

Et milles aeglasem ainevahetus seisneb? No näiteks õppisime koolis, et inimese normaalne kehatemperatuur on 36.6 kraadi. Minul on pikalt olnud harilik kehatemperatuur 36.3. Ei ole suur vahe, aga kui mõelda, siis see teeb kokku päris mitu kalorit, mille mu keha põletamata jätab, kuna ta ei soojenda 110 kg massi 0.3 kraadi jagu 24h jooksul. Teiseks on minu rahuloleku pulss keskmiselt ikka olnud nii 50 kandis - ja ma ei ole tippsportlane...

Ka näiteks igasugusele dieedile reageerib mu keha aeglasemalt. Näiteks kunagi lugesin ausalt ja hoolikalt punkte, aga esimesel nädalal ei liikunud kaal kuhugi ja teisel nädalal langes 0.3 kg. Kolmandal nädalal leidsin, et kuna tulemusi niikuinii pole, siis pole mõtet ka punkte hoolikalt jälgida - ja kaal langes 3kg. Tujust-ära-oleku-nädala tulemused ilmnesid neljandal nädalal, kui väga motiveeritult jälle hoolikas olin, pisikese plussina.

Samas töötab see ka teistpidi, paar aastat tagasi, kui olin pikalt ühes kaalus olnud (juhuslikult samas, kus ka hetkel olen), olin tugevas stressis ja sõin nädalaid järjest kaloreid tugevalt üle, aga kaal püsis paigal. Kuni siis kahe kuu pärast, kui enam stressisöömisega ei tegelenud, vaid sõin normaalselt, tuli kahe nädalaga 6kg juurde - ja jäigi püsima. Püsis kuni selle aastani.

Lisaks siis vesi, mis võib suvalisel ajal kehasse pidama jääda. Osaliselt allub normaalsetele faktoritele (tsükli faas, stress, soola ja suhkru söömine), vahel aga ei suuda ma mingit loogilist põhjust leida, miks vesi ei liigu või, vastupidi, järsku liikuma hakkab.

Ütleme nii, et säärane pika viibega reageerimine on varem mõjunud pehmelt öeldes demotiveerivalt - lühiajaliselt võttes ei anna kaalunumber mulle tegelikult mingisugust adekvaatset tagasisidet üleliigse keharasva kadumise suhtes!

Sel kevadel muutusun oma arsti "lemmikpatsiendiks", ütlesin, et vereproov võib mul ju normis olla, aga mu isiklikul hinnangul on alatalitluse sümptomid süvenenud ja tuleks siiski ravimi doosi tõsta. Doktor arvas, et kuna vereproovi tulemused on normi alumise poole peal, siis eks võib ju proovida. Ja, tõepoolest, kevadest alates on muud sümptomid leevenenud, mu kehatemperatuur on tõusnud 36.5 peale ja rahuloleku pulss on juba 57! Natuke veel ja hakkan standardseks! Ka kaalunumber reageerib igasugustele dieetimistele ja patustamistele kiiremini. Veepeetus kipub ainult veel kimbutama.

Õnneks kaasneb minu kõrge vanusega teatud rahu. Kuna mul on pikk eesmärk ja aega küll, lisaks korduvatest kaalulangetamise katsetest kogemus, et mu kehal on kombeks säärast viibega tagasisidet anda, siis suhtun asja üsna stoiliselt. Kedagi mul petta pole vaja ega mõtet, kellegi "ees" ma kaalumas ei käi, ainult siia panen numbri kirja ja keegi teine seda ei näe. Ma ise ju tean, kui palju ma energiat kulutanud olen ja kui palju sisse söönud.

Füüsika vastu ei saa - kui kaloreid on sisse söödud vähem kui kulutatud, siis keharasv peab põlema. Kuna ma mingi metshaldjas pole, siis ei hakka ma uneleva pilguga väitma, et elan valgusest ja õhus leiduvast õietolmust ning konverteerin seda puhta müstikaga ATP-ks. Seega, kui ma söön kaloreid sisse vähem kui kulutan, siis on ainus võimalus, et keha kasutab rasvavarusid, hoolimata sellest, mida kaalunumber näitab.

Kui kaalunumber praegu ei reageeri, küll ta siis reageerib nädala või paari pärast. Võib-olla kolme või isegi nelja pärast. Aga kindlasti reageerib. 

2. Magusanauding

Mul on kaks "ametlikku" kaalumise päeva, millal kaalu kirja panen - teisipäev ja laupäev. "Päris ametlikuks" loen laupäeva, sest see loeb täisnädalaid, alustasin fitlappimist nimelt laupäevasel päeval. Ma küll käin igal hommikul kaalu peal, aga suhtun tulemustesse kui infosse (või lihtsalt statikasse, kui soovite). Järeldusi teen siiski ainult laupäevase numbri põhjal. Tänane, "poolametlik" number oli 110,5 kg. Mingi vesi, mida keha oli üle nädala kinni hoidnud, otsustas korraga suure lahinaga välja tulla.

Fitlapis on "kiired" süsivesikud elimineeritud. Päris ausalt üles tunnistades pole ma selleni veel 100% jõudnud, nimelt ei ole ma kasutusele võtnud täisterapastat ja -riisi. Vanad varud veel kasutamata. Muus osas aga olen selle koha pealt kenasti kavas. Isegi suhkruasendajaid ma eriliselt ei kasuta. Mulle ei meeldi sünteetiliste magusainete mõte, looduslikega on aga mu jaoks probleem, et näiteks steevia söödavale kujule tootmine on väga kõrge keskkonnamõjuga, kaotades oma "looduslikkuse" mõtte suhteliselt ära. Pealegi ei kannata ma steevia maitset, minu maitsepungad suudavad selle igal juhul ära tunda, ka seal, kus seda väidetavalt tunda pole, näiteks FIT! pudingutes. Nii et õigupoolest olen ma "kunstliku" magusa maitse ka enam-vähem elimineerinud, vahel panen mett, kookospalmisuhkrut või vahtrasiirupit siia-sinna. Hommikukohvi joon alati meega, sellest ei kavatse ma küll loobuda.

Tulemuseks on see, et kõik toidud tunduvad kohutavalt magusad. Esimest korda märkasin seda, kui olin mõned nädalad kavas olnud ja tegin õhtusnäkiks banaanijogurtit india pähklitega. Ühel päeval mõtlesin vett juues, et sel on magus maitse. Hommikohvi meekogus läheb järjest väiksemaks. Olen salatitel hakanud kasutama balsamicot, mis varem tundus mulle ületamatult hapu, nüüd aga magus (s.t. hapu on ta muidugi ka, see on ju äädikas, aga magus maitse on mu jaoks nüüd tugevam). Eile aga suruti mulle põhimõtteliselt pihku linna parimast hipsterikohvikust toodud udupeen toorjuustukook, mille magususe peale mul süda pahaks läks, kusjuures teised hindasid seda vähemagusaks. Ehk siis kasutasin patutoidukorra millelegi, millest kolmveerand ilmselt ära visati, sest ma tõesti ei suutnud seda süüa.

See kõik on mulle enesele suur üllatus, sest olen alati olnud magusasõltlane. Ega praegugi söön ma igal jumala päeval magustoitu. Kui ma iga päev "midagi head" ei saa, siis tundub elu väga ebaõiglane. Olen end rütmi saanud nii, et olen vahepalast teinud "magustoidu", mille vahel koos õhusöögiga, enamasti aga ikkagi hilisõhtuse snäkina ära söön.

Ma olengi vaadanud, et kõige paremini toimivad asjad nii, kui kasutada psühholoogiast tuntud võtet "jah, ning..." (mitte "jah, aga..."). Ehk siis - kui ma tunnen, et mõnusa elu jaoks on magusat vaja, siis tuleb magustoitu süüa, lihtsalt kavakohaselt. Ja, nagu välja tuleb, on parim viis magusaisu rahuldamiseks see, kui maitsemeelelt muul ajal magus ära võtta. Seda suurem on sihipäraselt magusat süües nauding selle ehedast maitsest! 

1. Algus.

Olen pikalt mõelnud kaalublogiga alustada, aga selle mõtte ikka ja jälle kuhugi eemale lükanud. Ma tean hästi blogimise teraapilist, motiveerivat ja mõnevõrra distsiplineerivat mõju, pealegi oleks kasulik teekonda kaardistada. Sooviksin jääda täiesti anonüümseks.

Olen 38-aastane naine Tallinnast ja fitlapin juulist alates. Fitlapi stardikaal oli 123 kg, aga ise loen oma stardikaaluks 125 kg, sest selle numbri nägin paar nädalat enne liitumist kaalul ära ja see on tõesti ka kõige suurem number, mis mulle kunagi kaalult vastu vaadanud on. Tänahommikuse seisuga on kaalunumber 111.8 kg. Pikkust on 172 cm.

Tegelikult ei olnud see maksimumnumber mul mingi eriline "viimane piisk", vaid olin märtsist saati kodukontoris istudes mõelnud juba tükk aega, et prooviks äkki selle asja ikkagi ära. Selles mõttes, et ülekaalus olen olnud terve oma teadliku elu, praeguse ja maksimaalse numbri vahet pendeldanud magistriõppest saati. Lihtsalt elu hakkas rutiinseks minema ja tahtsin mingit muutust. Nii siis tegin Fitlapi endale sünnipäevakingiks, ise suuremalt uskumata sellesse, et sellega faktiliselt kaalu hakkaksin langetama. Mõtlesin, et äkki saab uusi, huvitavaid ja tervislikke retsepte.

Pärast nädalast kasutamist mõtlesin, et miks ma seda varem ei teinud! Ma tegelikult tean - olin kuulnud, et fitlappimine on keeruline ja tüütu. Ja kuna ma olen igasugustel teistel viisidel enne üritanud kaalu langetada ja, tõepoolest, on olnud keeruline ja tüütu, siis uskusin neid.

No aga tuleb välja, et Fitlap sobib mulle! Ei ole üldse keeruline ega tüütu!

Ma ei ole ehk maailma parim kokk (eriti, kui end oma jumaliku kokkamisandega Sõbraga võrdlen), aga mulle meeldib väga süüa teha ja seetõttu ei häiri mind toiduainete kaalumine - kokates tuleb seda niikuinii teha. Kuna ma naudin vaaritamist, siis polnud mu jaoks kodukontori ajal probleemi neli korda päevas süüa teha või nüüd, kui läksin tagasi "päris kontorisse", ette kokata. Mu jaoks on selles kavas täpselt paras balanss planeerimise, rigiidsuse ja spontaansuse vahel - ma teen nädala kava enam-vähem valmis, aga saan tuju muutudes valida täiesti uue roa või vahetada koostisosi. Ma saan lisada oma lemmikretsepte ja neid kavakohaseks "tuunida".

Kõige tähtsam - mul ei ole kogu selle aja jooksul olnud ühtegi erilist isu ega õgimishoogu, kui on tunne, et kõht ei saa kunagi täis, isegi kui olen end silmini täis puukinud. Need on mind painanud muude kaalulangetusprogrammidega ja olnud põhjuseks, miks olen käega löönud - "mul ei saa enam kunagi kõht täis" tunne ei kimbuta mind kunagi, kui "normaalselt" toitun, ainult siis, kui olen toitumist piirata proovinud.

Ise pakun, et nende puudumine tuleneb sellest, et veresuhkur ei kõigu päeva jooksul, sest "kiired" süsivesikud on elimineeritud. Aga, mis peamine - kõik toidukorrad on tasakaalus makrodega! Ma ei tea, kes selle peale tuli, aga see on täiesti geniaalne! Teooriaid on igasuguseid, olen lugenud nii seda, et hommikupoole tuleks süüa rohkem süsivesikuid ja õhtul pigem proteiini kui ka vastupidi. Ja siis on mingid teooriad, et valku ja süsivesikut ei tohi üldse koos süüa. Olen neid kõiki proovinud ka ja ikka lõpetanud isudega ja õgimishoogudega. Nii et mina ei tea, mis on õige või vale või on neil teooriatel üldse mingit põhja, ma pole toitumisteadlane, aga seda tean ma küll, et Fitlapi lähenemine töötab minu keha ja ajuga kõige paremini. Mul on kõht täis, tuju hea ja kusagilt midagi puudust ei tunne.

Nii et jätkan samas vaimus ja igal juhul Fitlapiga.

Kiiret mul pole kuhugi.