Mul on kaks "ametlikku" kaalumise päeva, millal kaalu kirja panen - teisipäev ja laupäev. "Päris ametlikuks" loen laupäeva, sest see loeb täisnädalaid, alustasin fitlappimist nimelt laupäevasel päeval. Ma küll käin igal hommikul kaalu peal, aga suhtun tulemustesse kui infosse (või lihtsalt statikasse, kui soovite). Järeldusi teen siiski ainult laupäevase numbri põhjal. Tänane, "poolametlik" number oli 110,5 kg. Mingi vesi, mida keha oli üle nädala kinni hoidnud, otsustas korraga suure lahinaga välja tulla.
Fitlapis on "kiired" süsivesikud elimineeritud. Päris ausalt üles tunnistades pole ma selleni veel 100% jõudnud, nimelt ei ole ma kasutusele võtnud täisterapastat ja -riisi. Vanad varud veel kasutamata. Muus osas aga olen selle koha pealt kenasti kavas. Isegi suhkruasendajaid ma eriliselt ei kasuta. Mulle ei meeldi sünteetiliste magusainete mõte, looduslikega on aga mu jaoks probleem, et näiteks steevia söödavale kujule tootmine on väga kõrge keskkonnamõjuga, kaotades oma "looduslikkuse" mõtte suhteliselt ära. Pealegi ei kannata ma steevia maitset, minu maitsepungad suudavad selle igal juhul ära tunda, ka seal, kus seda väidetavalt tunda pole, näiteks FIT! pudingutes. Nii et õigupoolest olen ma "kunstliku" magusa maitse ka enam-vähem elimineerinud, vahel panen mett, kookospalmisuhkrut või vahtrasiirupit siia-sinna. Hommikukohvi joon alati meega, sellest ei kavatse ma küll loobuda.
Tulemuseks on see, et kõik toidud tunduvad kohutavalt magusad. Esimest korda märkasin seda, kui olin mõned nädalad kavas olnud ja tegin õhtusnäkiks banaanijogurtit india pähklitega. Ühel päeval mõtlesin vett juues, et sel on magus maitse. Hommikohvi meekogus läheb järjest väiksemaks. Olen salatitel hakanud kasutama balsamicot, mis varem tundus mulle ületamatult hapu, nüüd aga magus (s.t. hapu on ta muidugi ka, see on ju äädikas, aga magus maitse on mu jaoks nüüd tugevam). Eile aga suruti mulle põhimõtteliselt pihku linna parimast hipsterikohvikust toodud udupeen toorjuustukook, mille magususe peale mul süda pahaks läks, kusjuures teised hindasid seda vähemagusaks. Ehk siis kasutasin patutoidukorra millelegi, millest kolmveerand ilmselt ära visati, sest ma tõesti ei suutnud seda süüa.
See kõik on mulle enesele suur üllatus, sest olen alati olnud magusasõltlane. Ega praegugi söön ma igal jumala päeval magustoitu. Kui ma iga päev "midagi head" ei saa, siis tundub elu väga ebaõiglane. Olen end rütmi saanud nii, et olen vahepalast teinud "magustoidu", mille vahel koos õhusöögiga, enamasti aga ikkagi hilisõhtuse snäkina ära söön.
Ma olengi vaadanud, et kõige paremini toimivad asjad nii, kui kasutada psühholoogiast tuntud võtet "jah, ning..." (mitte "jah, aga..."). Ehk siis - kui ma tunnen, et mõnusa elu jaoks on magusat vaja, siis tuleb magustoitu süüa, lihtsalt kavakohaselt. Ja, nagu välja tuleb, on parim viis magusaisu rahuldamiseks see, kui maitsemeelelt muul ajal magus ära võtta. Seda suurem on sihipäraselt magusat süües nauding selle ehedast maitsest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar