Olen pikalt mõelnud kaalublogiga alustada, aga selle mõtte ikka ja jälle kuhugi eemale lükanud. Ma tean hästi blogimise teraapilist, motiveerivat ja mõnevõrra distsiplineerivat mõju, pealegi oleks kasulik teekonda kaardistada. Sooviksin jääda täiesti anonüümseks.
Olen 38-aastane naine Tallinnast ja fitlapin juulist alates. Fitlapi stardikaal oli 123 kg, aga ise loen oma stardikaaluks 125 kg, sest selle numbri nägin paar nädalat enne liitumist kaalul ära ja see on tõesti ka kõige suurem number, mis mulle kunagi kaalult vastu vaadanud on. Tänahommikuse seisuga on kaalunumber 111.8 kg. Pikkust on 172 cm.
Tegelikult ei olnud see maksimumnumber mul mingi eriline "viimane piisk", vaid olin märtsist saati kodukontoris istudes mõelnud juba tükk aega, et prooviks äkki selle asja ikkagi ära. Selles mõttes, et ülekaalus olen olnud terve oma teadliku elu, praeguse ja maksimaalse numbri vahet pendeldanud magistriõppest saati. Lihtsalt elu hakkas rutiinseks minema ja tahtsin mingit muutust. Nii siis tegin Fitlapi endale sünnipäevakingiks, ise suuremalt uskumata sellesse, et sellega faktiliselt kaalu hakkaksin langetama. Mõtlesin, et äkki saab uusi, huvitavaid ja tervislikke retsepte.
Pärast nädalast kasutamist mõtlesin, et miks ma seda varem ei teinud! Ma tegelikult tean - olin kuulnud, et fitlappimine on keeruline ja tüütu. Ja kuna ma olen igasugustel teistel viisidel enne üritanud kaalu langetada ja, tõepoolest, on olnud keeruline ja tüütu, siis uskusin neid.
No aga tuleb välja, et Fitlap sobib mulle! Ei ole üldse keeruline ega tüütu!
Ma ei ole ehk maailma parim kokk (eriti, kui end oma jumaliku kokkamisandega Sõbraga võrdlen), aga mulle meeldib väga süüa teha ja seetõttu ei häiri mind toiduainete kaalumine - kokates tuleb seda niikuinii teha. Kuna ma naudin vaaritamist, siis polnud mu jaoks kodukontori ajal probleemi neli korda päevas süüa teha või nüüd, kui läksin tagasi "päris kontorisse", ette kokata. Mu jaoks on selles kavas täpselt paras balanss planeerimise, rigiidsuse ja spontaansuse vahel - ma teen nädala kava enam-vähem valmis, aga saan tuju muutudes valida täiesti uue roa või vahetada koostisosi. Ma saan lisada oma lemmikretsepte ja neid kavakohaseks "tuunida".
Kõige tähtsam - mul ei ole kogu selle aja jooksul olnud ühtegi erilist isu ega õgimishoogu, kui on tunne, et kõht ei saa kunagi täis, isegi kui olen end silmini täis puukinud. Need on mind painanud muude kaalulangetusprogrammidega ja olnud põhjuseks, miks olen käega löönud - "mul ei saa enam kunagi kõht täis" tunne ei kimbuta mind kunagi, kui "normaalselt" toitun, ainult siis, kui olen toitumist piirata proovinud.
Ise pakun, et nende puudumine tuleneb sellest, et veresuhkur ei kõigu päeva jooksul, sest "kiired" süsivesikud on elimineeritud. Aga, mis peamine - kõik toidukorrad on tasakaalus makrodega! Ma ei tea, kes selle peale tuli, aga see on täiesti geniaalne! Teooriaid on igasuguseid, olen lugenud nii seda, et hommikupoole tuleks süüa rohkem süsivesikuid ja õhtul pigem proteiini kui ka vastupidi. Ja siis on mingid teooriad, et valku ja süsivesikut ei tohi üldse koos süüa. Olen neid kõiki proovinud ka ja ikka lõpetanud isudega ja õgimishoogudega. Nii et mina ei tea, mis on õige või vale või on neil teooriatel üldse mingit põhja, ma pole toitumisteadlane, aga seda tean ma küll, et Fitlapi lähenemine töötab minu keha ja ajuga kõige paremini. Mul on kõht täis, tuju hea ja kusagilt midagi puudust ei tunne.
Nii et jätkan samas vaimus ja igal juhul Fitlapiga.
Kiiret mul pole kuhugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar