Eelmisel korral kirjutasin, et ehk peaks üldse harvem kaaluma, aga siis mõistsin, et see pole hea mõte, sest toitumiskava kaloraaž on kaalunumbrist otseses sõltuvuses. Nii et kaalumise päevaks jääb laupäev.
Täna hommikul näitas kaal 108.3, mis on 1.2 kg vähem kui nädal tagasi. Pean ütlema, et viimasel ajal on kaalulangus mu jaoks natuke kiire. Ma tean, et minu kaalukategoorias langebki kaal kiiresti, aga asjaga alustades plaanisin selle mitmetel põhjustel täiesti teadlikult hästi aeglaseks. Kui asi samas vaimus jätkub, siis jõuan veel selle aasta jooksul kahekohalise numbrini, eesmärgini, milleni tahtsin jõuda järgmiseks sünnipäevaks (juulis).
Seega tõstsin kaloraaži -10% pealt algse peale... ja kohe tuli meelde veel üks paljudest põhjustest, miks ma üldse -10% peale läksin. Kogused. Ka rasvastel toitudel ja pastadel. Kui isegi välja venitatud maoga kogenud binger ägiseb koguse peale, siis on asi ikka hull. Nii et läksin -10% peale tagasi, sest mis liig, see liig. Eks ka -10% peal on kogused väga suured, aga on hallatavad. Mu Sõbral on teooria, et Fitlapi saladus on panna paksud vähem sööma, toites nad kõriauguni nii täis, et neile lihtsalt füüsiliselt ei mahu toitu sisse (*sisesta siia bad joke doggo meem*)...
Nüüd juurdlen, et kas peaks kava rohkem "rikkuma" hakkama, süües näiteks veel rasvasemat liha (mmmm, lammas...), et kaal aeglasemalt langeks. Šokolaadi pigem mitte, seda magusasõltuvuse tsüklit pole küll tagasi vaja. Eks ma mõtlen sellele.
Igatahes olen nüüd laias laastus 15 kg alla võtnud. Minu kaalukategoorias on muidugi Lamborghini-efekt: kui Lamborghini ostad ja saad 1000 EUR allahindlust, siis see on kõik väga tore ja see on väga suur summa, aga erilist vahet ju päris ausalt öeldes siiski ei ole. 15 kg on päris palju massi, aga selle kaotust pole minu peal veel kuigivõrd näha.
Tunda on küll - tegin mõned päevad tagasi paar kiiremat sammu, et trammile jõuda ja avastasin, et mul jääb käsi puudu. Olles üle keskmise partiiga naine, pean ma suuremate spektaaklite vältimiseks ilma (kahe) spordirinnahoidjata joostes üritama diskreetselt rindu kinni hoida, tehes nägu, et surun elu eest käekotti vastu külge või hoian kinni seljakoti rihmadest. Kui siis joostes ähvardas seelik maha kukkuda, avastasin, et selle üleval hoidmiseks oleks kolmandat kätt ka vaja. Õnneks jõudsin enne striptiisi kohale.
Kuigi midagi vist ikkagi paistab ka, sest hiljuti tegi hobikaaslane mu "kokkukuivamise" kohta komplimendi.
---------------
Ja see on nüüd see koht, kuhu mu mustand pooleli jäi juba ammu ja kust ma enam edasi ei saa, sest ma hakkasin kirjeldama oma segaseid tundeid, mis minus tekivad, kui mu kaalukaotust märgatakse ja selle kohta komplimente tehakse.
Segaseid tundeid, mitte ainult positiivseid, rõhutan üle. Kirjutise alguses viitasin, et on mitmeid põhjuseid, miks tahtsin sel korral teadlikult kaalu kaotada aeglaselt. Olen varem vihjanud emotsionaalsele söömisele. See on kõik puhta psühholoogia.
Olles terve teadliku elu ülekaalus olnud, pisut vanust ja elukogemust kogunud ja jõudnud suure hulga inimvaatlusi teha... Ma olen jõudnud veendumusele, et kui mõnusalt koheva pontšiku ülekaalu on võimalik jõuda "ennast käest lastes", siis kolmekohalise kaalunumbrini jõuavad üldjuhul siiski ainult need, kel on oma keha, söögi ja söömisega suhe paigast ära. Olen ka veendunud, et säärasest kaalukategooriast ei ole võimalik normaalkaalu jõuda ja sinna jääda, kui nende teemadega ei tegele.
Kuigi kindlasti leidub ka neid, kes lihtsalt ei oska süüa, siis keskmine täiskasvanud raskekaallane, kellel on kodus peegel, teab väga hästi, et ta on tugevas ülekaalus ja - juhul, kui ta koolis vähegi tähelepanu pööras - teab ka, mida teha, et mitte enam paks olla. Kaalukaotuse üldpõhimõte ei ole just raketiteadus. Rõhuv osa raskekaallastest on korduvalt kaalu kaotanud. Edukalt. Ja jõudnud ikkagi tagasi raskekaalu.
Kui inimene suudab aastaid peegelpilti ja olemasolevaid teadmisi ignoreerida või oma saavutuse, mille üle ta on olnud nii uhke, "õhku lasta" ülesöömise kasuks, siis on seal all sügavamad põhjused.
Tegelikult olen ma kaalublogide juures puudust tundnud just psühholoogia poolest - kuidas muutub enese pilt, kuidas suhtutakse "endisesse minasse", milliseid emotsioone tekitab muutunud tähelepanu, milline on suhe ja hoiak toitu ja söömisse ja kuidas see muutub. Ma arvan, et nende teemade käsitlemisest oleks paljudele kasu.
Aga neist asjust ei kirjutata, sest need teemad ei ole "seksikad". Nendega tegelemine eeldab haavatavust, sest esimesena on vaja enesele tunnistada, et kusagil on mingi suhtumine paigast, blogimiseks on seda vaja ka teistele tunnistada. Ja kui on reaalne oht, et anonüümse blogija identiteet seotakse avalikult tema passinimega, siis ükski täie aruga inimene end sellisel viisil haavatavaks ei tee.
Ma ei tea, kas, kuidas ja kus ma edasi blogin, sest ainult tulemustest teada andmine oleks mu enda jaoks igav. Samas, eks kroonika mõttes ju võib. Sel on distsiplineeriv mõju.
Vaatame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar