85. Lõpp.

Ma pean säärast blogi, nagu olen pidanud, väga vajalikuks. See pole tegelikult esimest korda, kui midagi sellist olen proovinud teha.

Söögipiltide blogisid on kõik kohad täis, need on inspireerivad ja demonstreerivad kenasti, et ka kaalu kaotades või säilitades saab süüa maitsvalt, hästi ja nautides. Nii et neil on oma selge koht ja nad on väga vajalikud.

AGA kaaluprobleemidel on sageli psühholoogilised põhjused, kindlasti on see tõsi inimeste puhul, kes on terve elu kaaluga kimpus olnud ja/või jõudnud kolmekohalisse kaalunumbrisse muudel põhjustel kui rasedus vms. Enamasti on need psühholoogilised põhjused valusad. Alati on nii tugeva ülesöömise taga irratsionaalne käitumine - iga vähemalt kaht korraga funktsioneerivat ajurakku omav inimene saab aru, et ülesöömine või söömasööst on irratsionaalne ja kainelt vaadates teeb asja hullemaks. 

Irratsionaalse käitumisega kaasneb enamasti häbi ja piinlikkus - need on valusad tunded. Suurem osa emotsionaalsetest sööjatest tunneb häbi ja vihkab end seepärast rohkem või vähem. Bingerid (s.t. inimesed, kel on söömasööstud) enamasti varjavad seda, peites toitu, süües varjatult ja hävitades igasuguseid ülesöömise märke. Et keegi ei teaks.

Sellistest asjadest just isiklikult pinnalt rääkivat blogi on väga vaja neile, kel on samad probleemid. Et inimesed, kes söövad emotsionaalselt või kel on söömasööstud, näeksid, et nad ei ole üksi. Et seda, mida nad tunnevad, tunneb ka keegi teine. Et keegi veel käitub nii, kuidas nad käituvad ja mille üle tunnevad piinlikkust. Säärast blogi on vaja, et nad näeksid, et sellisest käitumisjoonisest välja tulemine ongi tagasilöökidega, et päriselt ei kao need ajed kunagi, et edu tulebki tibusammudega. Neist kogemustest rääkivat blogi on vaja, et saada perspektiivi, et ka väikesed edusammud ja mõistmised on edasiminek, isegi kui pärast seda veel langetakse vahel tagasi lõksu. 

Selline blogi on vajalik, et anda samade probleemidega inimestele lootust.

Aga sellistest asjadest kirjutaja teeb end ääretult haavatavaks. Rääkida isiklikust kogemusest tähendab näidata välja oma valu ja irratsionaalsust. See on miski, mida inimesed reeglina varjavad. Kirjutada välja, et mul on praegu valus, eeldab tugevust. Aga tugevust ei ole nii palju sel hetkel, kui on valus. See on paradoks ja põhjus, miks selliseid blogisid on vähe.

Kui ma olen kirjutanud söömasööstust (sõin emotsionaalse valu leevendamiseks pagaripoe ukse taga keset tänavat ära terve stritsli korraga) - millestki, mida ka ma ise pean häbiväärseks, sest see ON irratsionaalne ja mida iga normaalne inimene varjaks... ja saan vastuseks: "Ei, lulz, MINA KÜLL pole kunagi midagi sellist teinud, selline asi ju ei aita, miks sa seda üldse teed?", mõjub see kui rusikahoop näkku. Sest et ma tean, et see ei aita. Ma olen just avalikult kirjeldanud midagi, mida 99% sellise käitumisjoonise kasutajatest varjavad iga hinna eest, sest see on irratsionaalne ja pisut patoloogiline käitumine. Ja sa kinnitasid seda just. Et ka sinu arvates olen ma haige ja et ma tegin vea sellest avalikult kirjutades.

Kui ma kirjutan, et ma olen mures ning ei oska oma muret muul viisil leevendada kui söömasööstuga ja saan vastuseks: "Sul pole mingit mõtet mures olla, ära tunne nii", mõjub see kui kõrvakiil. Sest et, noh, ma olen mures. See on mu tunne. Siin ta on - avalikult. On sel siis mõtet või mitte.

Ja kui ma kirjutan, et ma olen kaotanud midagi, mis on mu viimase kahe aasta suurim eduelamus ja mis on mind lihtsalt NII õnnelikuks teinud, et ma olen kurb ja leinan seda kaotust ning saan vastuseks: "Vaatenurga küsimus, Aafrikas nälgivad lapsed, Darfuris on genotsiid ja Ukrainas sõda", siis on see minu emotsiooni, minu õnnetunde ja eduelamuse mõttetuks kuulutamine.

Ei, ma ei ole öelnud, et mu probleem on maailma suurim. Isegi mu oma isikliku elukaare kontekstis ei ole see tegelikult väga oluline. Ma olen sellest täiesti teadlik. 

Ma ei ole idioot. 

Aga praegu, hetkel, on see minu kurbus ja lein. Sel on selge ja täiesti loogiline põhjus. Ma kogen seda. Siin mu valu on - avalikult. Kõigile näha.

Ma saan aru küll, et mingisugusel väga taktitul ning täiesti pahviks löövalt rumalal viisil üritavad need minu kogemusi ja valusaid emotsioone tühistavad ja invalideerivad kommentaarid olla toetavad - viidata, et asjad võivad olla ka hullemad. 

Jah, tõesti võivad. Ma tean kommentaaritagi.

Ma ei ole idioot.

Aga need ei aita mitte mingil viisil. Vähe sellest - kui parasjagu tasakaalust väljas inimesele säärast asja öelda, võib see teha asja kordades hullemaks. Mõne "paberitega" inimese puhul võib see hävitada kuude- kui mitte aastatepikkuse teraapiaprotsessi. Igal juhul teevad need kommentaarid uskumatult haiget.

Sa teed selliste kommentaaridega väga palju halba. 

Kui sa kohtad midagi, millest sa ei saa aru ja see on selgelt irratsionaalne käitumine (nt söömasööst), siis ei ole vaja kommenteerida. Vahel on sul suurepärane võimalus olla vait. Kasuta seda!

Mina ei ole nii tugev, et lasta endale sellisel viisil hinge sülitada iga jumala kord, kui ma olen end  avanud ja teinud haavatavaks. Ma ei saa, ma ei jõua.

Potentsiaalne maailmaparandamine ja teistele toe ning lootuse pakkumine ei ole seda lihtsalt väärt. Nii, nagu lennukis pannakse hapnikumask ette esmalt endale ja alles seejärel teisele, nii nagu iga päästja kohus on esmalt tagada enda ohutus, nii on ka minu prioriteet esmalt ennast ja oma vaimset tervist kaitsta.

Mul on kahju, et ma ei saa olla see, kes aitab teisi, kel samad probleemid. Aga ma loodan, et ilmub välja keegi, kes on minust palju tugevam ja suudab samas olla ka haavatav ning oma valu näidata.

Palju edu talle!

Eelkõige - palju tugevust. Tal läheb seda vaja.

84. Motivatsioonilangus.

Kaaluteekonnaga jõudsin viimati sinna, et pärast jõulusööminguid ja ravimikuuri lõpetamist jõudis kaalunumber täpselt samasse kohta, kus oli enne ravimikuuri. Nädal pärast seda langes kaal kõva 200 grammi, aga seejärel juba 700 grammi., s.t. 81 kg peale.

Aga võin juba ette öelda, et tulevaseks esmaspäevaks ei ennusta ma mingit kadu. Tõusu ka ei ennusta. No mõnisada grammi siia-sinna võib kõikuda, aga on ilmselt sisuline seisak. Põhjus selles, et ma ei jälginud sel nädalal mõnel päeval üldse kava. Ei olnud mingeid söömasööste ega midagi, lihtsalt... ei jälginud.

Käisin oma seljahädaga MRTs ning sain tulemused. Need aga mind õnnetuks. Nii õnnetuks, et igasugune motivatsioon kadus - mul tekkis tõsine küsimus, milleks üldse kõik.

Ma nimelt sain teada, et kui üldse kunagi, siis igal juhul väga pikalt ei saa ma raskeid tõsteid teha. Ma võin jõusaalis käia ning treenida põhimõtteliselt nii, nagu olengi viimastel kuudel treeninud - selga-kõhtu võimalikult palju toetades, väikeste raskustega ja suurte kordustega, aga raskeid tõsteid ei saa enne teha, kui selg korras. Selleks on aga vaja vältida igasugust ülekoormust, eeldatavasti teha veel paar ravimikuuri (mis kaalu tõstavad) ning füsio juurde rada sisse kulutada. Ja on juba ette teada, et see kõik võtab aega.

Seljahäda ei ole otseselt põhjustatud tõstmisest, vaid tõstmisest tekkinud ülekoormus tõi esile geneetilise taustaga häda (ja tõesti - mul on tegelikult sarnaseid asju olnud ülikoolist saati, lihtsalt need on kestnud nädal-paar, sama ka mu isa ja vennaga). Lisaks on mu selja ülekoormus oluliselt pikem kui mu jõusaalis käimine, ortopeed ütles, et ka parima tahtmise juures ei saaks selliseid muutuseid kahe aastaga. Ehk siis... pikaajaline kolmekohalises kaalunumbris elamine on mu selja üle koormanud.

Kui keegi veel tuleb rääkima, et tugeval ülekaalul pole üldse mingeid mõjusid, siis palun väga.

Eks ma olingi end juba mingis mõttes ümber orienteerunud, mõelnud, et ega nt kulturistid ei teegi reeglina väga suurte raskustega trenni, seega saan ma pigem neist šnitti võtta. Samuti juba panin paika eesmärgi ära teha lõuatõmme ning panin selle saavutamiseks tegevuskava paika. Oligi nagu enam-vähem tšill ja rahu majas ning siis leidsin ma "säästa selga" projekti raames saalist horisontaalse jalapressi, mille peale ma polnud varem sattunud - peamiselt seepärast, et ma olin "pikali" varianti kasutanud. Tuleb välja, et selle masina peal on asend niivõrd teine ja selg nii hästi toetatud, oluliselt paremini kui "pikali" pressi peal, et ma sain üle mitme kuu esimest korda jalatrennis tõesti südamest pingutada.

Novat ja pärast seda ma kolm päeva istusin, töinasin ja mõtlesin tõsiselt elu üle järele.

Sest et mulle tuli meelde, miks ma jõusaali armusin. See supernaise tunne, mida olen mitu korda maininud. See tunne, et mingi täiesti võimatult raske asi, mis alguses ei liigu... ja siis see hakkab järsku liikuma ja on kerge, sest minu seest tuleb mingist müstilisest kohast järsku jõud.

Ja ma ei saa seda enam kogeda.

Mu terapeut nimetas mu olekut leinaks. Ja ma otsustasin seda nii võttagi - las ma siis käin sellega kõik leina astmed läbi. Ma ei ole Fitlappi ega oma instastaari karjääri nurka visanud, aga hetkel ma sellele tõesti suuremat tähelepanu jagada ei saa, pole piisavalt vaimset ressurssi.

Tegelen oma leinaga.

83. Suur staar.

Kui Fitlap mõned nädalad tagasi aktiivseid IG kasutajaid otsis, siis ma keerutasin natuke aega pöidlaid ja mõtlesin, et ah, las minna. Kui ma juba niikuinii oma taldriku sisu avalikult näitan, eks ma siis võin seda veel avalikumalt teha ning nii ma siis end Geiule üles andsingi. Nii et nüüd ootab mind Instagramis au ja kuulsus :D

Ma muidugi vaatan, et erinevalt minust oskavad teised seda sotsiaalmeedia asja päriselt - stooritavad ja reelitavad, üks isegi tiktokib. Nende toidud näevad head välja ja kujundamisele on ka mõeldud. Aga, noh. Olen nagu olen.

Sellega seoses panin viimaks enne-pärast pildi ka üles, sest ma "müün" end hetkel mitte "uue" kaalulangetajana, vaid just sellena, et ma teen seda, mida ma 40 kg kaotamiseks (ja saavutatu) säilitamiseks juba olen teinud.

Ei, mul ei ole pool kaalust läinud rindadest, sealt on läinud "kõigest" 4.5 kg. Midagi pole teha - rinnad on suuremalt jaolt rasvkude ning ruumalalt suur osa ei kaalu tegelikult kuigi palju. Mu geneetika ei ole muutunud - kui mu keharasva protsent oleks kõrgem, oleks ma endiselt võrdlemisi rinnakas. Ma tean seda, sest kui ma säilitusse läksin, olin ma objektiivselt võttes endiselt suure büstiga. Lihtsalt et pärast seda on mu keharasva protsent oluliselt langenud ja rinnahoidja selle käigus kolm korvi kahanenud.

Sest et sul on KAS suured rinnad VÕI nähtavad kõhulihased. Mõlema saamiseks peab ikka eriti haruldane geneetiline jackpot olema.

Igatahes eelistan ma praegust büsti eelmisele. Tõsiselt, mul on nii oluliselt parem olla, et see on kirjeldamatu. Riided istuvad paremini, selg valutab vähem, mehed vaatavad silma ja ma saan kõhuli magada! Mööndustega - kui ma poleks eelnevad 25 aastat rinnaka naisena elanud, võib-olla siis oleks mul kahju. Aga see on tehtud-nähtud, ma tean täpselt, mis tunne see oli.

Viimasel korral jäi jutt pooleli sinna, et pärast ravimi võtmist jäi kaal pidama. Järgmisel nädalal suisa tõusis. Nüüd, esmaspäeval, oli tagasi täpselt seal, kus enne ravimiga alustamist - 81.9 kg. Aga see oli ka pärast söömasööstu ja kaht jõulusöömingut. Nagu ütlesin - imelik oleks ka rohkem oodata.

Ma mainisin Matildale viimase postituse juures, et ega kui kevadine stritslisöömine välja arvata, siis tegelikult on mu söömasööstud tavaliselt täiesti kavakohased, lihtsalt kaloraažilt lähen üle. Vahel õnnestub end isegi lihtsalt vabavara täis puukida, nii et ei pruugi ka kaloraažilt üle minna. Teinekord õnnestub söömasööst lihtsalt kavaväliseks toidukorraks "vormistada". Ka jõulusöömingutel (ja üldse kavast välja minnes) on mu filosoofia võtta asja mõistusega. S.t. ma proovin kõike, mida soovin, lihtsalt parasjagu. Nii et nii see asi vaikselt edeneb. Võtan asja tšillilt. 

82. Emotsionaalsest söömisest.

See pole nüüd esimest korda, kui emotsionaalsest söömisest kirjutan. Aga mida sa teed - ma fikseerisin juba 20 aastat tagasi, et siin on minu kaaluprobleemide võti. Ja nagu korduvalt kirjutanud olen - usun, et see on KÕIGI kolmekohalisse kaalunumbrisse pikemalt pidama jäänud inimeste kaaluprobleemide võti.

Ma nüüd ei tea, kas see on hea või halb uudis, aga ma võin öelda, et päriselt ei lahene emotsionaalne söömine kunagi, isegi kui alla võtad. Ka siin kaalukategoorias, kus ma olen poolteist aastat olnud, olen ma emotsionaalse söömisega endiselt kimpus, kohati tundub, et hullemini kui enne. Võib ka olla, et ma olen sellest lihtsalt teadlikum, muidugi.

Mu kass on väga haige ning mul oli eile üle hulga aja taas söömasööst. Sealjuures ma olin kogu aeg teadlik, et see on ärevuse ja muretsemise tõttu. Et ma "pehmendan" praegu oma muret, sest muul viisil ma sellega hetkel hakkama ei saa.

See ongi olnud minu esimene suurem arusaam teemat uurides - kuni ma käin ringi ja räägin, et oi, ei mina tea, miks ma söön, toit oleks nagu minust tugevam, ei ole ma vastutust võtnud. Ei, toit ei roni ise sinu suhu, sa ise sööd seda. Küsimus - miks? Endale tuleb tunnistada, et ma kasutan emotsionaalset söömist, sest see tegelikult aitab, ma ei oska (VEEL!) nende emotsioonidega konstruktiivsemalt tegeleda. Aga ma saan seda õppida.

Ei ole mõtet vihata end emotsionaalse söömise või söömasööstude pärast. Selles mõttes, et ei, see ei ole kusagilt otsast konstruktiivne, kui kaine mõistusega võtta. Aga SEE TÖÖTAB. Kui see ei töötaks, siis sa seda ei kasutaks.

Veel kord: kui söömasööst sind sel hetkel ei aitaks, siis sa seda ei teeks.

Selle mõistmine on ülioluline, sest alles pärast fakti mõistmist ja tunnistamist saab edasi minna ning alternatiive hakata otsima.

Sealt edasi minu teine oluline arusaam. Probleem pole mitte abstraktne "emotsionaalne söömine", vaid mul on mitmeid emotsioone, mida olen õppinud ohjama söömisega, nt ärevus, igavus, viha, kurbus, aga ka väsimus (mentaalne, füüsiline) jne jne jne. Iga emotsiooni "söön" ma natuke erinevalt. Iga emotsiooni ohjamiseks tuleb eraldi leida uus ja konstruktiivsem alternatiiv.

Ühtepidi võttes tähendab see rohkem tööd (olenevalt sellest, mitut emotsiooni ma olen elu jooksul õppinud toiduga ohjama), teistpidi võttes aitab asja natuke perspektiivi panna. Et kas ma ikka olen läbi kukkunud, kui ma muret ei oska veel muul viisil ohjata, aga näiteks viha ja frustratsiooni puhul olen parema alternatiivi juba leidnud (tõstmine)? Ma ütleks, et ei ole, vastupidi - ma olen ju edusamme teinud, kui mitme emotsiooni ohjamise olen paremini ära õppinud! Kui võtta asja ühe suure "emotsionaalse söömisena", ei saa tegelikest ja reaalsetest edusammudest ise arugi!

Ükshaaval ja tasapisi tuleb asju võtta.

‐--------

Ma olen pika aja peale õppinud veel ära paar olulist punkti - mida teha, kui söömasööst on olnud.

1) ÄRA SÜÜDISTA END!!!

Sa ei saa ega tohi süüdistada end selle pärast, et sa proovisid oma emotsiooni ohjata parimal viisil, mida oskad! Sinu emotsioonid on päris, neil on põhjus ja nad on lubatud. Nüüd lihtsalt õpid vaikselt, kuidas konkreetselt SINA konkreetselt SEDA emotsiooni edaspidi ohjata saad. Meetod, mis mulle sobib, ei pruugi sobida sulle. Otsi, otsi veel ja siis otsi veel. Küll sa leiad kunagi. See võib võtta aega - aastaid. Aga sinu otsingute aeg ei ole maha visatud!

2) Face the damage.

Loe enam-vähem (või täpselt) kokku, mida sa söömasööstu ajal ära sõid. Väga suure tõenäosusega ei ole asi üldse nii hull, kui algselt tundub. Ja kui ongi väga hull, siis oled sa selle vähemalt fikseerinud. Ei ole mingit "tunnet", et oi õudu (mis viib suurema enesesüüdistamiseni). Oluline on välja saada emotsioonide rattast ning enese vastu aus olemine ja kaine pilguga asja vaatamine aitab just seda teha. Vaiba alla lükkamine ei aita,vaid teeb asja hullemaks.

3) Mine edasi puhtalt lehelt.

Mis tehtud, see tehtud. MITTE MINGIL JUHUL ÄRA HAKKA END ROHKEM PIIRAMA VÕI ÜLE TREENIMA. See on kõige suurem viga, mida teha saad. Kiusatus on suur - seilasime, teame. Sellegipoolest ära tee seda!

Kõige olulisem on endale andestada.

81. See etapp.

Vanasti kirjutasin ma nädalavahetusel, sest siis ma kaalusin ja oli aega. Nüüd olen ma nädalavahetuseti enamasti Härra juures, nii et kaalun esmaspäeviti - aga nädala sees pole õieti nagu aega kirjutada. Ma nüüd võtsin selle aja, sest tööd on hetkel vähe.

Ma alustasin seekordset kaalulangetusetappi 21.11 85,4 kg pealt. Mitmel põhjusel - esiteks oli kaalunumber puhvrist välja liikunud - ja kuna see oli ülespoolne tasapisi nihkunud juba pikemat aega, ei saanud seda enam kinni oleva veega välja vabandada. Seda enam, et just kehas aeg-ajalt kinni jääv vesi ongi üldse põhjus, miks ma üldse puhvri määrasin. Noh, et kaalunumber võiks maksimaalselt 85 olla KOOS kinni jäänud veega.

Helka ükskord küsis, et mis vesi meil kinni on kõigil. See on alatalitleva kilpnäärme üks sümptomeid. Teiseks kuulub see jõutrenni juurde, ma olen korduvalt näinud iseenda pealt, et tugevamat jõutrenni tehes olen ma kilo-paar raskem kui vähem jõutrenni tehes. Grupis räägitakse suure suuga, et "lihas on raskem kui rasv", mis on tõsi küll, aga nädala-paariga (ega ka mitte kuu-paariga) lihast nii palju ei kasvata, eriti mitte naised. Põhjus on ikkagi vees. Jõutrenn on oma olemuselt lihase süsteemne kerge vigastamine ning kinni jääv vesi on taastumisprotsessi osa.

Teiseks see minu düsmorfia. Ma ju ei saa aru, kuidas ma välja näen. Küll aga sain ma hiljuti teada.

Mulle sattusid FB feedis ette ühe Härra tuttava kunstniku kleidid, millele ta ise modelliks oli. Väga lahedad kleidid, läksin kohe pikemalt vaatama, tekkis mõte isegi mõni osta, aga siis jäin suurusnumbreid vaatama. Daam kandis enamasti kleite suurusnumbris 40/42, mis on täpselt minu suurus (rinnaümbermõõdult olen 42, puusast 40). Tegemist on viisakalt öeldes mitte just saleda naisterahvaga, seega arvasin, et tegu peab olema väga lühikese inimesega - ja kuna kleidid olid enamasti üsna kõrge taljega, siis see oleks mu jaoks, kellel on niigi ebastandardselt pikk torso, probleem ("talje" jääks päris rinna alla või isegi selle peale). Seega küsisin Härralt, kui pikk ta sõbranna on - ja tuli välja, et põhimõtteliselt sama pikk kui Härra. Kes on aga minuga täpselt sama pikkune, 172 cm.

Kui minu pikkune naine kannab minuga sama suurusnumbrit, siis järelikult olen ma sama lai, järelikult sama suur, järelikult näen samasugune välja... seega on tõesti tagumine aeg alla võtta.

Etapp algaski edukalt - esimesel nädalal -1.5 kg - 83.9 peale(ja sellesse nädalasse jäi asutuse advendipidu, kus ma võtsin asja väga vabalt), teisel nädalal -2 kg (81.9 kg). Teisel nädalal oli mul erakordselt suur aktiivsus ka kuidagi kogemata, nii et mul tekkis jälle see ületamatu "millegi isu". Ja kuna ma juba väga hästi tean, et see viitab liiga suurele kaloridefitsiidile, siis tõstsin +10%-lt kaloraaži +20% peale. Kolmanda nädala tulemus oli täpselt 0.

Tõstetud kaloraažist? Võib-olla see mängis rolli, aga täiesti objektiivselt andis ortopeed mulle peale ravimi, mille kõrvaltoimena on ödeemi nimetatud ning mu käed ja jalad olid tõesti paistes. Nii saingi kohe instasse teha stoori, kus tuletasin meelde üht kõige olulisemat õppetundi - USALDA PROTSESSI. Kui ma olen kaloridefitsiidis (ja ma tean, et tegelikult olen, kuigi üsna väikeses), siis KAALULANGUS TULEB. Aga võib tulla mõnenädalase viibega, sest kaalu konkreetset numbrit mõjutavaid faktoreid on palju (hormoonid, ravimid, soolestikus "kinni" olev toidumass jpm). Vahet tuleb teha KAALUkaotusel ja RASVAkaotusel. Lühiajaliselt ei ole need samad asjad!

Kilpnäärikuna ma tean täpselt, kui demotiveeriv võib olla selline "pime" kaalukaotus. Et ma nagu teen kõik õigesti, aga number ei liigu või liigub lausa üles. Kui ma omal ajal fitlappimist alustasin, siis tegelikult mu kaalunumber ei liikunud esimestel nädalatel või liikus minimaalselt. Ja ma tean ka, kui raske on seda usaldust saavutada.

Ega muud ei jäägi üle, kui endale korrutada, et füüsikaseadused kehtivad. Keharasva kaotus ei ole alati küll KERGE, aga on oma olemuselt siiski väga LIHTNE protsess: kalorid sisse - kalorid välja. Kõik taandub sellele. See kehtib alati. Selle tulemuse nägemine lihtsalt võib võtta aega muudest faktoritest sõltuvalt. Aga see kehtib sellegipoolest.

Nii et jätkame samal lainel. Kuna olen JÄLLE külmetunud (tõsi, täna on juba vinks-vonks olla), siis on mu kehaline aktiivsus oluliselt madalam ja panin kaloraaži ajutiselt jälle +10% peale. Aga olen valmis seda kohe uuesti tõstma, kui korralikult trenni saan, olgu see siis suusk või jõuks.

Näljatundega ei jõua kaugele ja kaalulangetus peab olema tšill ja lill! 

80. Uus etapp.

Ma mäletan, et vanasti kirjutasin ma nädalavahetustel, aga tükk aega ei suutnud meenutada, miks. Nüüd tuli meelde - mu "ametlik" kaalumispäev oli laupäeval. Meelde tuli seepärast, et kuna ma ei saanud siin ju privaatseid postitusi uuesti avalikuks teha, siis otsustasin viimaks vanad postitused teise keskkonda ümber tõsta, et neid kasvõi ise teinekord üle lugeda. Nii et kes mu vanu heietusi lugeda tahab, olgu aga lahke - Epu kaalublogi arhiiv.

Ausalt öeldes ma ei samastu enam suure kaalu langetaja Epuga kuigivõrd. Ei, mu filosoofia ja lähenemine on jäänud samaks, see ei ole muutunud. Aga ma kirjeldan seal vahel mingeid avastusi või ebalusi oma muutuva kehaga, näiteks hetke, kui ma esimest korda oma roideid selgelt tundsin - ja nüüd tunduvad need hetked võõrad. Nagu kellegi teise juttu loeks.

Ühtpidi võttes on mul selge düsmorfia peal, ma päris kindlasti ei näe end päris sellisena nagu teised. Mina näen end pisut paksu, aga eelkõige just SUURE naisena, just võrreldes teiste naistega. Kui ma näen end näiteks grupipiltidelt, olen ma alati hämmastunud, kui imelikult keskmine ma olen. Aga aju suudab selle umbes kahe minutiga pärast pildi nägemist ära "tasandada". Et no ju on teistel lohvakad riided ja nad on halva nurga all ja mina hea nurga all ja optiline pete ja üleüldse - ja nii kõigil piltidel ja alati.

Teistpidi aga olen ma oma umbkaudse suurusega ära harjunud. Lõppeks olen ma siin poolteist aastat olnud ka. Nii et ilmselgelt on aeg asjad uuesti sassi lüüa ja uuesti langetusse minna :D

Tegelikult olen ma siin kaalunumbris end kogu aeg natuke ebalevalt tundnud. Üks teema on see, kuidas ma välja näen. Nagu öeldud - sellest ei saa ma ise tegelikult täpselt aru, sest et düsmorfia. Seepärast ei ole väljanägemine otseselt põhjus, miks uuesti langetusse läksin. Selge on see, et ma ei hakka 5, 10 või 15 kg kergemana paremini aru saama, kuidas ma välja näen, kui juba praegu mu aju siin kelbast ajab.

Põhjus ongi konkreetselt numbris. KUNA ma ei saa aru, kuidas ma välja näen, oleks mul vaja mingisugustki referentsi, käegakatsutavat ja reaalset asja, mis seda mulle ütleks. Kaalunumbri järgi olen ma ülekaalu ülemises otsas. Ma mõtlesin, et läheks sinna ülekaalu alumise otsa poole, saaks 7 kaalule ette, äkki näiteks numbri 75. See oleks mu ajule kuidagi haaratavam kui "normaalne". Pealegi oleks see kokku 50 kg langetust.

Ma olen tegelikult juba paar nädalat langetusrežiimis olnud, kuigi esimese nädala võtsin seda asja eriti lõdvalt. Sel nädalal aga tekkis mõte, et ma võiks seda teekonda Instagrami stoorides n-ö "blogida". Ma olen enne ka kurtnud, et ma ei viitsi toidujutte kirjutada (ega lugeda). Ausalt, siiani ei viitsi, nii et jäädavamaid postitusi ei hakka ma sellest feedi tegema. Aga tundub, et säärane stooride kaudu "lühiblogimine" on mulle kuidagi sobivam. Need on lühidad, püsivad 24h ja kaovad. Ideaalne.

Nii et kui keegi soovib juhuslikult detailsemalt mu taldrikusse vaadata, siis võib mu Insta kontot jälgida. Olgu lihtsalt ette hoiatatud, et stooridesse tuleb sisse ka teisi teemasid, jalgrattasõidust koorilauluni. Ja jõuksi-meeme!

Ei, mul ei ole plaanis influkaks hakata :D . Ma lihtsalt mõtesin, et äkki kedagi huvitab. Ehk ma saan oma eeskujuga näide ollla.

Paljusid see teema ei huvita, mind ennast ka tavaoludes ei huvitaks. Aga tõsi ta on, et mitmed mu kaalukad tuttavad, kes muidu mu stoorisid ei jälgi, on seda hakanud nüüd tegema. Kuna nad kõik on mind teadnud 125-kilosena, siis nad teavad ka, et ma tean, mida teen ja millest räägin. Ju neil siis on huvi.

Ja kui ma suudan inspireerida kasvõi üht kaaluga kimpus olevat inimest ning näidata, et kaalulangetamine EI OLE Suur ja Raske Töö, Hirmus Pingutamine ja VaevaNägemine ning Pidev Nälg, siis ma tunnen, et olen maailmale midagi andnud.

(Nii et sisuliselt sooviks ma ikkagi influencer olla - selle sõna parimas tähenduses)

Siia kirjutan pikemaid heietusi ikka edasi.

(Ja puhtalt Matilda rõõmuks panen ma siia pildi endast jõusaalis - KINNASTEGA!)

 

79. Kuidas läheb.

Helka küsis, et kuidas mul läheb, eriti deitimise rindel. Pean Helkat kurvastama, et ma pole deitimisega ikka väga kaua tegelenud, olen üsna pikaks ühe härra juurde pidama jäänud. Muidu läheb nii ja naa.

Käisin siin vahepeal töötervishoiu kontrollis. Kõik oli korras, aga paar koomilist hetke oli ka. Esimene oli siis, kui arst kontrollis mu liikuvust ja küsis, kas ma kükki suudan teha. Ma jäin alguses üsna totra näoga vahtima ja siis hakkasin naerma. Eks ma tegin selle ühe küki siis ära. Ilma kangita mõneti imelik ju oli, ei osanud käsi kuhugi panna ega midagi, aga hakkama sain. Käed panin ka maha ette kummardades, vana joogaja nagu ma olen. Aga ma jäin mõtlema, et millal ma viimati ilma kangita kükki tegin üldse?

Teine koomiline moment saabus aga siis, kui arst oli kõik üle kontrollinud ja küsis, kas mul küsimusi on. Mul oli küll üks - nimelt, et miks ta mu kaalust ei räägi ega trenni kohta küsi, ma ju BMI järgi tugevas ülekaalus. Kuna olin sinna läinud teksades ja keset päeva, siis andis sealne kaal numbriks oluliselt rohkem kui mu hommikune "tühikaal", mida ise jälgin ning seega olin ma kirjade järgi rasvumise piiril. Ma olen terve elu pidanud arstidelt kuulma, et ma peaks trenni tegema ja alla võtma ja igasuguseid totraid soovitusi kuulama, too arst aga ei esitanud mu trenni, kaalu ega toitumise kohta mitte ühtegi küsimust ega kommentaari. Mitte ühtegi! Null!

Arst vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et tõsi ta on, et BMI on üks näitajatest, mida nad jälgivad, aga üldiselt on arstidel olemas ka töövahendid nimega silmad ning neid sihtotstarbeliselt kasutades annab ta oma professionaalse hinnangu, et ma teen korrapäraselt tugevalt trenni ning mu keha rasvaprotsent on tervislikus vahemikus. Seega ei pea ta vajalikuks seda teemat arutada.

Vat see oli see koht, mis võttis kukalt kratsima. Vahel mulle tundub, et mu düsmorfia hakkab üle minema, aga sellistel hetkedel on selge, et ma ise end ikkagi adekvaatselt ei näe. Sest mina näen peeglist paksuvõitu naist, mitte sellist, kes "silmnähtavalt korrapäraselt tugevat trenni teeb".

Kui veel trennist rääkida, siis mul õnnestus seljale viga teha enese lollusega, mida siin kirjeldama ei hakka, sest no nii loll on ikka tõesti erakordselt loll olla. Aga häda on suur, nii et juba mitu kuud annab tunda, vahel nii, et magada ei saa. Joosta ka ei saa.

Varsti saan ortopeedile, too loodetavasti ütleb, et lülid ja diskid on korras, lihtsalt totter ülekoormus, mida füsio juures käimine kiirelt kontrolli alla aitab saada. Hoidkem pöialt, et nii läheb.

Seniks olen jõuksis raskused alla võtnud ning otsinud harjutustele alternatiive, mis selga vähem koormavad. Selg talub küll koormust, aga mitte raskust, s.t. kergemate raskuste ja suurte korduste arvuga kannatab trenni teha.

Kergema raskusega treenides on hea tehnikat ka lihvida, olen end nüüd trennis filmima hakanud ja no ei jää midagi väga valet silma. Jalad on kenasti maasse surutud, põlved ei liigu ja selg on sirge. Kangi harjutan madalamas positsioonis, see on kehale kuidagi mõnusam, annab stabiilsema tunde.

Aga vana jõuksi-nali "Show me your squat face" ikka kehtib. See on minu kõige kenam squat face (ja valida on sadade screenshottide hulgast, üks hullem kui teine!). Kujutage nüüd ette, mis näoga ma teen kükke "päris raskustega"...

Ime siis, et kõik fitnessi influkad endast pepu-pilte instasse panevad, olgu neil siis parasjagu jala-, selja- või kätetrenn. Selliste ilmete peale ei tuleks ühtegi koostööd ju! Kena pepu peale aga tuleb!

Õnneks mul selliseid probleeme pole.

Kuna aga selline lolli mängimine on trennirõõmu ära võtnud, siis ma käin jõuksis üldse vähem ning läksin vana klassika peale tagasi ning kõnnin ja kõnnin ja kõnnin. Ma räägin juba ammu, et kõndimine on suurepärane koormus!

Ma keerasin selle muidu nukra seisu aga enda jaoks positiivseks. Nimelt on trennikoormuse olulise langusega mu isu normaliseerunud, nii et ma suudan reaalselt langetusrežiimis olla! Panin siis langetus +10%, sest esiteks pole mul kiiret kuhugi, teiseks on mu BMR suure lihasmassi tõttu ilmselt siiski kõrgem kui programm pakub.

Mõtlesin, et vaataks. Äkki prooviks natuke kergem olla. Igipõliselt paksude reite omanikuna on mul ammune unistus reitel nelipea "sakk" nähtavale tuua. Mulle meeldivad tugevad reied lihtsalt, need on ilusad. Teatud asendites (kui jalad on täiesti sirged) on "sakid" mul näha küll, aga võiks ju rohkem ja kogu aeg? Mõlemad eesmärgid eeldavad väiksemat rasvaprotsenti. Lihas on all olemas küll.

Nii et võib juhtuda, et hakkan uuesti aktiivsemalt blogima! 

78. Mis edasi?

Ma olen jõudnud teatud teelahkmele. Kaks aastat tagasi juuli alguses alustasin ma 125 kg pealt kaalulangetusega. Aasta tagasi - samuti juuli alguses - tundsin, et aitab küll ning otsustasin -33,3% ehk 83.3 kilo kanti (kaaluvahemikku 82-85) püsima jääda. Kava jälgisin enam-vähem edasi, kasutades Fitlappi rohkem abivahendina, et kaloritest ja makrode jagunemisest oleks umbkaudne arusaam.

Just selle aasta juuli algusest aga pole ma enam peaaegu üldse kava järginud ega kaloreid lugenud, vaid toitunud pigem intuitiivselt, lihtsalt meeles pidades kahte raudset põhimõtet: 1) minimaalselt kiireid süsivesikuid (ja ka siis soovitavalt enne trenni), 2) igal toidukorral söön kõiki makrosid ja panen toidu sisse "õhku" vabavaraga.

Ja kaal püsib.

Ma lubasin ka, et ei tule ühegi ametliku enne-pärast jutu ega piltidega välja enne, kui olen näinud, et suudan kaalu suuremate draamadeta säilitada vähemalt aasta. Kui kevadel paar nädalat kestnud söömahoogudega emotsionaalse valu lämmatamine välja arvata, on see mul õnnestunud. Arvata on, et selliseid aegu tuleb veel, kus vanad mustrid nurga tagant kollitavad, oluline on võime sealt välja tulla. Ja ma tulin ju.

Nii et idee järgi olen ma vist tõestanud, et oskan siin kaalunumbris elada küll, ma olen oma praeguse kaalunumbri ja suurusega ära harjunud ega mõtle endast enam kui 125-kilosest naisest. Nüüd siis peaks vist enne-pärast pildid tegema ja laenama end reklaami jaoks?

Mul on sellega olnud algusest peale tõrge, sest kahjuks kipub selliste enne-pärast piltide juurde alati tulema kommentaare sellest, kuidas NÜÜD on nii kena ja ilus. Aga ma ei vihanud oma 125-kilost keha enne kaalulangetuse teekonna algust ega vihka seda ka tagantjärgi, see on ju täpselt seesama keha, mis mul on nüüd, aga väiksem.

Ma olen teinud tublit tööd ja ma olen selle üle uhke, aga töö, mille üle ma olen uhke, on olnud psühholoogiline. Fitlap ja trenn said üldse võimalikuks ning on mu ellu integreeritud nii loomulikult ainult selle aastatepikkuse ajude lahkamise tõttu. Ma tekitasin oma ellu koha, kuhu sai tekkida spordiarmastus. Ma õppisin oma 125-kilost keha armastama tingimusteta niivõrd, et ma tahtsin sellele pakkuda parimat, andes sellele kehale parimat toitu, andes võimalusi liigutada, et see tunneks end paremini ja saaks väljendada oma potentsiaali (minu puhul jõud). Minu kergem keha on lihtsalt psühholoogilise töö väljendus. Enesearmastuse teekonna tulemus.

Kui reaktsioonid tuleksid selle kohta, avaldaks ma pildid kohe. Aga ei tule ju. Ikka olen ma 90% inimeste arvates tubli, sest ma piirasin ja sundisin end ning saavutasin läbi tõsise enesemuutmise protsessi selle, et ma pole enam see, kes ma olin enne. Ja see on kardinaalselt erinev sellest, mida ma teinud olen!

Ma olen ikka see, kes ma olen kogu aeg olnud, lihtsalt et ma ei kanna enam 40-kilost kaitseülikonda, et end maailma eest kaitsta.

Vahepeal panin ma kõik oma 76 seni kirjutatud postitust privaatseks, sest jäi tunne, et säärasel psühholoogiast jahumisel pole mõtet. Tükk aega olid kõik need postitused mulle endale nähtavad, siis aga mingi Fitlapi uuendusega kadusid vanemad mu jaoks ära. Nad on küll alles, sest kui ma kaks mustandis olnud postitust ära kustutasin, ilmus kaks vana postitust nähtavale, seega on ilmselt alles ka kõige vanemad, aga näha ei saa ka ma ise neid enne, kui teised eest ära kustutan. Ma ise näen peidus postitusi 67-76, 66 vanemat on kõik kusagil serveri avarustes peidus.

Muidu poleks midagi, ma ju tean oma ajalugu ise ka, aga vahepeal alustasid kirjutamist mõned uued tegijad, kel mitmeski mõttes sarnane stardipositsioon kui mul omal ajal - tugev ülekaal, terve elu kaaluga maadlemine ja eluaegne depressiivsus. Kuna ma olen sellest pärast pikki aastaid maadlemist ja korduvaid läbikukkumisi viimaks läbi tulnud (nüüd ma juba usun seda), hakkasin ma oma vanadel postitustel uut väärtust nägema. Tööd ajudega saab teha ainult täiesti ise, aga äkki annaks mu teekonna kaardistus vähemalt usku, et see on võimalik, ka pärast mitmeid valestarte?

Kuna postitusi uuesti avaldades ilmuks nad aga uuena ja ma ummistaksin korraks kogu fitlapi blogide feedi ära, siis ei saa ma seda teha. Pealegi läksid postituste peitu panemisega kõige kaduva teed ka kommentaarid.

Korra mõtlesin kõik vanad postitused wordpressi tõsta (seal saan ma postitusi ka "minevikku" postitada), aga see tähendaks tõesti, et ma kustutaksingi vanad postitused siit keskkonnast - ma ei saa ju muidu kõige vanematele ligi.

Ei teagi kohe.

Võib-olla on siis nii vaja. 

77. Kehakoostise analüüs.

Ma siin vahepeal mõtlesin. Et kuidas ja kas üldse ma siin veel kirjutan. Esialgu jõudsin järeldusele, et kui midagi põnevat juhtub, siis võiks märke maha jätta. Küll aga ei kirjuta ma enam kunagi kaaluteemade psühholoogilisest poolest. Pole vaja.

Igatahes.

Härra tegi minust hiljuti ühe näki-pildi, kus ma puusast saati vees olen.

Kui ma selle pildi pealt oma selja sirglihaseid ja lailihast vaatasin ning eestvaates pildi pealt (seda ma siia ei pane, eksju) kõhulihaseid, otsustasin, et aitab naljast - teeme selle laua lubatud kehaanalüüsi ära. 83 kg juures ei ole loogiline omada välja joonistunud lihaseid. Arvasin ma. Siin peab olema mingi anomaalia.

Aga tuleb välja, et on küll loogiline. Ma olen tugevas ülekaalus, aga normis rasvamassiga, keharasva on 23,4%. Kui natuke veel rasva kaotan, olen oma vanuse kohta MADALA keharasvaga (sest ma jõuan oma vanusega kohe sinna keskmisse tulpa). Ülekaal tuleb lihastest (ja natuke veest ka - kilpnäärikute asi).

Ahah, nojah siis.

Mina, elu aeg paks olnud naine, praegugi kehamassiindeksi järgi tugevas ülekaalus, olen alla keskmise keharasva protsendiga.

Peale lihaste on mul muuseas ka luud tuntavalt üle keskmise rasked (norm 3.2-4.0, mul 5.1). Võta või jäta - ma olengi päriselt ka raske kondiga 😀

Ei, ma tean, et see masin pole väga täpne, päris õige vastuse annaks dexa scan või kaliiper, aga siiski.

Sellest sain ka aru, miks ma ei suuda tavalises langetusrežiimis olla. Masina järgi on mu põhiainevahetus 1800 kcal, tavalangetus annab mulle aga sellest väiksema numbri. Alla BMRi aga ei tohi kaloraaž minna ning jätkusuutlik kaalulangetus on üldse päevasest energiavajadusest (masina järgi mul 2700 kcal) mõni- kuni viissada kalorit madalam. Muuseas, ligilähedaste numbriteni jõudsin ma ise samuti, kui inimkatseid ja arvutusi tegin, ma lihtsalt ei suutnud neid numbreid uskuda.

Nii et Fitlapi +20% sobib mulle. Kunagi on need teemad olnud, et kas tõesti päriselt ka keegi neid režiime kasutab. Novat - ma nüüd kasutan. Pole nädalaid enam üle söönud, vaid püsin kenasti kavas ja tunnen, et kontroll on tagasi.

Mida oligi tarvis tõestada.

Just kontrolli puudumine häiris mind, s.t. fakt, et ma ei suutnud kuidagi planeeritult süüa. Kaalunumber ju püsis, selles mõttes ei olnud probleemi.

Aga ajul on ikkagi raske vastu võtta, et kui ma tahaks tšillilt alla võtta, peaks ma sööma üle 2000 kcal. Naised ju ei tohiks nii palju süüa! Ma nüüd üritan selle teadmisega leppida...

Muidu aga sain ma viimaks maha korraliku sörgi-pleilistiga, ise olen väga rahul igatahes. Ei mingit mõttetut õntsutamist, vaid puhas klassikaline rokk. Billy Idoli "Rebel Yell" ning Judas Priesti "Breaking the Law" on oma hea energiaga parimad jooksulood, ma ütlen.

Pleilist on ca 160 bpm, mis annab keskmiseks tempoks ca 6:00/km. Kuigi eks see sõltub sammu pikkusest ka. Viimati, pärast rasket jalapäeva, kui ma nelipead moosiks lasknud olin, avastasin, et kuna jalg ei lähe hästi sirgeks, on samm palju lühem ning läbitud maa seetõttu samuti. Aga no sammu sagedust aitab pleilist ikkagi hoida. Ehk on kellelgi veel abiks. 

76. Rajale tagasi.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, kukkusin ma vahepeal emotsionaalse söömise sohu maha. Aga nüüd hakkab olukord taas normaliseeruma. Muuhulgas lisas motivatsiooni Fitlapi matk. Nägin staarid elusast peast ära ja väga tore oli! Loodan, et sääraseid kokkusaamisi tuleb veelgi :)

Enne isikliku elu turbulentse tegin ma enda peal inimkatseid. Mind kimbutas juba pikemat aega "millegi isu", mis mind pidevalt ülesöömiseni viis ja hoidis kaalu paigal või viis kergesse tõusutendentsi. Ma leidsin, et aitab küll, kaua võib.

Matildal oli sama mure ja kuna meil on temaga mitmeid ühiseid jooni (laisk kilpnääre ja tugev (jõu)trenni harjumus), siis mõtlesin ja mõtlesin, keerutasin pöidlaid, mõtlesin veel, arvutasin natuke, arvutasin üle, mõtlesin veel pisut ja vist mõtlesin välja. Inimkatsed igatahes kinnitasid, et suund on õige.

Esiteks sain ma oma hirmust üle ja tõstsin kaloraaži. Midagi pole teha, aga korduvad arvutused viitasid sellele, et ma teen nii palju trenni (ja just jõutrenni!), et kava tavarežiim on minu jaoks natuke liiga suures kaloridefitsiidis.

Puht-matemaatiliselt võttes on tõesti nii, et mida suurem kaloridefitsiit, seda suurem kaalukaotus, lihtsalt et sellist asja ei ole võimalik väga pikalt hoida. Lühidalt saab, pikalt ei saa, keha ja aju hakkab sellele vastu. Siis tulebki selline vastupandamatu "millegi isu", mis tipneb viimaks sellega, et istud peadpidi maapähklivõi purgis. Ehk siis - kui üritada natuke liiga suurt kaloridefitsiiti liiga pikalt hoida, viib see lõpuks kaalutõusuni, sest sa hakkad üle sööma. Mitte keegi ei jaksa aastaid järjest olla pidevas kerges näljas. Või, noh, jaksab, aga nendel inimestel on juba ravi vaja.

Nii et kui muidu räägin ma kogu aeg, et you can't outrun your fork, s.t. kaalu reguleerimisel on A ja O toitumine, trenn on lihtsalt kena boonus, mida tasuks teha rohkem tervise ja heaolu pärast, siis tegelikult ikkagi ühel hetkel saabub see hetk, kus trenni kalorikuluga tuleks ka arvestada. Ainult et see hetk saabub seal, kus iga päev korralikku trenni (või ka mitu) tehakse, sest siis kahekordne vahepala enam ei päästa, vaid tuleb tõesti terve kava kaloraaži tõsta. Igapäevane 10000 sammu ja 2x nädalas kõht-selg-tuhar rühmatrenni seda välja ei anna.

Teise faktorina aga vaatlesin makrode tasakaalu. Mõtteni viis Matilda tõdemus, et neid "millegi isusid" ei olnud tal sügisel, kui vabalt õuna sõi, aga ka see, et mu enda "millegi isud" kipuvad lõpuks ikka viima mee ja banaanini. Lisaks veel tõdemus, et ma teen kordades efektiivsemaid trenne, kui olen enne trenni söönud midagi, mille rõhk on süsivesikutel (ma ikka jälgin, et igal toidukorral oleks alati kõik makrod, küsimus on, et mille poole kaldu).

Fitlap on valgu poole kaudu ja see töötab väga hästi suure langetuse puhul. Ma räägin kogemusest, eksole.

Aga kui ma oma enesetunnet jälgisin ja kirjandust lugesin, hakkas mulle tunduma, et just suurema trenni tegijad, ERITI jõutrenni tegijad, kes on kas säilituses või kel ikkagi suhteliselt vähe vaja langetada, s.t. kellel on "pikem perspektiiv", võivad süsivesikuid pisu vabamalt tarbida. Valku on lihaste jaoks vaja ja neid ei tohi ära jätta, aga süsivesikud on kiire energia ning jõutrenni jaoks läheb seda vaja. Muidu võib sama hästi ka poolekiloste aeroobikahantlitega vehkida.

Kui ma enne trenni süsivesikut ei söö, siis ma raskust ei tõsta. Ja kui raskust ei tõsta, siis kalor ei kulu. Nii et süsivesikute tarbimine viib mõttekama trennini ja suurema kalorikuluni, seega efektiivsema kaloridefitsiidini. Mulle viimaks tunduski, et see arusaamatu "millegi isu" oligi keha viis küsida trenni jaoks kasutatavat energiat - kiiremat.

Ja siis hakkasin ma mõtlema, et umbes midagi sellist on ammu räägitud, k.a. Fitlapi tiimi omad. Hakka või arvama, et profid teavad, millest nad räägivad... 😀

75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.