74. Fitlapi maskott.

Hiljuti, või, noh, kuu aega tagasi (jeeber, kus aeg lendab!) oli grupis liikumisnädal, millest ma aktiivselt osa võtsin. Ma üldiselt igasuguseid väljakutseid ja teemanädalaid kaasa ei tee, vaid tõesti valin teemad, mis mind kõnetavad. Puhtalt missioonitundest, sest auhinnad on toredaks boonuseks, aga nende pärast ma ei pinguta. Mõttes, et Fitlapi puhul hakkab juba kergelt piinlik, sest aasta tagasi sain smuutinädala auhinna ja vahepealse foorumikatsetuse puhul moosi :D

Igatahes - kuna liikumine on mu kehakaalu teekonna praegune kõige olulisem teema, siis liikumisnädalal postitasin innuga pilte ning mõtlesin ja kirjutasin kaasa (üks blogipostitus on sealtmaalt ikka veel mustandis, ei suuda seda kuidagi lõpuni kirjutada). Ja, näe, Fortuna naeratas jälle! Sain MyFitnessi seljakoti! Ja no ma olen väga rahul.

Kui muidu olen ma logistilistel (ja finantsilistel) põhjustel 24/7 klient, siis Spordiseltsi kaudu saan ma korra nädalas mujal klubis käia. Vanasti käisin ma ujumas, aga vahepeal käisin MyFitnessis. Seal on näiteks puusatõste pink, mis on oma olemuselt kergelt tõstetud kang koos seljatoega. 24/7 pink ei kõlba kuhugi - ma ei suuda kunagi seal normaalset asendit leida, pealegi ei saa ma sinna lisapehmendust panna - aga nende raskuste juures, mida ma puusatõste juures kasutan, on seda juba hädasti vaja, vastasel juhul jäävad delikaatsesse kohta suured sinikad (ma räägin korduvast kogemusest). Ja kui kogu kupatus ise üles panna (leida vaba seinapind, tuua pink, tuua kang, tuua kükipehmendus, tuua matt lisapehmenduseks, tuua kettad), siis see võtab nii kaua aega, et ma ei viitsi, noh. Nii et juba ainuüksi puusatõstete tegemiseks tasub MyFitnessis käia.

Novat, sedasama kotti olin ma juba tükk aega MyFitnessi adminni selja tagant nillinud ja imetlenud, seda enam, et mu oma spordikott hakkas otsi andma.

Nüüd, olles MyFitnessi seljakoti õnnelik omanik, võin kinnitada, et tasus nillida küll, väga väga väga hea kott on! On erinevas suuruses sahtleid kotis sees ja koti välisküljel (ja nende sees veel eraldi sahtleid), on eraldi ligipääsetav alumine kott, kuhu näiteks ujumisriided või jalatsid panna, on pikendatav ülaosa, on suur sahtel, kuhu lapikuid asju panna. Mahutab palju, isegi mu uus tõstevöö, mis pole veel piisavalt pehmeks kantud, mahub jäigana ära. On veepudeli hoidja, mis pudelit korralikult kinni hoiab. Selg ja rihmad on pehmendustega ning megamugavad. Ja no ilus on see kott ka!

Ja ma ei kiida seepärast, et selle tasuta sain, vaid ma olen päriselt ka sellega väga rahul.

Aga see pole veel kõik. Nagu mitmele teisele siinsele blogijale, nii tegi ka mulle Fitlap üllatuse, saates mulle uued vitamiiniga maitseveed.

Proovisin ära ja no jälle on Fitlap hea tootearendusega maha saanud, pole midagi öelda. See, et vesi on õuna-leedrimaitseline, aga mina olen juhuslikult leedrifänn, on lihtsalt vedamine. Aga üks asi on küll objektiivne fakt - see vesi võtab janu ära.

Muidu ma maitsega vett või spordijooke ei tarbi, sest tavalises maitsevees on kalorid ja/või gaas, spordijoogid on aga õudse keemiamaitsega. Igasugused suhkruasendajaga värvilised veed aga ei võta minu senise kogemuse järgi janu ära, vaid pigem suurendavad. Aga Fitlapi uus vesi tõesti võtab janu ära. Täiesti hämmastav. Ju sisaldab midagi, mida mul vaja on, on see siis seleen või tsink. Ma ise joon natuke pealt ära ja lisan pudelisse vett, sest mu maitse järgi on maitse pisut intensiivne, aga no see on pisasi. Nii et kui õuna-leedri maitse meeldib, julgen soovitada küll. Ja jälle - mitte seepärast, et kingiks sain, vaid tõesti on hea.

Nii ma siis nüüd viimasel ajal käingi trennis nagu Fitlapi maskott - kingiks saadud kott kaasas, Fitlapi pudel selle sees.

Aga heale asjale võib reklaami teha küll. :)

PS Aga seda ma pean küll ütlema, et Fitlapi kastid on kuidagi rikkis - kumbki mu kass ei roninud kummagi paki kasti tšillima. Kes on enne näinud pappkaste, kuhu kassid sisse ronida ei taha???

73. Liikumisrõõm.

Nojah, siin ma siis nüüd olen - kutsun kõiki jooksutrenni, küll NRC, küll Terviseradade omadesse, aga ise neist osa ei võta. Teisipäeval läksin Russalka juurde kohale küll, aga mul oli esiteks (vaimselt) väga halb enesetunne, teiseks olin sellises lollis seisus, et mul polnud kuhugi panna kotti, mille ma PIDIN trenni kaasa võtma. Alguses arvasin, et trenn käibki Russalka juures, siis oleks koti kuhugi põõsa alla jätnud ja seda kullipilguga jälginud. Aga kui alustuseks pidi sealt kilomeetri eemale sörkima, jätsin asja katki. Ei ole võimalik joosta, üleõlakott seljas.

Aga no ma loodan, et keegigi mingi trenni endale leidis. Kuuldavasti küll ei osanud Terviseradade omad arvestada algajatega, kahju kuulda. Aga seda ma võin tõesti kogemusest kinnitada, et NRC algajate tempoga long run'id, mida sügisel korduvalt kaasa tegin, minusugustega arvestasid. Eks see ilmselt sõltub treenerist.

Aga iseseisvalt käin küll jooksmas, mul saab varsti C25K programm läbi, hetkel olen 7. nädala juures, kus tuleb 25 min järjest joosta. Järgmisel nädalal on 28 minuti jooksud ja siis ongi 5km ehk ca 30 min täis. Hurraa!

Mõneks ajaks jään ma kindlasti loorberitele puhkama, aga siis peaks midagi edasi tegema. Ei suudagi otsustada, kas edasi peaks proovima pikemat maad (s.t. 10 km-ni) või selle 5 km juures tempot tõsta. Sest mu tempo on aeglane - ma ei jookse, ma sörgin. Mu kehale on kindlasti omasem aeglasevõitu liikumine, aga parem vastupidavus. Ei teagi, kumb oleks mõttekam, kas proovida seda ära kasutada või just proovida arendada nõrka külge. Aga no seda on aega mõelda.

Tõmbasin igatahes c210k äpi alla. Selle kirjeldus oli muidugi üle prahi:

Okei siis!

Aga ma liigutan end muul viisil ka. Ma olen joogat vahelduva eduga juba aastaid teinud, ikka nii kahekümne kanti, aga kuna ma vanasti proovisin kole vaimne olla, siis tegelesin teiste stiilidega. Ma tean jah, et ashtanga väidab end kõige traditsioonilisema ja autentsema "päris" voolu olema, aga on stiile, mis on veel rohkem kõige traditsioonilisemad ja autentsemad ja "päris". Igatahes ei kuulunud igasugused tagurpidi asendid, kätelseisud ja muu säärane siiani mu praktikasse, need olid rangelt väga edasijõudnute asendid, üleüldse täielik ego ning edasiminek pidi joogas olema aeglane ja jumala eest ei tohtinud keegi midagi sellist proovidagi, sest et iga vale liigutus põhjustas düsbalansse ja vigastusi.

Kuna ma ei ole enam ammu vaimne (olen korduvalt öelnud, et hoian end sellest maailmast kauge kaarega eemale), siis võin ma vabalt sportlikku "euroopa joogat" ka teha, pole üldse oluline, et asi oleks absoluutselt maailma kõige kõige traditsionilisem ja autentsem ning mulle on tekkinud vabadus teha, mida tahan - mängida oma kehatunnetuse ja tasakaalumeelega ning rõõmuga katsetada uusi asendeid. Leidsin netist nädalase tasuta ümberpööratud asendite kursuse, mida Yogi Flight School korraldab (praegu enam ühineda ei saa, aga küll neid tuleb veel). Ja no kui ma rikkaks saan, ma kavatsen kindlalt nende tasulise kursuse võtta, sest täpselt sellist vibe'i olen ma ammu otsinud. Joogaõpetaja, kes joob (avalikult) kohvi ning kelle hüüdlause ümberpööratud asendite juures on "Stack your shit!" (see on isegi nende särgil). Ei mingit holier than thou hoiakut ja enneaegse nirvaana teesklemist.

Igatahes olen ma terve nädal harjutanud varese poosi, pea peal seisu ja kätelseisu. Ükski kolmest asendist pole mul veel üle mõne sekundi välja tulnud, aga mul on nii neetult lõbus neid katsetada.

Varese poosi katsetusest tegin instasse videopostituse ka. Muidu poleks seda ehk üles pannudki, aga ma ise jäin selle pealt oma käsivarsi ja õlgu vaatama, et ossa. Natuke veel ja varsti lähen Kopli vahele tüli norima, oksad laiali. Just selle video pealt (nähes end kõrvaltvaataja pilguga) sain ma aru, miks mind sportlikuna tajutakse. Sest et, jah, tõesti, mul on ilmselt atleetlik keha.

Minul!

Kogu mu kaalukaotuse teekonna juures hämmastabki mind ennast kõige rohkem see, et ma siiralt naudin liikumist ja liigutamist ning enda väikest proovilepanekut. Oleks seda keegi mulle veel kaks aastat tagasi öelnud, ma oleks ta välja naernud... 

72. Puhkusetrall + uued Fitlapi tooted.

Kutsusin siin eelmisel nädalal kõiki teisipäeval jooksma, aga tunnistan ausalt, et kui ma tol päeval kl 15 aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas lumi ÜLES sadas, loobusin sellest mõttes ise ka. Vihmaga olen ma jooksmas käinud. Lumega tegelikult ka. Aga, andke andeks, lumetormis mina ei jookse. Mõttes, et kuna ma jooksutrenni asemel jõusaali läksin ja selle käigus üritas tuul kõike mu 83 kilo pikali lükata, siis ma pean otsust õigustatuks. Sel nädalal ka ei jõua NRC trenni jooksma - aega pole lihtsalt.

Mul on traditsiooniline nädalane kevadpuhkus, mille jooksul pidasin suuri plaane teha trenni, tegeleda süvenenult oma erialase väljakutsega ja loomulikult käia kontserdiproovides ja pärast kontserditel ka. Aga kas mul on selleks kõigeks aega? Nagu ikka mu puhkustega - alguses arvan, et tuleb hirmus molutamine, pärast tuleb alati välja, et puhkusest oleks puhkust vaja. Nii ka seekord. Nii et NRC jooksule jõuan järgmisel nädalal - kui siis muidugi jälle lumetormi pole...

Trombooniendel

Just kiiretel aegadel hakanud sörkimist hindama trenni mõttes. Selle pool tundi ikka leiab (kolmveerand koos pesemisega), samas kui jõusaalis käik võtab koos kodust minemise-tulemisega vähemalt kaks tundi, enamasti rohkem.

Ma olen siin muidu paari uut Fitlapi toodet proovinud: uued riisiga grillvorstid, kana-kodujuustu salat ja jäätis jäid ostukorvi. Pean tunnistama, et tootearendajad on teinud head tööd ja eriti suured kiidusõnad selle eest, et soolaga on hakatud normaalsuse piiridesse jõudma. Kui nüüd eelmistel Nõo toodetel (süldil, vorstidel, kana- ja veiserullidel) ka soolasisalduse väiksemaks saaks, oleks tore.

Ega ma muidu grillvorstide sihtrühm pole, ma sellest eestlaste rahvuslikust harrastusest, s.t. grillilembusest kuidagi kõrvale jäänud. Seda enam, et nende hind võttis hinge kinni. Ei, ma ei kurda, ma saan aru küll, et nende toodete arendus on kallis. Ka šnitslite hind võtab viimasel ajal hinge kinni, aga vahel harva ma siiski luban neid endale vale-burksi meisterdamiseks. Grillvorstid jäävad minust siiski edaspidi poodi, sest et, noh, pole sihtrühm.

Arva on aga, et salatist, mille sihtgrupp ma muidu ka pole, saab teinekord "päeva päästja", nagu siiani on päästjaks olnud pannkoogid. Salatit on lihtsalt rohkem ja see on "raskem", nii et on selgelt parem "haaran kaasa" kõhutäide.

Aga no see jäätis... mmm... mmm... mmmmmmmm... Muud polegi tegelikult öelda. Kõik on perfektne.

Kookossuhkur, tuntav õunamahl, kerge soolakas nüanss ja koorene tekstuur. Kohe tunda, et seal on minimaalselt jama (päris ilma saakski olla ainult käsitööjäätis) - jäätis sulab põhimõtteliselt kuumema pilgu peale üles, nagu peabki! Ja no see maitse, noh... mmmm....

Kui nüüd vahest ehk saaks mingi šokolaadise variandi ka?

Kui ma hästi ilusate silmadega küsin? 

71. Uni + jooksutrenn.

Düsmorfia on endiselt peal, küll aga hakkab mingi chill tagasi saabuma, palju söön ikka veel, kavas püsimisest ei tule midagi välja, samas teen ikka veel aktiivselt trenni ning kasutan liikumiseks peamiselt jalgratast, mistõttu on kaalunumber jälle 82 peal. Mis tekitab muidugi filosoofilise küsimuse, et kui mu kaalunumber on stabiilne, siis kas ma TEGELIKULT söön liiga palju :D

See, et kaalunumber on tagasi puhvri allaotsa kukkunud pole mu arvates küll mitte sellest, et ma oleks rasva kaotanud, vaid pigem vett, sest keha on väiksemas stressis. Seda väga suures osas seepärast, et tegin grupis tublisti unenädala kaasa ja magasin end viimaks välja.

Ega ma sellest nädalast midagi uut ei õppinud, aga ikkagi oli tore neid tõdesid üle korrata. Et õhturutiinid on olulised, PÄRISELT KA.

Tegelikult teen ma palju rohkemat kui grupis mainisin. Näiteks on mu tuba meelega tehtud black box'iks. Mõne foto pealt olete isegi näinud, et mu magamistoa seinad on tumehallid. Samuti on mul pimendavad kardivad. Kõikvõimalikud tuled on mu toas öösiti keelatud, k.a. igasuguste laadijate ja akude tulukesed. Magan kõrvatroppidega ning suviti ka maskiga. Toa tuulutamine on osa õhturutiinist, vanasti, kui keharasva protsent oli kõrgem, magasin tegelikult aastaringselt avatud aknaga, aga seda ma lihtsalt enam ei kannata välja...

Tegelikult mul ongi selge õhturutiin, lõin sellesama Faboulous äpiga, millest ükskord kirjutasin. Õhturutiini mõte on füüsiliselt lõdvestuda ning vaim maha rahustada ja anda märku, et on uneaeg. Kellele mediteerimine ei sobi (ma ise eelistan ka näiteks hommikuti mediteerida), siis võib kasvõi käsitööd teha või joonistada. Kui pole vanni-inimene, siis duši all mõnulemine sobib ka. Just see rahustamise ja lõdvestamise iva on oluline, mitte konkreetsed tegevused.

Mina näiteks teen kerge koristuse - taimer jookseb 10 minutit. Mida selle aja jooksul jõuan, teen ära, enamasti on see köögi korrastamine. Minu ajule mõjub asjade korrastamine kuidagi rahustavalt, samas ma kujutan ette, et koristamine võib mõnele teisele hoopis stressi tekitada. Ennast tuleb tunda!

Muidu aga harjutan ma suunamudija elu ning teen reklaami. Tõsi, ikkagi täitsa tasuta ja palumata, puhtalt heast südamest. Nike Run Club ja Tallinna Linnavalitsus korraldavad aprillikuus teisipäeviti tasuta jooksuõpetust, mõeldud just algajatele. Ma julgen neid südamest ja soojalt soovitada. Just NRC trennid võtsid minult jooksu-hirmu ja aitasid kehka-tunni traumadest üle saada. Andsid arusaama, et tegelikult ei käi jooks nii, nagu meilt koolis kehka-tunnis oodati (PROFFIDE poolt, mida kehkaõps oleks pidanud olema!!!), et pane aga liduma ja võimalikult kiiresti. Et tegelikult on jooks lahe, peab lihtsalt mõistlikult ja tunde järgi lähenema. Sügisel käisin nendega päris mitu korda jooksmas, aga hilissügisel jäi osalejaid väheks ning nad ei teinud enam algajatele eraldi gruppe, suure grupi tempo oli mulle aga kaugelt liiga kiire. Kuna aga nüüd välja kuulutatud trennid on suunatud just algajatele, kavatsen ise kindlalt kohale minna. NRC omad on lahedad!

-----------------

Lisatud: NRC vist mujal asulates ei tee, aga Tervisrajad kuulutas üle Eesti terve hulga jooksutrenne välja. Narvast Hiiumaani ja Võrust Piritani. Tasuta ja puha.

69. Tasa ja targu.

Kui ma suvel säilitusse läksin, ütlesin, et enne ma mingi ametliku enne-pärast tulemusega välja ei tule, kui olen vähemalt aasta jagu oma kaalunumbrit säilitanud. Kirjutasin kohe, et kuna mu sügava veendumuse kohaselt on nii tugeva ülekaalu põhjused psühholoogilised, s.t. raskekaallastel on ülesöömine mingi emotsioonide reguleerimise vahend, siis võtavad suure kaalu kaotajad väga sageli kaalu tagasi, kui pole lahendatud neid algseid ajendeid. Mul polnud ega pole siiani mingit soovi olla üks neist paljudest suure kaalu kaotajatest, kes hurraaga oma tulemusi esitleb, et siis paari aasta pärast algkaalus tagasi olla.

Hea oli, et seda ette ütlesin, sest see, kuidas ma oma kaaluga nüüd maadlen, on ikka üle mõistuse. Ei, kaal on endiselt puhvris, aga seda on tulnud juurde ning sellisest mõnusast chillist olekust nagu omal ajal langetades, pole juttugi. Ma pingutan, et kaalunumbrit hoida, iga jumala päev võitlen ülesöömisega. Mingit müstikat pole, miks olen kergelt juurde võtnud ja miks alla minna ei taha, matemaatika kehtib väga edukalt. Kui sööd sisse rohkem energiat kui kulutad, siis kaal tõuseb, kui vähem, siis langeb. No olgu, kilpnäärikute keha hoiab vett kinni ka, mis pilti segab, aga nii üldjoontes.

Osaliselt on tegu psühholoogiliste põhjustega, mis üle sööma panevad - s.t. suurem sisend. Teiseks aga hakkab isiklik elu viimaks paika loksuma, aga see paika loksutatud olek segab mu trennigraafikut, nuta või naera. Nii et väljund on vähenenud. Eks ma olen siin natuke pöidlaid keerutanud, asja üle mõelnud ja aru saanud, et päris selgelt ma aasta lõpuks normaalkaalu ei jõua. Mis siis ikka, eks ma teen eesmärgi ümber - saada kaaluteemades chill tagasi, et ka säilitamine ei oleks selline pingutus. Mu eesmärk on kogu aeg olnud õppida sööma ja liigutama nagu normaalne inimene. Jätkan selle õpet.

Viimasel nädalal tunnen, et asi hakkab kontrolli alla saama. Paika loksuv isiklik elu vähendab stressi, kevad teeb olemise paremaks ning peale kõige muu pole enam nii kohutavalt libe ja hakkasin hakkasin uuesti jooksmas käima ja puha.

Koroona möödus muidu üsna kiirelt, väsimus ja jõuetus kestis küll oluliselt kauem kui tavalise külmetusega. Ainus häda, et see õudne kurguvalu viis minult lauluhääle. Kõnehääl on ammu taastunud, aga kui viimati laulda üritasin, avastasin, et esimese oktavi G juures oleks nagu sein ees - sealt üles mul noodid põhimõtteliselt puuduvad. Kontraaldina on G olnud alati minu "maagiline piir", pärast külmetust ongi sealt maalt noodid kadunud, kõigil madalatel altidel on, lihtsalt et hääle taastudes taastuvad ka ülemise registri kõrgused. Praegu on koroonast kuu aega möödas, aga noote pole endiselt. Muidu polekski ehk hullu, ma niikuinii olen koroona-ajal regulaarsest kooritegevusest kõrvale hoidnud ning osalenud projektides, sest kolmandat katkendlikku hooaega ma ei kavatse kaasa teha, aga mind kutsuti oratooriumikoori, ERSO teeb vaiksel nädalal Dvoraki "Stabat materit". Selle esimene osa aga on nii neetult kõrge, et kui ma häält tagasi ei saa, siis pean ainult suud liigutama - tegevus, mida võib endale lubada ehk laulupeol, aga sellise taseme projektis pole nagu päris paslik või nii. Eks ma käin praegu hääleseades, et päästa, mis päästa annab, aga kui keegi tuleb veel rääkima lihtsast külmetusest, siis...

Ilmselt selle hääle kaotamise potentsiaali pärast kirjutaski Dvorak nooti nõnda:

Aga sõltumata sellest, kas ma saan hääle tagasi või ei, soovitan soojalt kuulama minna, sest teos on imeline. Eriti kolmas osa, mis mul unenägudeski mängib ja kus altidele on antud ilusaid soolojuppe, kus me ei peagi viletsaid sopraneid teesklema, vaid saame oma tämbri täit ilu demonstreerida. 

68. Koroona eri + suure naha update.

Ma räägin ammusest ajast, et mul pole ikka üldse suunamudija soolikat. Korralik blogija postitab korrapäraselt, mitte ei pea kuu aega pausi ja tulista siis mitu postitust järjest. Aga no ma enda jaoks ju kirjutan ja mida muud mul siin isolatsioonis hetkel ikka teha on peale magamise, lugemise ja blogimise.

Mul läheb siin koroonaga neljas päev ja hommikul hakkas peaaegu, et inimese tunne peale tulema. See kurguvalu, mille peale ma (arstist) emale veel laupäeval telefonis nutsin ja küsisin mingit "päris" (s.t. retseptiga) valuvaigistit (aga ei saanud), oli peaaegu, et üle läinud. Vererõhk oli ka juba nii normaliseerunud, et andis ringi kõndida, ilma et oleks pidanud seintest kinni hoidma. Isegi palavikku polnud enam!

Mõtlesin siis, et prooviks ühe joogasessiooni teha, sest olen sellest tõtt-öelda väga puudust tundnud. Ei hakanud aga oma tavalist sportlikku ashtangat või vinyasat isegi proovima, sest aimasin juba ette, et nende stiilide plangud ja kätekõverdused on way too much. Võtsin yin jooga stiili, mis on kolm korda aeglasem ja uimasem kui harilik jooga, mida tavainimene ette kujutab - põhimõtteliselt võetakse asend ja lõdvestutakse sinna 3-5 minutit.

Pärast pooletunnist uimerdamist olin ma nii läbi, et palavik tõusis ja pidin kahetunnise uinaku tegema. Nii et te siis ka teate - yin jooga on ekstreemsport. Või siis ruttasin ma asjast ette.

Muidu olen ma lubanud oma isiklikust elust suurt mitte rääkida. Esiteks seepärast, et ega ma 16-aastane ole, aga teiseks seepärast et see siin on kaalublogi. Samas, midagi pole teha, aeg-ajalt juhtuvad isiklikus elus asjad, mis on seotud kaalu või kaalukaotusega. Nii et eks ma siis üritan seda kuidagi krüptiliselt siin peegeldada.

Mõned kuud tagasi kurtsin oma suure naha üle ja arutasin, et ei tea, kuidas sellega hakkama saada, kui, eeee, isiklik elu sinnamaale jõuab, et, noh, keha konsistents ja naha suurus oluliseks muutub, khm-khm. Kusagil mainisin, et variant on potentsiaalse peikaga sauna või spasse minna, et too nii-öelda eelvaate saaks ja oskaks siis otsustada. Kuna ma midagi targemat ei suutnud välja mõelda, siis ma justnimelt seda tegingi mõne kandidaadiga.

Ja no tuli välja ammune tõde, et tegelikult pole kunagi vaja oma välimuse pärast põdeda. Sest et kui sa oled naine, siis ükskõik, kuidas sa välja näed, ole või Monica Bellucci, alati eksisteerib mingi hulk parimal juhul hädapärast keskpärase välimusega mehi, kelle ego on arusaamatutel põhjustel nii suur, et kui naine mingile (tema) ideaalile ei vasta, siis on seda kindlasti vaja kommenteerida.

Näiteks sain ma teada, et mu alakeha lihaskond pole eriti arenenud, aga pole viga - kui ma hakkan korralikult trenni tegema ja nahavähendusoperatsiooni läbi viin, siis võib isegi "täitsa ok" olla (praegu pole ju "peaaegu midagi hullu", kui ma sirgelt seisan).

Arvestades, et ma kükin oma keharaskuse, tõstan puusaga 150 kg ning jõutõmme on üle 100 kg, siis ma arvan, et mu alakeha lihaskond ei ole vähearenenud. Tõsi, jah, kuna mul olid enne kaalukaotust väga paksud ja vormitud reied ning suur ahter, siis on mul nüüd põhimõtteliselt nagu pehmed püksid jalas, kusjuures lihast on selle alt selgelt tunda.

Samas, teate.

Ma isiklikult arvan, et tulemus on juba praegu (ilma nahavähendusoperatsiooni ja selleta, et ma "hakkaks korralikult trenni tegema") mitte ainult "täitsa ok", vaid on ausalt öeldes väga hea. Ma olen üle 40 kilo alla võtnud. Kui see mu kehal üldse ei kajastuks, oleks ikka väga imelik. See suur nahk on tõestus minu püsivusest ja endaga tehtud tööst.

Minu suur nahk on minu supernaise kostüüm.

Sellise mehe kõrval ei hakka ükski täie mõistuse juures olev naine planeerima vanaks saamist.

Tuleb leida hoopis mees, kes katsub intiimsel hetkel kohta su kehal, mille üle sa kõige ebakindlam oled ning sosistab sulle kõrva, et talle meeldib su tugev keha. Mees, kes vaatab sügavamale - igas mõttes.

67. Tasakaalu otsingud.

Oeh. Mis mul siin ikka rääkida. Kui Helka-suusahundi murdis maha viirus, mis ei ole SEE, siis minu-suusahundi sai justnimelt SEE kätte. Naljaga - eks ma hakkasingi juba mõtlema, et pandeemia hakkab mööda saama ja ma siis niimoodi üksi jälle, valge vares, õnnetult moest maas. Aga ei, sain ikka reele.

Tähendab, muidu on täitsa vinks-vonks, tahtsingi hiljuti oma kevadmasenduse puhul nädala puhkust võtta, nii et ma kasutan seda situatsiooni ära ning magan ja loen ja magan ja loen, aga vat seda kurguvalu ei soovi vaenlasele ka mitte. Tõsiselt -ibuprofeen ega paratsetamool ei tee konkreetselt mitte midagi selle valuga, ainus leevendus on sel hetkel, kui sooja joon. Aga ainult sel hetkel.

Söömisega on suhteliselt pekkis, kaalunumbriga üllataval kombel mitte - püsib täpselt 81.9 peal, s.t. sinna, kuhu pärast esimest uue alguse nädalat jõudis.

Mul on isiklik elu äärmiselt äärmiselt äärmiselt segane ning nüüd, 40+ kg kergemana olen silmitsi põhjustega, mis mind ülekaalu viisid. Enne peitsin ma need enda eest ära keharasva alla, nüüd on need selgelt "väljas". Ma olen emotsionaalne sööja, kontrolli kadudes on esimene reaktsioon hakata arutult sööma. Just koguseliselt palju, sellisel viisil, et toitu väga ei märkagi.

Ilmselgelt on siin palju, mida terapeudiga lahata. Tegelikult tundub targem praegu loobuda mõttest aasta lõpuks normaalkaalu jõuda, puhtalt selleks, et üks lisastress endalt ära võtta. Tulla selle teema juurde uuesti tagasi siis, kui isiklik elu kuhugi paika settib. Sest, noh, ma tahaks selle ikkagi ära teha. Olla kordki elus normaalkaalus...

Muidu kasutan ma ühe enese tasakaalus hoidmise vahendina The Fabulous äppi. Hakkasin seda eelmisel aastal kasutama, see meeldis nii väga, et pärast tasuta prooviperioodi otsustasin selle väljamineku teha ning tõesti aastase kasutuse osta. Kui see aasta läbi sai, kaalusin pikalt, aga otsustasin teise aasta veel Premiumiga jätkata. Puhtalt seepärast, et pean seda väga kasulikuks äpiks, sest tegelikult on tasuta versioon üsna sama (välja arvatud, et pressib tüütult Premiumi peale), teekonnad ja harjumuste ehitamine toimib ikka. Kui äppi mõttega kasutada, on see mõnus ja kasulik. "Niisama" tehes muutub muidugi totraks kohustuseks. Nagu äppidega ikka - asja ivale tuleb pihta saada ning see enda kasuks tööle panna, mitte üritada pimesi reegleid järgida. Kehtib ka Fitlapi kava puhul, eksju.

Igatahes kui keegi tahab kuu aega Premiumit kasutada, siis siit lingi kaudu saavad esimesed viis minu kutsega sinna ligi. Nad alguses küsivad kaardi andmeid küll ja eeldavad, et sa Premiumi n-ö tellid, aga tellimuse saab kasvõi kohe tühistada. Nad on liiga tuntud tegijad, et endale mingit pettust lubada.

Ma nüüd mingi suunamudija ei ole, täitsa tasuta reklaami teen, ma lihtsalt loodan, et ei tuleta mulle rohkem meelde, et ma saan viis kutset laiali jagada :D 

66. Talverõõmud.

Tänahommikune kaalunumber oli 81.8 kg ehk -1.1 kg. Alguse asi - keha laseb vee lahti ja kaal kukub kolksti alla, sest kaloridefitsiit mul nüüd küll nii suur pole olnud. Aga, ei, selle tulemuse ma võtan. Esimese vahe-eesmärgini ("seitse ette!") 1.2 minna.

Kaloridefitsiit pole olnud nii suur seepärast, et ma pole tegelikult sugugi 100% kavas olnud. Samas - pärast otsuse vastu võtmist olen siiski oluliselt rohkem kavas olnud kui umbes septembrist saati. Ja no kuni asi sel viisil töötab, siis las olla nii. Algajal tasuks muidugi olla võimalikult täpselt kavas, et süsteemile pihta saada ning ära harjuda. Aga kogemus näitab, et sellest väsib ära, nii et pikaajalisemal teekonnal või aeglasemalt võttes võiks mu arvates katsetada pause või väikeseid kõrvalekaldeid. Puhtalt aju ja motivatsiooni puhkamiseks. Pealegi on kava selline ideaalne asi, mida järgides peaks tulemus olema garanteeritud, aga kui tulemust pole vaja taga ajada, nui neljaks, siis väikesed kõikumised siin ja seal teevad elu lebomaks. Tulemuse saavutamise muidugi ka sellevõrra aeglasemaks. Aga kui see on aktsepteeritav (mul on), siis miks mitte. Küsimus on teadlikkuses. Kui ma tean, kus ma kavast väljas olen ja teen seda teadlikult ja kaalutletult, on kõik hästi. Kui kaal enam ei lange, siis on täpselt teada, mida timmima hakata.

Just teadlikkusest oli hiljuti üks hea loeng. Coop ja Elsavie korraldasid mõni aeg tagasi loengusarja, üks loengutest oli tõesti hea (kuigi eks muudki väärivad kuulamist). Pool-uhuusid toitumisterapeutide loenguid on terve internet täis, Ülle Hõbemägi juures meeldis mulle tasakaalustatud lähenemine. Ja mulle meeldis, et märksõnaga jäi kõlama Teadlikkus. Teadlikkus endast, enda söögist ning söömise ja isude põhjusest. Toitumispäeviku pidamine, mis seda teadlikkust aitab saavutada (ja fitlappimine ongi oma olemuselt toitumispäeviku pidamine). Eriti sümpaatne oli, et Ülle Hõbemägi rõhutas, kui oluline on enda jaoks luua seosed enesetunde ja toitumise vahel. Ülioluline, ütlen mina kui eluaegne emotsionaalne sööja!

Trenni olen sel nädalal suhteliselt vähe teinud. Käisin ühel päeval, kui ideaalne suusailm oli, süsti saamas. Plaan oli pärast seda sõitma minna, aga alles siis, kui õde luges süstijärgselt kõik asjad ette, mida oleks targem mitte teha, ja nende hulka kuulus trenn, sain aru, et ma oleks võinud sutsakat saama minna suusatamise JÄREL. Koht ju õhtul 21-ni lahti... Eks ma siis lõin käega paar korda vastu laupa ja tegin pika kõnni trenni asemel. Mis mul üle jäi.

Järgmisel päeval oli hull sula ja vat siis läksin rajale juba põhimõtte pärast. Mitte küll nende isesõitvate suuskadega, millest eelmises postituses rääkisin - ikka vanade Visudega. Vett lahmas kahte lehte!

(Ma sain alles pärast story postitamist aru, et oleks võinud panna ka hastagi #veesuusarahvas)

Isegi kauaoodatud kooriproovi jätsin suusatamise nimel vahele. Ja seda otsust ma ei kahetse, sest pärast neljapäeva pole suuskadele enam saanudki 😫, kuigi see on osaliselt oma viga - Tallinnas elades mõtlen väga linna-põhiselt, linnas oli lumi lännu mis lännu, linnast väljas polnud sula aga sellist kahju teinud. Mul on viimasel ajal rohkem asja Saku kanti, sealsed rajad olid aga laupäeval veel täiesti sõidetavad. Oleks ainult taibanud suusad kaasa võtta.

Samas sai niisama metsas käidud ja oli ka tore, sai paar ilusat pilti ja natuke end harida.

Mõttes, et arvad küll, et südatalv ja surnud lumi, aga päris nii pole. Lume peal on elu! Kaugelt vaatad, et suvaline koorepudi, lähemalt tuleb välja, et igasugused elukad, liigutavad ja vingerdavad, ei olegi talveunes.

Tõsi, esialgu on vaja kotkasilmast sõpra, kes seda märkab ja sulle ka näitab, muidu kõnnid mööda.

Noh ja makrovõttega telefonikaamerat on ka vaja, kui seda elu üles pildistada tahad, et arahnofoobidest sõpru ehmatada... 

65. Uued eesmärgid.

Head jätkuvat aastat. Aeg jälle blogilt tolm maha puhuda.

Mitte, et ma otseselt kadunud oleks olnud, aga nüüd olen ma selles mõttes tagasi, et hakkan uuesti langetama. Otsustasin ikkagi normaalkaalu "ära teha". Tänane kaalunumber oli 82,9, normaalkaal oleks 172 cm juures 73,9 kg peal, seega on mul 50 nädalat, et kaotada 9 kg, mis tähendab ca 200 g nädalas. Ma arvan, et on tehtav küll. Sealjuures ei pea ma isegi palju muutma, langetus +10% ja kava täpsem järgimine peaks vähemalt otsa küll lahti tegema Eks hiljem läheb keerulisemaks (nagu Helka, Matilda ja teiste wanade kalade pealt teame), aga eks selle probleemiga tegelen siis, kui see kätte jõuab.

Ah et mis põhjusel siis? Ei, ma tunnen end oma kehas tegelikult väga hästi ja suur ning tugev tahan ma ikka olla, lihtsalt et vaatasin siin endast trennis tehtud pilte ja kuigi nii meeldib mulle ka, ausalt kohe, siis natuke vähem massiivsust mind siiski veel hapraks naisukeseks ei muuda. Ruumi on, ütleme nii. Nii et puhtalt välimuse pärast ja natuke seetõttu ka, et tõestada endale, et ma saan.

(Teisi selle seeria pilte saab mu instagramist ka vaadata @epp.volkov, ma postitan sinna küll nagu kuuvarjutus)

Muidu läheb hästi ja ikka vanas vaimus, suusatan nagu hullu. Viimase aja normiks hakkab 20 km saama, 10 km tundub endale juba "kerge sutsakas". Vend otsustas pärast 20 aastat uued vabatehnika suusad osta ja andis vanad mulle. Kuna need tema vanad on aga poolprofiklassi suusad ning mõeldud just 80-kilosele inimesele, siis oli mu jaoks vahe kapitaalne. Järve raja järsu tõusu sõitsin uisku ja kilomeetri aeg paranes hoobilt 15 sekundit.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et suusad sõitsid ise. Mis nii viga suusatada!

Ma jäin muidu mõtlema, et pole kunagi eriti rääkinud Fitlapi märgiga valmistoitudest, aasta tagasi vist mainisin sülti ja kanarulle (ja hindasin mõlemad kaugelt liiga soolaseks). Tegelikult olen ma pea kõik Fitlapi märgiga tooted ära proovinud ja mõnda neist tuleks kiita ka.

Esiteks muidugi pelmeenid - miski, mida ma muidu üldse ei söönud. Ega ma neid nüüdki pelmeenidena söö, küll aga on Pelmeenisupp minu päeva päästja, kui on kas kiire või kui on stressisöömise ajad ning teadlikkusest ei tule midagi välja. Kahju ainult, et ma ei ole kolme lihaga pelmeene kusagil suures pakis müügil näinud - mulle meeldivad need rohkem, aga väikeses pakis ei taha osta ei hinna ega topeltpakendamise tõttu.

Mu ületamatud lemmikud on šnitslid! Jeerum-laarum, kui head, vähe paneeringut JA EI OLE SOOLASED. Nendega tehtud valeburks on lihtsalt ületamatult maitsev ning hoiab mu kõhu tunde täis. Ma olen neid soovitanud kõigile mitte-fitlappijatele ka. Sealjuures on tegu teise tootega, mida ma muidu üldse ei sööks, selliseid poolfabrikaate ma reeglina ei osta.

Ka viimane kiidetav toode on samuti sarjast "iial muidu ei osta" - nimelt pannkoogid :D . Tähendab, ma endiselt ei kavatse pannkooke endale koju osta, nii kirves see elektri hind veel ei ole, et ma ise ei suuda pannkooke praadida. Küll on aga need rohkem kui korra mu päeva päästnud kusagil tee peal või iginäljasena jõuksist tulles, kui koduni tõesti enam ei kannata. Ma olen oma kaalulangetuse teekonnal ära õppinud selle, et kuigi ma ei pea nälga kartma, siis päris tühjaks ei tohi ma oma kõhul lasta minna, sest siis ma söön lihtsalt üle. Mamma pannkoogid on head, täidavad kõhtu, kaloraaž on täpselt teada ja neid müüakse igal pool. Ideaalsed päästjad.

Need valmistooted on üks näide sellest, et vahel tuleb ikkagi oma sõnu süüa ja hoiakuid ümber vaadata. Ega ma olen üsna skeptiliselt suhtunud Fitlapi viimase aja suunda suurendada oma sildiga poolfabrikaatide hulka, sest paratamatult pole poolfabrikaat nii tervislik kui "päris" söök, suurtööstus peab arvestama teatud tingimustega. Aga kuna mõnedki tooted on tõesti hästi õnnestunud ning - mis peamine - need tooted on mind mitmel korral "välja päästnud", olen hakanud mõtlema, et hea, et need olemas on. Palun jätkata samas vaimus ning juurde toota! :) 

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga.