54. Matemaatika.

Eelmisel nädalavahetusel sai päevade viisi Mozarti Requiemi õpitud ja pühapäeval esitatud. Nüüd on bucket listis üks linnuke jälle juures. Aga tänaseni on pea Mozartit täis ning Lux Aeterna fuuga keerutused ei kao sealt ilmselt niipea. Selline tasuta ökopleier - ei võta elektrit ega akut ega midagi.

Kunagi talvel ma juba mõtlesin matemaatikast kirjutada, kui grupis läks korra hirmsaks andmiseks ja inimesed solvusid selle peale, et mõne inimese jaoks on Fitlapi portsud kohutavalt suured. Mulle tuli see nüüd uuesti meelde, kuna kaalunumber hakkas tasapisi ülespoole hiilima.

Selles mõttes, et termodünaamika vastu ei saa. Kaalunumber on sõltuv sisse söödud ja kulutatud kalorite hulgast. Kui kaal tõuseb, siis süüakse energiat rohkem kui kulutatakse. Ainult et see "rohkem söömine" ei käi mitte toidu koguse, vaid toidus sisalduva energia järgi. On täiesti võimalik jõuda tugevasse ülekaalu, süües koguseliselt võrdlemisi vähe - lihtsalt energiarikkaid toiduaineid. Selliste inimeste jaoks ongi Fitlapi portsud suured.

Tegelikult on küsimus lihtsas matemaatikas.

Laias laastus võttes on 1 kg rasva 7000 kcal. S.t. selleks, et 0.5 kg kuus (6 kg aastas) juurde võtta, tuleb iga päev (28 päeva) süüa 125 kcal üle kulutatud kalorite.

1 supilusikatäis õli on ca 120 kcal, eksole.

Kui mu kaal hakkas vaikselt ülespoole ronima, mõtlesin asja üle järele ja sain aru, et olen oma lõdvaks laskmisega pisut liiale läinud ja kehastunud stereotüüpseks keskealiseks, kelle kaal ajapikku pisut juurde tuleb.

Kui suurde ülekaalu jõuavad minu hüpoteesi kohaselt ainult inimesed, kel on söömisega ja emotsioonide reguleerimisega suhe paigast ning kes seepärast regulaarselt üle söövad, siis keskmine keskealisena kosuv inimene liigutab lihtsalt pisut vähem kui noorena ning võtab siit-sealt paar ampsu rohkem.

Mina ei kaalunud vahepeal arbuusi, võtsin aeg-ajalt siit-sealt üleliigseid ampse ning õli panin silma järgi. Kaalu alandades mõõtsin ma kõik energiatihedad asjad nagu õlid, maapähklivõi jms alati täpselt välja, ma ostsin Fitlapi e-poest selle jaoks isegi mõõtelusika, sest paari grammi kaalumiseks pole köögikaal piisavalt tundlik. Silmamõõt aga ei ole kuigi täpne, eriti lihtne on mööda panna just nii väikeste koguste juures. Üldse ei imestaks, kui ma sageli panin kogemata kaks korda rohkem õli.

Lisaks võtsin ma trennis õige pisut lõdvemalt. No näiteks tegin lühemalt sooja ja teinekord viilisin kõhulihaste harjutustest. Vabalt et paari üleliigse ampsu võrra suurenenud kaloritarbimine ja 10 minutit lühem trenn tegid kokku 125 kulutamata kalorit päevas ja panid kaalu kergelt kerkima.

Nii et ma treenin nüüd uuesti oma silmamõõtu, kaaludes asju üle ning lõpetasin trennis ülejala laskmise ära. Võtsin coach Gregi juhtlause "Train harder than last time!" mantraks.

Tulemuseks on nüüd muidugi see, et olen üle keha kange. Ega seda polegi ammu olnud, nii et järelikult tõesti molutasin. Ma olen ise mitu korda öelnud, et koormus on paras siis, kui seeria viimased korrad hakkad nägu krimpsu ajama ja mõttes (või valjult, kuidas keegi) ropendama ning et kui pärast jõuksis käimist ikka üldse kusagilt tunda ei anna, siis on tühja läinud käik olnud. Hea oli seda endale meelde tuletada.

Igatahes langes kaal nende väikeste korrektsioonide peale puhvrisse tagasi. Mida oligi tarvis tõestada.

Idee järgi tahan ma kunagi jõuda tunnetusliku toitumiseni, aga selgelt ei ole selleks veel aeg. 

53. Uus keha.

Kaalurindel läheb igavalt, püsib puhvris kenasti sees. Aga kuna natuke on ikkagi tõusutendentsi näha, siis tegin südame kõvaks ja hakkasin arbuusi kaaluma.

Ma sain teada, et jätan endast tugeva ja treenitud inimese mulje. Käisin ükspäev sõbraga süstaga sõitmas. Kuna kedagi teist ei olnud, oli meil privaatretk. Sõit pidi kirjelduse järgi olema rahulik ja chill algajatele paras kolmetunnine aerutamine, ainult et ootamatult kõrge ja "terava" laine pärast oli selline pidev andmine. Giid kommenteeris, et meil on nüüd kogemust süsta valitsemises ja selle juhtimises sama palju kui mõnel, kes on kümme korda käinud.

Juhtus nimelt nii, et kaldal ei saanud ilmaoludest aru - erilist tuult ei olnud. Aga laine tekkeks ei ole vajagi, et siin ja praegu tuult oleks. Ehk siis - kui muuli vahelt välja sõitsime, tabas laine kõiki, kaasa arvatud giidi, ootamatult. Kuivõrd me pidime ka muuli äärde hoidma, sest samal ajal tulid sisse mustmiljon jahti koos saatekaatritega, mis veel lisaks laineid tekitasid ja mis omakorda kõik muulil murdusid ja tagasi peegeldasid, oli seal paras "katel" ning võttis ikka kõhu alt õõnsaks küll.

Kui me pooleteise tunni pärast Haabneemel süstast väljusime (tuletan meelde - retk oleks pidanud kestma ca kolm tundi), ütles giid, et ega paljude teistega oleks ta ilmselt asja pooleli jätnud ning kas ümber keeranud või Pirita randa läinud, aga ta nägi juba kaldal, et me oleme mõlemad treenitud inimesed ning vaatas, kui hästi me seal "katlas" hakkama saime ning otsustas ikkagi lõpuni sõita, sest ega "lainega ongi rohkem fun". Tõsi, kui tavaliselt teeb ta nende retkede ajal kaks-kolm puhkepausi, siis seekord polnud see võimalik, sest süst on teatavasti stabiilsem, kui see liigub - ja stabiilsust oli väga vaja. Mul on vasaku jala peal päris uhke sinikas, mis tuli sellest, et ma surusin stabiilsuse saavutamiseks meeleheitlikult jalga vastu süsta seina...

Einoh, aitäh tõesti.

Sõber on tõesti silmnähtavalt treenitud ja tugev, aga mina olen terve elu olnud paks ja spordikauge - ja ometi jätan KA sellise mulje. Täitsalõpp!

Aga, jah, mul on kavas uuesti minna, et ennetada küsimust.

Päris ausalt öeldes oli just võimalus suppama ja süstaga sõitma minna üks olulisemaid kaalukaotuse motivaatoritest. Mulle meeldivad igasugused vee sees ja vee peal tehtavad tegevused, vesi ja loksumine löövad mõtted klaariks ja lahustavad ängistust. Suppamas olen käinud juba päris mitu korda.

Arutasin terapeudiga seda, et mis siis nüüd juhtus, et ma kuu ajaga oma aastatega ehitatud eneseteadlikkuse ja tasakaalu ära kaotasin ning kehaga tülli läksin.

Tegelikult on üsna lihtne. Ma nimelt ei saa aru, milline mu keha on. Kuni ma kaalu langetasin, oli kõik okei, sest siis mu keha pidigi "muutuv" olema, aga ma ju otsustasin, et nii nüüd jääb. Aga mu aju ei saa üldse asjast aru, ma võin viieminutilise vahega näha peeglist täiesti erinevat pilti. Täpsemalt - pilt jääb samaks, küll aga mu hinnang pildile muutub. Ja ma ei mõtle hinnangut stiilis "kole" või "ilus", vaid ma ei saa oma keha proportsioonidest aru, ma ei saa aru, kuidas see on võrreldes teiste kehadega. Kas ma olen pigem sirge kehaga või pigem kurviline? Pigem suure rinnaga või täielik pesulaud? Pigem ümara pepuga või lamedaga? Pigem lihaseline või pigem lödev? Olen ma pigem suurepoolne või pigem paks või hoopis täitsa keskmine? Ma tõesti ei saa aru!

Maksimumkaalus teadsin ma täpselt, kui suur ma olen teistega võrreldes, teadsin, mis on mu figuuri tugevad küljed ning oskasin end riidesse panna viisi, mis neid külgi rõhutas (iseasi, et sageli ei viitsinud). Nüüd on aga väga "ujuv" tunne, üsna samalaadne nagu pubekana, kui keha samuti muutus ja sellest aru ei saanud ning seepärast välistest kirjeldustest sõltusin.

Välised hinnangud olid aga toona, 90ndail ja aastatuhande vahetusel, mil laineid lõi heroin chic, teatavasti oluliselt teistsugused. Toona oli naise ideaalkaal pikkus - 120, normaalkaalu absoluutne ülemine piir oli pikkus -115, sealjuures olid kõik üle 55-kilosed naised ilged vaalad, sõltumata pikkusest. Thicc on moodi tulnud alles nüüd...

Viimati, kui ma 82-85 kaalusin, olin ma (järgnevad tsitaadid) "murumunana laiali valguv lootusetult räme rasvas emis, ahter taga nagu tankiaku, nisad õõtsumas ja käsivarred laperdamas tuules", kes mitmete valjult välja öeldud hinnangute järgi ei oleks tohtinud tänaval käia, et inimestel südant mitte pahaks ajada ja üldse oleks mõnedki end ära tapnud, kui nad nii rasvas oleks olnud.

Nüüd olen ma teada saanud, olen ma täiesti normaalses mõõdus, ainult tagumik on liiga väike.

Kordan - kaal on sama ja mõõdudki väga sarnased, kaasa arvatud tagumikul, mis 20 aastat tagasi sama suurena oli "tankiaku".

Ime siis, et ma aru ei saa, kuidas ma ikkagi välja näen ja aju täiesti lühisesse läks.

Seepärast andis terapeut mulle nüüd ülesande - ma ei tohi kuni septembri lõpuni oma keha üldse kirjeldada (ja loomulikult alustasin ma sellegipoolest sissekannet kirjeldusega "olen tugev ja treenitud"), mitte ühtegi fotot endast teha ning võimalikult vähe peeglisse vaadata. Mõte on nö aeg maha võtta ja õppida olema selles kehas, saada selle füüsiline tunnetus tagasi, mis ei sõltuks mingist kirjeldusest, vaid olekski minu enda sisemine tunnetus - ning lasta ajul maha rahuneda. Kui tunnetus on saabunud, siis võib hakata sealt uuesti uut kirjeldust looma. Aga sinna on veel aega.

Ühtlasi aga põhjus hoiduda vanadest tuttavatest, kellel suid sulgeda ei saa ja kellel on veider mu keha mitte kommenteerida. See on mulle hetkel kahjulik. 

52. Katki.

Kaalu- ja trennirindel läheb kenasti. Kaal on 83.6, ilusasti puhvri sees. Trenni teen nüüd uue kava järgi - palusin treeneril uue teha, et rõhuasetust pisut muuta. Ma siin viimasel ajal hirmutan mehi oma õlavöötme ja käsivartega. Kui käed rinnal risti panen ja peeglisse vaatan, ehmatan ennast ka, mis seal salata. Aga kõige rohkem "pihta" saanud ala, s.t. reied ja tagumik, ei taha treenituselt kuidagi järgi jõuda. Nii et timmisime pisut kava ja koormuseid ja ma nüüd kasvatan aktiivselt reisi ja tagumikku - alasid, mida naised üldiselt kahandada tahavad...

Aga muidu olen ma päris tõsiselt katki läinud. Lagunemine algas enam-vähem siis, kui ma "kõigest" ülekaalu jõudsin. See kuu aega tinderdamist aga andis kabelimatsu.

Kui suurt kaalu kaotada, siis inimeste reaktsioonid käivad suhteliselt selgete lainetena. Esialgu toimub Lamborghini-efekt* ja keegi ei saa midagi aru. Siis saabub faas, kus inimesed näevad, et mingi vahe on, aga päris täpselt pole kindlad, millest see tuleb - siis hakkab sadama komplimente riiete, soengu, meigi, ehete jne kohta. Või saad lihtsalt teada, et sa särad. Ja siis saabub faas, kus kaalukaotus on nii ilmselge, et sellest saab iga pime ka aru ja seda pole enam võimalik varjata. Sel hetkel muutub kaalulangetaja keha avalikuks objektiks. Umbes nagu Rail Balticu projekt, mille kohta Kõigil on Oma Arvamus, mida kindlasti ja ilmtingimata Peab kõvahäälselt ja ühemõtteliselt väljendama.

Ühtlasi hakkad sa teada saama, mida su välimuse kohta on seni arvatud, aga viisakuse pärast pole öeldud.

Komplimendid stiilis "sa näed nüüd nii hea välja" või "see ei saa olla sina, sa näed ju nii hea välja, ma ei suuda seda uskuda" või (toetusgrupi klassika) "sa näed 10 aastat noorem välja".

See võtab kukalt kratsima, et kuidas täpselt ikkagi reageerida... ma ju saan aru, et teine mõtleb hästi ja tahab teha komplimenti, see on temast äärmiselt kena, ma hindan seda väga, ausalt ka. Lihtsalt et säärase "enne-nüüd" võrdluse vormis komplimendiga annad sa paratamatult hinnangu minu keha endisele suurusele. Mina aga olin enne oma kehaga rahul ja võin, käsi südamel, öelda, et ma ei oleks oma välimuse pärast õnnetu, kui endisesse suurusesse tagasi jõuaks. Mu keha mõõtmed on teised, aga see on endiselt seesama keha, mis enne. Mina ise selle keha sees olen täpselt sama inimene. Seega on kommentaarid "endise" keha kohta kommentaarid minu praeguse keha kohta. Ega teadmine, et ma enne su arvates ei näinud hea välja, ei riiva praegu vähem kui oleks riivanud enne. Ehk siis - kui sul enne ei jätkunud komplimente mu keha kohta, palun ära alusta ka nüüd. Sa suutsid enne oma arvamust enda teada hoida, sa suudad seda ka nüüd.

Mõni aeg tagasi sain kerge vaate sääraste kommenteerijate mõttemaailma, kui ühe oma FB pildi kommentaariumis mainisin, et kaalun sügisest enam mitte koori tagasi minna, sest ma ei jaksa kuulda kommentaare oma keha kohta. Aasta tagasi, kui ma olin poole kaalust kaotanud, juba käisid kaks lauluõde sõna tõsises mõttes igas jumala proovis mu välimust kommenteerimas komplimente jagamas. Siis aga ei olnud vahe visuaalselt nii suur, sest ma alles alustasin trenniga. Ma olen piltdelt näinud, et tohutu vahe tekkis just sellega - isegi, kui ma talvel säilituses olin ja kaal ei langenud, muutus keha väga kiiresti. Kui minu keha kommenteerimine komplimentide tegemine oli nii pidev juba aasta tagasi - ma ei taha isegi ette kujutada, mis see nüüd veel oleks. Pildi all kommenteeris üks mainitud lauluõdedest siis, et oli ilmselge, et ma nägin vaeva (ei näinud) ja "oleks veider jätta kommenteerimata". Kui ma siis küsisin, et millest täpselt oli ilmselge, et ma näiteks murtud südame pärast kolm kuud söömata ei olnud (nagu mul mõned aastad tagasi juhtus, kui ma ka 15 kg väga kiiresti alla võtsin), sest ma päris kindlasti ei rääkinud koorist kellegagi oma kaalulangusest ja selle põhjustest, vastas ta, et on inimeste loomuses kommenteerida teiste keha ja "sa ei saa inimeste suid sulgeda".

Selle tulemusena muidugi sai otsus küpseks, sest suid ma tõesti sulgeda ei saa, aga valida saan - ja päris kõik siiski ei kommenteeri. Samuti saan ma näiteks minna uude kollektiivi, kus mu endisest suurusnumbrist midagi ei teata.

Nagu aga ütlesin, siis kabelimats tuli tinderdamisega. Pannes end avalikult vallalisena väljanäitusele, hakkas paratamatult tulema kommentaare mu keha kohta. Meestelt.

Tulemus on, et kui 125-kilosena olin ma oma kehaga rahul, sest ma olin paks küll, aga kurviline, selline suur liivakell, siis nüüd olen ma oma kehaga kapitaalselt tülli läinud. Ma tunnen, et mu keha on nüüd rikutud. Mul ei ole enam kurve, mu õlad on liiga laiad, mu jalad liiga lühikesed, rindu pole enam üldse. Mu keha on liiga lihases ja samas liiga lodev. Mu rinnad on liiga pehmed. Mul on nahk suureks jäänud - näha seda pole, aga katsudes tunda küll. Ma ei suuda leida oma keha juures enam mitte midagi positiivset. Ja üldse olen ma liiga raske. Aga kui ma alla võtaksin, läheks ma veel sirgemaks ja lodevamaks ning nahk jääks veel suuremaks.

Veel jaani-järgses postituses kirjutasin, kuidas kannan õlgu paljastavaid kleite ning demonstreerin oma lihaselisi sääri. Nüüd kannan ainult kolm numbrit suuremaid teksaseid ja hoodie'sid, kui ilm vähegi lubab, kannan ka suuri päikeseprille. Ma lihtsalt ei taha, et inimesed mu keha näeksid. Ma muutuksin hea meelega päris nähtamatuks.

Sest inimeste suid ma sulgeda ei saa ja oleks veider jätta minu keha kommenteerimata. Aga ma ei jaksa enam.

Depressioonist välja ronimise kõige suurem ja olulisem osa oli mitte enam hoolida teiste inimeste Arvamustest. Päriselt ja tõsiselt saata kõik kukele, kasutada aktiivselt "keskmise sõrme mudrat". Sellega tegelesin ma aastaid ning see tõesti andis tulemusi, minu enesekindlus ei olnud sugugi teeseldud.

Ainult et kui ma läksin kategooriast "paks" üle kategooriasse "lihtsalt suurepoolne", hakkas Arvamusi igast suunast sellise laviinina peale sadama, et ma enam ei suutnud. Panna end säärases niigi haavatud olekus vabatahtlikult veel lihaletti oli ikka Väga Vale Samm, otsesõnu minek vihma käest räästa alla.

Ja nii olengi ma selles punktis tagasi, et peab hakkama otsast peale kõike uuesti üles ehitama.

Suure kaalu langetamine ei ole minu jaoks olnud ainult lilled ja liblikad.

*Kui ostad Lamborghini ja 1000 EUR hinnast alla saad, siis see on väga tore, sest 1000 EUR on väga suur summa... aga erilist vahet ju tegelikult pole.

-----------

Kaalulangetajate alamreddit on sarnaseid teemasid täis, ainuüksi täna on neid mitu postitatud: 1, 2, 3. Nii et ma ei ole ainus, kellel on raske leppida, et inimestel on veider mu keha mitte kommenteerida ja nende suid ei saa sulgeda.

Varasemast ajast teema, mida ma võiksin põhimõtteliselt praegu kirjutada.