46. Suured eesmärgid.

Eelmise "kaaluraportiga" võrreldes (kaks nädalat tagasi) on vahe -1,1 kg, s.t. 85.6 kg.

Ma vaatan, et lõpp on ootamatult lähedale jõudnud. Mul tulevad nüüd järjest "mini-eesmärgid": 85.0 kg ehk -40 kg stardikaalust, 83.3 ehk 2/3 stardikaalust ja siis 79.9 kg ehk (mitme) arsti ja treeneri soovitatud kaalunumber, -45 stardikaalust ja lõpp, kõik, vsjoo, finito.

Täitsa hirmus mõte.

Või, noh, kui nii võtta, siis ei ole siis veel midagi finito, sest et järgmine ja ilmselt kohati palju keerulisem väljakutse on seda kaalunumbrit säilitada. Ma olen juba ammu otsustanud, et kui ma üldse peaksin kunagi enne-pärast piltidega välja tulema, siis mitte enne, kui ma olen tõestanud, et ma suudan selles kaalus rahulikult ja ilma suuremate draamadeta püsida vähemalt aasta aega. Küll ja veel nähtud neid edukaid suure kaalu langetajaid, kes selle kenasti tagasi võtavad.

Ma olen enne rääkinud sellest, miks on oluline seada väikeseid (vahe-)eesmärke: 1) et samm tunduks "haaratav" (2 kilo kaotada on suhteliselt kukepea, 45 kg kaotada ma isiklikult parem isegi ei üritaks), 2) et oleks põhjust rohkem tähistada - iga väikese eesmärgi saavutamine annab eduelamuse ja seega seostab aju kogu kaalulangetuse protsessi positiivsete emotsioonidega.

Aga ma vaatan vahel, et inimesed justkui unustavad vahel ära ka pika eesmärgi.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul isiklikult ei ole eesmärk mitte oma sihtkaaluni jõuda, vaid sinna kaalunumbrisse püsima jääda.

Siin on oluline vahe, sest viis, kuidas nende eesmärkideni jõuda, on täiesti erinev. Esimese eesmärgi saavutamiseks tuleb end Kohutavalt Piirata, Hirmsasti Pingutada ja Kõvasti Vaeva Näha. Teise eesmärgi saavutamiseks tuleb põhimõtteliselt mõnusalt tšillida, algusest peale rahulikult õppida ning oma ellu ükshaaval sobitada neid harjumusi, mida on vaja sihtkaalus elamiseks.

Midagi pole teha, aga meie praegune keha peegeldab meie mineviku harjumusi ja elustiili. Seega, kui sa tahad uutmoodi keha, siis tuleb luua uued harjumused ja elustiil. Kui sa tahad välja näha nagu 50-kilone modell, siis pead sa õppima toituma ja liigutama nagu 50-kilone modell. Kui tahad välja näha nagu Hispaania tõstja Lidia Valentin, siis pead sa treenima ja toituma nagu Lidia Valentin. Kui sa tahad välja näha nagu mõni näitleja, siis pead sa treenima ja toituma nagu see näitleja. Ja nii edasi.

Kui sa leiad, et sa ei suuda, su eluolud (pere, kari lapsi, töö) ei luba või õigupoolest sa päriselt ei taha elada nii, nagu peaks elama sinu ideaalkehaga inimene, siis äkki oleks aeg maha istuda ja see enda jaoks läbi mõelda.

Milline keha vastab sellisele elustiilile, mida sa oled realistlikult valmis pikemas perspektiivis elama?

Sa poleks selle kehaga rahul? Aga saad aru, et teistsugust keha sa lihtsalt ei saa kui sellist, mille hoidmise elustiili sa saad või oled valmis pikalt (igavesti) elama? Ükski jonnimine seda fakti ei muuda...

Sinu keha ei ole probleem.

Sinu keha on sinu enda valikute tagajärg.

Muuseas, see on ka põhjus, miks "oma kehaga mitte rahulolemine" või lausa keha vihkamine on mõttetu ja selle pinnalt kaalu kaotamine ei vii püsiva tulemuseni. Ma ei räägi isegi selle nurga alt, mida enese vihkamine sinu ajudega teeb, see on täiesti omaette teema. Lihtsalt et mitte kusagil elus ei tööta tagajärje likvideerimine, kui põhjuseid ei muudeta - kaalukaotus ei ole see üks ja ainus erand, kus see järsku toimib.

See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma pean ülioluliseks kehapositiivsust ning arvan, et suure kaalu kaotamise sõna tõsises mõttes võti, esimene samm, mis avab üldse võimaluse hakata muutuseid tegema, on oma kehaga ära leppimine ja selle armastama õppimine just selles maksimumkaalus. Ausalt, siiralt ja tingimusteta.

Kuni sa oma keha vihkad, keskendud sa lihtsalt täiesti valele asjale ja sealt ei saa mitte kuidagi tulla püsivat lahendust. Sa näed sel juhul keha kuidagi endast eraldiseisvana, mille üle sul pole kontrolli. Kui sa õpid aga oma keha nägema omaenda tegevuse tagajärjena ning sa õpid seda armastama kui OMA keha, sinu enda hinge füüsilist manifestatsiooni, tekib hetk, kus sa tahad selle eest hakata parimat hoolt kandma. Anda oma kehale parimat kütust, lasta sel liikuda, võtta sellelt koormust vähemaks. See hoolitsus käib läbi sinu enda valikute ja sul on kontroll.

Umbes nagu sa hoolitseksid oma lapse või lemmiklooma eest, luues talle parimaid tingimusi arenguks.

Ma räägin ammu - muutus ei saa tulla läbi viha. Muutused tulevad läbi armastuse.

 

45. Kapist välja.

Ma nüüd olen mõelnud oma Emotsioonide üle ja mingile esialgsele järeldusele jõudnud.

Põhimõtteliselt sain ma aru, et kuidas ma ka ei sooviks, ma vist ikkagi pean enesele tunnistama, et ma olen läbi kukkunud oma esialgse plaaniga kaotada kolmandik oma kehakaalust nii, et mitte keegi mitte midagi ei märka.

Ehk siis - kuna kõik niikuinii märkavad ja nii lihtsalt on, eks ma siis mängin sellega kaasa. Ühtlasi saan ma neid mind häirivaid ahhetavaid ja ohhetavaid reaktsioone oluliselt vähendada sellega, et annan inimestele sotsiaalmeedias avalikult märku, et ma olen tuntavalt alla võtnud. Seepärast tulin ma ka "kapist välja". Enam oma nägu siin ei varja ja mingi aja pärast vahetan nime ka passinimeks ära. Korraga ei hakanud vahetama, muidu poleks inimesed aru saanud, kes kommenteerib. Mine tea, äkki puhun isegi oma Instagrami kontolt tolmu maha ja hakkan seal tegutsema...

Muidu aga käisin ma arsti ja treeneri soovitusel koormustestil ära. Sain teada, et talun koormust hästi, pole häda midagi, aga kuna mul on tegelikult pärilikult tugev soodumus südamehaigusteks ning ma olen just sellises eas, kus pärilikud hädad välja löövad, siis soovitas arst mul aasta pärast uus test teha. Muidu soovitatakse iga kolme aasta tagant.

Arsti hüpotees oli täpselt sama, mis mul endal ja mu ihuarstil - et kuigi ma olen kaalu kaotanud täiesti "by the book" ja tervislikus tempos, siis kaalu ennast on korraga kaotamiseks pisut palju olnud. Koormus südame-veresoonkonnale on tuntavalt teine ning keha ei ole jõudnud end ära "kalibreerida".

Ma mõtlen nüüd, kuidas asjapulkadeni viia seda teadmist, et kui räägitakse tervislikust kaalukaotusest - tervislik on kaotada 0,5-1 kg nädalas - siis lisataks vähemalt väikeses kirjas juurde: "kehtib kuni 20 kg kaalulanguse puhul". Ma saan ju aru küll, et suurem osa kaalulangetajatest kaotabki 10-15 kg, võib-olla seepärast ei peeta seda vajalikuks mainida, aga suure kaalu kaotajad peaksid ikkagi ette hoiatatud olema.

Ühtlasi soovitas tohter mul mitte langetada kaalu alla 80 kg (mu küsimise peale andis loa langetada 79.9 kg peale ka, et saaks 7 ette). Kusjuures ta ei täpsustanudki, miks täpselt, kas ainult rõhu pärast või mingil muul põhjusel veel. Küll aga olen ma nüüd mitu päeva mõelnud, et päris ehtne ja tunnustatud kardioloog soovitas mul jääda ülekaalu (mida 80 kg 172 cm pikkuse juures on). Mis omakorda viitab, et KMI on küll mingi orientiir (näiteks 40 on ikka palju, mis palju), aga järelikult indiviidi tasemel võttes natukene "aiateivas".

Ja siis oli mul veel üks väike, aga oluline saavutus. Ma tõstsin ära oma keharaskuse (tegelikult lausa mitu korda, nii et see ei ole 1RM). Treener kunagi päris alguses ütles, et see on nagu esimene teetähis.

Kui ma talle juubeldava meili saatsin, andis mulle uue tähise - tõsta ära 100kg. Ma nüüd mõtlen, et kuivõrd oma keharaskust tõsta on oluliselt lihtsam kui üle oma keharaskuse, siis äkki oleks lihtsam ennast sajakiloseks tagasi süüa...

Haa, nali! Ma ikka treenin edasi. 

44. Emotsioonid.

Mõtlesin, et jätan endast märgi maha. Muidu mõnel võib küsimusi tekkida, et kui siiani olen korra nädalas nädalavahetusel kirjutanud ja nüüd kaks nädalat ei ole. Kõik on korras, olen "ree peal", kaal vaikselt langeb, nagu plaanitud, teen trenni ja selle koha pealt on kõik lill. Laupäevane number oli 86.7, s.t. viimatise (kahe nädala taguse) "raportiga" võrreldes 1.2 kg vähem.

Eksam sai ka tehtud. Ja kuigi tulemuste teada saamiseni läheb paar nädalat, ma tean, et sain läbi. Tõenäoliselt veel väga kõrgete punktidega (kuigi mitte maksimumiga).

Lihtsalt, et nagu paar postitust tagasi mainisin, olen jõudnud kaalunumbrisse, kus olin viimati gümnaasiumis ja see teeb Emotsionaalseks. Suure tähega. Ikka nii Emotsionaalseks, et võtsin psühhoterapeudiga ühendust. Käisin, lahkasin teemat - ja nüüd seedin. Arvestades, et mul on välimuse, keha ja kaalukaotusega seoses üks totaalne kompott Emotsioone, ei ole võimalik seda sõlme üksi harutada ja päris ilmsesti ei piirdu ma selle teema arutamisega terapeudi juures ühe korraga.

Ühesõnaga. Ma tabasin ühel hetkel, et ma väldin vanu tuttavaid. Koroona-ajal on seda lihtne teha, nii et ise ei saa arugi. Aga kui ma hiljuti keerasin ukse taga ringi, sest ma ei tahtnud siseneda ruumi, kus oli palju vanu tuttavaid, sain ma aru, et see on sihipärane.

Põhjuseks see, et ma ei taha kuulda inimeste kommentaare või hinnanguid oma keha, kehakaalu või üldiselt välimuse kohta. Mind ei huvita, et need on komplimendid ja positiivsed. Need on ikkagi hinnangud minu välimuse kohta!

Ma tean, et ma ei saa neid kommentaare vältida. Ma ei saa muuta teiste inimeste käitumist. Aga ma saan neid inimesi vältida.

Iga vana tuttav, keda ma näen, kukub oigama ja ahhetama ja ma pole enam laheda huumorimeelega äge inimene, vaid mingi käntsakas liha, mis (mitte "kes", vaid justnimelt "mis") on avaliku arutelu objekt.

Muuseas, kaalulangetajate alamredditites on neid teemasid väga sageli. Just suure kaalu langetajad kirjeldavad palju, KUI ebameeldiv on inimeste lakkamatu tähelepanu ja selle tähelepanu iseloom ja reaktsiooni suurus. Ikka nii sageli on neid teemasid (ja nende all palju nõustuvaid kommentaare), et mulle on mulje jäänud, et kui kaalulangus on maksimaalselt 20 kg, on komplimendid-kommentaarid teretulnud, aga üle selle oleks targem mitte reageerida või enne maad kombata.

Õnneks mu pere ja peretuttavad ei kommenteeri minu keha. Ainsad korrad, kus nad on midagi öelnud, on siis, kui ma olen ise jutu sees oma kaalukaotust maininud (sest see on vahel relevantne).

Ja samas jääb mujalt mulje, et kõik ülejäänud fitlappijad nagu ootaksid reaktsioone, eriti just seda ahhetamist, mida ma ei kannata.

Ma tunnen ennast jälle nagu kuu pealt kukkunu, kes on ainus inimene Eestis, kelle jaoks kaalulangetus ja selle tulemid ei ole ainult roosad lilled ja liblikad ning vikerkaari oksendavad ükssarvikud. Ma olen enne ka sellele viidanud. Mu jaoks on kaalulangusega kaasnenud palju negatiivset, millega ma ei saa hakkama.

Inimeste lakkamatust oigamisest elu segavalt madala vererõhuni välja.

Seepärast ma olengi vait.

Over and out. 

43. Karulaugurisotto.

Reedene kaalunumber näitas 87,9 kg, eelmise nädala "ametlikust" näidust 0.6 kg vähem, aga ma võin öelda, et faktiliselt oli see kaaluseisak, sest tegelikult oli ka eelmisel nädalavahetusel kaalunumber täpselt selline. Aga ega ma põe, tahtsingi imeaeglast langust. Pealegi oli mul viimane nädal stressirohke, see aga paneb mu kohe vett täis. Muuseas, kuna esmaspäevast lähevad saalid lahti, ennustan juba ette, et järgmise nädala kaalunumber tuleb plussiga.

Tõsi, ma juba tean, et ma ei hakka seal veel paar nädalat nii intensiivselt käima kui enne piiranguid, sest see tööalane eksamiga lõppev koolitus, mis mind varsti hauda viib, lihtsalt ei anna selleks piisavalt vaba aega. Aga no ikkagi - ma pole pea kaks kuud korralikult jõutõmbeid teha saanud, ilmne ju, et lihas saab selle peale šoki.

Kuna mu fookus on hetkel sellel äraneetud eksamil, siis ma mõnda aega ei targuta ka, kuigi mul on teemasid küll. Aga eks ma võtan need ette hiljem.

Me muidu käisime sõbratariga hoopis karulaugujahil. Nägime mõnda taime.

Eriline karulaugupesto fänn ma pole, ma panen seda hoopis salati ja omleti sisse. Lemmik on aga karulauguga tehtud risotto. Ma ikka üritan igal kevadel seda mõned korrad teha.

Risotto tegemine on selline mõnus köögi-meditatsioon, mulle meeldib sel ajal podcaste või webinare kuulata. Risotto ÕIGE tegemine eeldab nimelt pidevat poti taga seismist. Ma tean küll, et mõnes juhendis pannakse riis põhimõtteliselt hauduma, ma olen isegi itaalia nami-nami vastes Giallozafferanos sellist juhendit näinud, aga no nii ei saa, põhjakõrbemise oht on liiga suur. Ja risottot tuleb teha mõnu ja armastusega.

Ja risottot tuleb kindlasti süüa soojalt ja värskelt valmistatuna. Itaallastel on oma "kood" lausa. Kui sind kutsutakse kl 20ks õhtusöögile, siis eeldab kutsuja, et sa tuled kõige varemalt kl 20.30. Välja arvatud siis, kui lisatakse, et söögiks on risotto - sellisel juhul eeldatakse, et kohale ilmutakse tõesti kl 20.00-ks. See üks ja ainus kord, kus itaallased täpsed on...

Küüslauk on siin selline... soovituslik lisand, aga kindlasti ei tasu sellega üle pingutada. Kui muidu olen ma kindlalt tiimis "rohkem küüslauku!", siis siin roas tuleb leida tasakaal karulaugu küüslauguse maitse rõhutamise ja selle tapmise vahel. Nii et pigem ära pane, kui kahtled. Ja jälle soovitan seda rooga teha mitmekordse koguse, sest muidu jääb võid riisi jaoks kuidagi liiga väheks.

Karulaugurisotto

506 kcal

Toiduained

Palju karulauku

65g riis

45g parmesani juust (rasva 30%)

9g või (rasva 82%)

65g sibul

(1 tk küüslauguküüs)

köögiviljapuljong

valge vein (soovitavalt Pinot Grigio)

(sool)

Vesi

• Haki sibul, karulauk (ja küüslauk). Keeda puljong valmis ning pane kõige madalamale kuumusele pliidile sooja.
• Poole võikogusega klaasista poti põhjas keskmisel kuumusel sibul, paari hetke pärast lisa ka karulauk (ja küüslauk). Kui karulauk on "kokku vajunud", tõsta kõik kõrvale.
• Kuumuta poti põhjas ülejäänud või sees riis. Kui või on "ära imendunud", lisa sorts valget veini ning auruta see pidevalt segades välja.
• Seejärel hakka tasapisi kulbihaaval lisama köögiviljapuljongit. Sega pidevalt, kuni see ära keeb, seejärel lisa uus kulbitäis. Jätka nii, kuni riis on pehme. Kui puljongit jääb väheks, võid hakata lisama ka keedetud vett.
• Jätka nii kuni viimase kulbitäieni, aga lisa karulaugu-sibula segu. Keeda viimane kulbitäs puljongit (või vett), tõsta pott tulelt ja sega sisse riivitud parmesan.

PS Ma taipasin praegu, et ma eeldan, et karulauk on vabavara. Ega ma ju tegelikult tea seda...