Ma olen end selle kaalukaotusega hakanud tundma hapra ja õrna lillekesena.
Paljud suure kaalu kaotajad räägivad, et neil on kogu aeg külm. Mul seda väga pole, võib-olla kraadi võiks kaks varem panin sel aastal talvemantli selga. Küll on mul aga külm öösiti. Olen alati maganud alasti ning labajalad teki alt väljas. Nüüd magan ka nii, ainult et üks tekk on lisaks ja villased sokid on jalas.
Küll on aga väga suur vahe aistingul, kui külm ese puudutab nahka. Nüüdseks ma juba tean, et neil päevadel, kui jõuksis kükke või üles surumisi teen, siis kannan raudselt dressipluusi, sest ma ei kannata külma kangi puudutust vastu kaela või rangluu nahka enam üldse välja. Ikka täiesti uih ja aih on.
Kuna ma olen väga painduv (noorena olin ülepainduv), siis võtan ma sageli hajameelselt mingeid huvitavaid asendeid. Ükskord nt avastasin end kodukontoris töötamas sellises spagaadilaadses asendis, et parem jalg oli normaalselt maas, aga vasak jalg üle diivani seljatoe. Enam ma selliseid nalju teha ei saa - muidu on painduvus parem kui suuremana (sest et ulatab paremini, rasvakiht ei jää ette!), aga polstri õhenemisega on muljumistunne oluliselt tugevam, nii et seljatoele toetuvale jalale oleks surve liialt tugev.
Samal põhjusel ei saa ma enam kuhugi pihta minna - luud on ikka väga harjumatult lähedal. Mitte, et ma oleks varemgi käinud ja vastu seinu viskunud, lihtsalt et nüüd ma pean poole ettevaatlikum olema...
Ma vahepeal mõtlen, et kas saledate inimeste elu ongi nii raske, et kogu aeg on külm ja kõik teeb haiget 😀
Või harjub sellega ikkagi ära?
Kõige imelikum muutus on aga riietumiseelistustel. Ma pole iialgi varem kandnud kapuutsiga dressipluuse, s.t. hoodie'sid. Üks mul oli, kunagi poolsunniviisiliselt saadud, kogus mul kapis tolmu. Ühest hetkest alates muutus see kodukontoris minu lemmikuks riietusesemeks. See on soe ja pehme. Lisaks on see mulle nüüd ülisuur, nii et ma saan sinna põlved ka sisse toppida ja niimoodi kükkasendis arvuti taga töötada. Kui veel kapuutsi ka üles tõmban, on kookon täiuslik. Leidsin Uuskasutuskeskusest täiesti juhuslikult ühe tutika ülikvaliteetse meeste hoodie ka, mis on veel pehmem ja suurem ja mõnusam, nii et nüüd on õnn täiuslik.
Ühesõnaga - ma olen enne ka rääkinud, et raskekaallastel on polster sageli sõna tõsises mõttes kaitseülikond. Arvestades, kuidas ma polstri vähenemisega järjest rohkem sooje pehmeid asju endale ümber tahan, tundub, et täpselt nii ongi. Jätan oma kaitseülikonna põhimõtteliselt samaks, lihtsalt ei kanna seda enam kogu aeg endaga kaasas... 🙂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar