13. Pime.

Ei, ma ei ole fitlappimist lõpetanud ega "reelt maha kukkunud", selles osas on kõik endiselt hästi. Lihtsalt see sügistujutus hakkab kõigi märkide kohaselt transformeeruma täismahuliseks masenduseks ja igasugune motivatsioon kirjutada on kadunud. Seda enam, et teised kirjutajad järjest ära kukuvad, ega ennegi neid kuigi palju polnud.

Eelmise nädala kaalulangus oli 0.7 kg, selle nädala oma 0.6 kg. Praegune kaalunumber on 100.7 kg.

Mul on tagasi emotsionaalne söömine. See ei ole nii hull kui enne fitlappimist, õigupoolest tundub, et mulle on jäänud ainult üks päästik - kui varem võis söömishooge vallandada põhimõtteliselt igasugune emotsioon (või hoopis igavus), siis nüüd on ainus alles jäänud päästik nukrus. Ma lohutan end söömisega. Ja asi, mida ma taga ajan, pole toidu maitse (nt et oleks soolase isu) ega struktuur ("tahaks midagi krõmpsuvat"), vaid koguses - ma tunnen lohutust, kui mu kõht on ääreni täis.

Ma olen psühhoteraapias ära õppinud ühe olulise asja. Igasuguste, ka destruktiivsete, käitumismustrite kasutamise põhjus on, et NEED TÖÖTAVAD. Ja et algus nende lahendamisele on tunnistamine, et need tõesti töötavad. Asjast ei saa lahti viha või häbiga. Põhjus, miks ma oma nukrusest (ajutiselt) lahti saan "kõht on punnis" tundega, ei ole mitte seepärast, et ma olen nõrk või loll või iseloomutu, vaid seepärast, et ma ei ole veel suutnud leida paremat moodust, mis minu jaoks töötaks. See, mis lohutab sind, ei pruugi lohutada mind, seepärast ma peangi neid mooduseid edasi otsima. Õigupoolest mul üks parem nukrusepeletaja oli - koorilaul, aga zoomi-kooriproov pole ikkagi see, sest kuna kõigil on erinev internetiühendus, tekib alati nihe ning lihtsalt ei ole võimalik päriselt koos laulda ja harmooniaid otsida (nende internetis nähtud "koroona-koorivideote" heli on hiljem "kokku liimitud").

Antud juhul on mul asi tegelikult kontrolli all. Iroonilisel kombel on praegu just abiks kõik need metsikud portsud, mille pärast ma nädalaid virisesin. Ma olen oma menüü täiesti teadlikult täis pannud neid retsepte, mis on suure kogusega. Kui söögiaja kätte jõudes on meeleolu parem (vahepeal õnneks on ka, isegi lausa paar päeva), siis lihtsalt vahetan mingi "väiksema" retsepti vastu. Nii et ma olen kaloraažilt kavast välja läinud ainult ühe korra - ja selle sai kirja panna patukana, mis mul veel kasutamata oli. Pealegi ei läinud ma ka siis väga hullusti üle.

Ühesõnaga - asi ei ole hull. Aga probleem on. Sest et see, et ma olen leidnud mooduse, kuidas oma (destruktiivset) mustrit kasutada nii, et ma samal ajal kavas edasi olen, ei muuda fakti, et muster on endiselt kasutusel. Mustri kontrollitud kasutamine ei ole pikaajaline lahendus ja tegelikult ei peaks toit olema miski, millega emotsioone leevendada. Põhimõtteliselt.

Nukruse põhjus on ilmselgelt füsioloogiline - valguse puudus ja sellest tulenev ajukeemia muutus. Mul pole vist aasta(kümne)id asjad igal rindel nii stabiilsed ja mõnusad olnud kui praegu (kuni viirus ennast või lähedasi ei puuduta, on see koroona-aeg introvertidele paradiis, ma ütlen), aga see pimedus... Oleks mõni muu aasta, kaaluks palmi alla põgenemist, aga praegu tuleb lihtsalt ära kannatada. Olen katsetanud "trenni põgenemist", mis mingil määral töötab, endorfiinid jne, aga on teatud määral lihtsalt söömise edasi lükkamine. Pealegi käin ma trennis hästi hilja, et inimesi vältida ja siis on suuremad söögid juba söödud. Nii et... otsin neid nukruse peletamise viise edasi, mis minu jaoks töötaks. Küll ma leian.

 

12. Pilt.

Laupäevane number näitas 0.7 kg vähem, kui eelmisel nädalal, s.t. täpselt 102.0.

Tegin hiljuti toreda avastuse - raskekaallastel tasub spordiriideid osta kaltsukast, sest XL suuruses riided on kõik ühtlaselt üliheas seisukorras, praktiliselt kandmata, kohati päris uued. Loogiline ka - selles mõõdus riided on enamasti saadud kas neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, loobusid kiirelt ja siis reaalsuse saabudes riided ära andsid või siis neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, ei loobunud ja kellele need ruttu suureks jäid. XL mõõdus spordirõivad on nagu titeriided, ainult et "väljakasvamine" toimub teistpidi :D

Vaatasin huvi pärast - näiteks M-suuruses riided on oluliselt ebaühtlasema kvaliteediga, enamasti ikka üsna kulunud, kuigi eks "pärle" leidub ka (nagu kaltsukas ikka).

Mul on tegelikult päris mitu teemat, mille üle olen juba pikemalt mõtteid mõlgutanud. Üks näiteks seotud selle videoga, mille Irina postitas, kus rääkis sellest, kui oluline (või ebaoluline) on kavas olla - ja minu avastusest, et ma tegelikult ei piira ega sunni end üldse, kui 100% kavas olen, mulle ei ole see üldse keeruline. Ja et miks see hea on, et ma ei piira ega sunni end. Ja mõistmistest, miks mu jaoks kavas olemine nii lihtne ja loomulik on. Teine on seotud muudatustega, mis ma olen teinud muus elus, üldse mitte Fitlapi pärast, aga mis teevad kava järgimise loomulikuks. Kolmandaks kogun ma juba tükk aega linke emotsionaalse söömise kohta, sest nagu päris alguses kirjutasin, olen ma sügavalt veendunud, et vähemalt raskekaallastel on psühholoogia pool oluliselt suurem põhjus ülekaaluks kui teadmiste või distsipliini puudus. Päris-raskekaallased ei ole rasvunud, sest nad "on end käest lasknud", vaid seepärast, et ülesöömine on (õpitud) oskus, kuidas emotsioonidega hakkama saada. Irina kirjutas küll hiljuti suurepärase artikli sel teemal, aga nii-öelda "teiselt poolt".

Ainult et mul on ikka veel "sügis ja pime ja pähh" tujutus peal ja jutt ei tule kuidagi kokku. Nii et neist asjust kirjutan teine kord.

Aga ma mõtlesin, et paneks ükskord siis siia pildi ka. Lihtsalt ajaloo mõttes. Ei pinguta kusagilt midagi ega tõmba sisse ega hoia hinge kinni. Alguses tegin insta-võtetega pildi, siis taipasin, et kaalublogis on "aus olek" oluliselt mõttekam.

Huvitav on see, et ma võtan sel korral alla hoopis teistmoodi. Muidu olen ma terve elu võtnud juurde ja alla väga ühtlaselt, säilitades põhijoontes sama kuju ja olnud alati sellise väljavenitatud liivakella kujuga, s.t. proportsioonid on olnud tegelikult klassikalised, rinna- ja puusaümbermõõt täpselt samad ning talje-puusa suhe selline 0.7 kandis, kuigi puusakaar pole kunagi visuaalselt väga dramaatiline olnud pika torso pärast. Aga nüüd, fitlappides, olen läinud täiesti sirgeks, sest 21-st maha võetud kilost 10 on raudselt läinud tagumikust ja 5 puusadelt. Ja mitte, et taljest poleks sentimeetreid kadunud - on küll, päris palju, lihtsalt puusalt on kadunud oluliselt rohkem. Talje-puusa suhe on praegu üle 0.80 :(

Kui seina peale vaatate, siis pildilt võib näha, milline mu tagumik ja puusajoon vanasti välja nägi.

Nii et see oli ka üks oluline põhjus jõusaali minna ja eratreener võtta. Kui ikka eluaegne minapilt on olnud "liivakell" ja kaalu kaotades läheb siluett vähem naiselikuks, siis on natuke nukker.

Samas, noh, äkki ongi parem, kui ma saan endale raske töö ja vaevaga tagumiku, mis on rohkem lihas, mitte puhas pekk. Lihas äkki ei vaju ära ka ja. Mul vanus juba selline, et peab selliste asjadega arvestama :)

Kõik need kangiga kükid, mis ma nüüd tegema pean... 

11. Tujulangus.

Tänane kaalunumber oli 102,7 ehk 0,4 kg eelmise laupäeva tulemusest vähem.

See nädal oli esimene, kus ma olin tõesti kavast väljas. Mitte hullusti, selles mõttes, et oleks burgereid ja šokolaadi söönud, tegelikult sõin kogu aeg kavakohaseid roogasid, lihtsalt ei viitsinud eriliselt midagi kaaluda ja vahepeal duubeldasin vahepala, kuigi polnud trennipäev. Põhjuseid kaks. Esiteks hormonaalsed - mul küll seda õnneks väga sageli ei juhtu, aga vahel ikka, et teatud ajal kuust tahaks terve hobuse korraga ära süüa. Nagu praegu. Teiseks on mul juba mitu nädalat mingi üleüldine tujulangus peal, s.t. mitte ainult kaalulangetamisega seotult, vaid muus elus ka. Kõik on korras ja stabiilne, aga lihtsalt pole tuju.

Ilmselt on asja nimi sügis.

Tunnen juba tükk aega, et ei viitsi üldse kokata, nii et olen palju võileibasid söönud, poest Fitlapi märgiga tooteid haaranud ja Woldist järjest Fitlapi asju proovinud. Aga ma olen algusest peale öelnud, et ma ei näe sellisel viisil fitlappimisel kuigi pikka pidu. Nii hakkab ruttu igav, see laastab rahakotti põhjalikult ja ma pole suurem asi valmistoitude ega poolfabrikaatide fänn.

Mul on lihtsalt selline natuke teistmoodi maitse, näiteks poesinke ei osta ma vähemalt kümme aastat nende liiga tehisliku maitse tõttu (talusinke ostan vahel küll). Lisaks olen ma elu aeg söönud keskmisest oluliselt magedamaid toite - emalt õpitult, kes soola vähendamisele väga tähelepanu pööras. Ja kuigi ilmselt analoogidest tervislikumad, on ka Fitlapi märgiga tooted mu jaoks liiga soolased, kanasüldi pidingi sõbrannale "pähe määrima", juustuga kanafileerullide soolasuse petsin enda jaoks rohke salatiga ära (muidu täitsa head rullid!). Aga no see on minu isiklik maitse, ma olen teadlik, et see on keskmisest erinev ning arusaadav, et tooteid arendadakse keskmise tarbija järgi.

Muidu aga tegin ma viimati otsuse, et ükski minu patukas ei ole enam kook ega muu tava-magustoit.

Kunagi päris alguses ma kirjeldasin, kuidas olen Fitlapiga suhkrusõltuvusest lahti saanud, sest kavas on kiired süsivesikud elimineeritud - ja kuna mulle ei meeldi kunstlikud magusained, siis olen ma ka tehisliku magusa maitse peaaegu elimineerinud (jah, mu jaoks on steevia ka tehislik). Toona kirjutasin, et selle tulemusena on toiduainete naturaalne maitse intensiivistunud.

Nüüd on see asi veel "hullem" - magustatud asjad tunduvad täiesti talumatult magusad, lisatud suhkru (või steeviaga) toodetel "tapab" magus maitse kõik muud maitsed ära. Lisaks tunnen ma nüüd füüsiliselt, kuidas veresuhkur kõigub ja kuidas see mulle mõjub. "Suhkrulaks" tekitab sellise vibra sisse, mis on väga sarnane ärevushoole. Ja see tund-poolteist hiljem saabuv veresuhkru langus teeb uniseks, näljaseks (ja mitte lihtsalt näljaseks, vaid just nii, et tahaks magusat!) ja langetab meeleolu.

See meeleolu kõikumine on nii selgelt tunnetatav ning "suhkrulaksu" vibra niivõrd sarnane ärevustundele, et ma hakkasin siiralt kaaluma, et mu eluaegne kalduvus ärevusele ja depressiivsusele... äkki on vähemalt poole ulatuses seotud mu eluaegse suhkrusõltuvusega? See on mõnes mõttes lohutav, aga teisest küljest päris häiriv mõte.

Ühesõnaga - ma jõudsin järeldusele, et see kõik lihtsalt ei ole suhkru söömist väärt. Oleks, et ma naudiks neid kooke, siis võiks veel öelda, et nad on ajutist tujukõikumist väärt. Aga ei naudi!

Ükskord tegi kolleeg oma sünnipäeva puhul torti, mis oli imeilus. Kolleegid veel kiitsid, et kohe näha, et kodus tehtud - maitseb nagu päris ja ei ole liiga magus nagu pagariäride tordid. Mõtlesin, et SEE tort on küll patukat väärt! Ei olnud, ma pidin selle vargsi ära viskama.

Viimati tõi Sõber mulle Balti Jaama turult pastel de nata, millest ma olin kuude viisi rääkinud (kui sain teada, et päris pesuehtne portugallane neid Tallinnas teeb), sest mõne aasta tagusest Portugali-reisist jätsid need kustumatu mälestuse. Ma nii tahtsin seda nautida! Aga see oli liiga magus...

Sealjuures söön ma endiselt iga jumala päev magusat, sest ikka veel olen ma magusasõber ja elu ilma "millegi heata" tundub kurb ja ebaõiglane. Praegugi on banaanikeeks ahjus.

Lihtsalt et armastus ei tähenda sellega lämmatamist.

Eks ma siis nüüd vaatan, kust kapi alt ma oma tuju üles leian. Loota võib muidugi, et hormoonikokteili muutumisega tuleb see ise tagasi. Ja eks nädala-kahe jooksul näeb, kuidas see kavast väljas olemine mõjus, kui kilpnäärmele ka asi kohale jõuab.