57. Haige.

Ma sain eelmisel pühapäeval külma. Käisin Waypoint Tallinnaga rattaekskursioonil ja enda arvates panin parajalt riidesse, aga ma ei arvestanud, et tavaliselt sõidan ma 3x kiiremini, s.t. tavaliselt saan ma sõites sooja, aga ekskursioonitempoga ei saanud. Ühesõnaga - kui ma ühel hetkel enam oma labajalgu ei tundnud, otsustasin (kahetsusega, sest ekskursioon oli väga hea!) koju minna ja otse vanni vajuda. See tundus olevat ainus viis, kuidas sooja saada. Vannis ei olnud ma aga käinud terve kaalulangetuse aja ning see oli omamoodi kogemus.

Esiteks on saledamana vannis käimine kulukam, sest vett läheb rohkem vaja. Oma vanni puhul sa ju enam vähem tead, kuhu maale peab vanni vett laskma, et sisse minnes oleks paras... no tuleb välja, et enam ei ole paras, väheks jäi, kõva kolmandik jäi puudu (loogiline ka, olen ju kolmandiku võrra väiksem) 😀. Samas saan ma nüüd oluliselt sügavamal vees olla, kui vann viimaks on vett täis. Nii et mõnus.

Kahjuks aga soojast vannist ei piisanud, ikka jäin haigeks ja olen nüüdseks endale saanud täiemõõdulise põskkoopapõletiku. Koroona ei ole, testisin ära.

Jube vastik tõbi on - absoluutselt kõik palaviku tunnused on, k.a. peksa saanud tunne, ainult et kehatemperatuur on nagu naelutatud 36,6 peale. Ma panin kraadiklaasi kuuma vette lausa, et testida, ega see katki pole läinud. Ei ole.

Kusjuures mu kolmel tuttaval on sama tõbi kallal, kokku pole me ammu puutunud, nii et järelikult ringleb mingi viirus ringi. Vaadake ette ja peske korralikult käsi, sest et mis siis, et koroona pole - tatitõbi on tatitõbi. Ja see konkreetne on erakordselt tüütu. Te ei taha seda endale, uskuge mind.

Nii ma siis hoian end kooriproovidest ja muudest rahvarohketest kohtadest eemale. Käin õues jalutamas ja teen kodus joogat. Kuna Fitlapi treeningkava väljakutsega ühinesin, siis praegu on "jooga" sealse "Keha ja meel" bloki alt Laura Siimensoni kavad, mida ta küll joogaks ei nimeta, aga ma võin saladuskatte all öelda, et see on sisuliselt Vinyasa. Soovitan küll, väga mõnus on.

Ühtlasi avastasin, et keha kulutab haige olles rohkem kaloreid. Mul on haige olles alati pehme toidu isu, nii et ma olen viimastel päevadel põhimõtteliselt püreesuppide, putrude ja (magusa) kohupiima peal elanud, toitunud rohkem isu järgi ning kava ainult niimoodi "poole silmaga" järginud. Kalorite mõttes olen selgelt üle söönud ning samas kalorikulu on mul selgelt madalam kui muidu (jõuksi pole, aeroobset trenni pole, lisaks ma magan palju), aga kaal on kukkunud 82 peale. Ju siis keha taastab end ja kulutab kaloreid sinna.

Olge terved! 

56. Külm on!

Kui vanasti käisin ma ujumas ikka selliseid 2.5 - 3 km otsi, siis viimasel ajal ujun 1.5 km - distantsi, mida olen alati lugenud absoluutseks miinimumiks, mille peale on üldse mõtet hakata trikood selga venitama. Kauem lihtsalt ei kannata basseinis olla, vastik hakkab. Mõtlesin jupp aega, et mis mul nüüd jälle häda on, sest ma olen terve elu ujumist jumaldanud. Siis jõudis kohale - külm on! Külm läheb kuidagi naha alla ja enne 20-minutilist saunaseanssi sealt enam välja ei tule.

Kevadel kirjutasin, et mu kehal otseselt külmem ei ole kui raskekaalus, aga käte ja jalgade labad on jäätükkideks muutunud. Nüüd tahavad need endiselt otsast ära kukkuda, aga ka keha enda külmataluvus on selgelt langenud oma 10 kraadi. Ma kannan praegu sama palju kihte kui enne 0-5 kraadi juures, kindaid käes ning pakse sukki JA põlvikuid jalas.

Nii et kuna ma viimasel ajal jorisen omaette A-rühma lugu "Palmisaar", täpsemalt seda "Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on" kohta, siis ausõna, ma ei julge mõeldagi, mis päris talvel veel saab. Ma ei saa aru, kuidas saledad inimesed üldse niimoodi elada saavad!

Kusjuures see külm on kuidagi teistmoodi. Otseselt lõdisema ei ajagi, aga just see "külm läheb naha alla" on vastik.

Öelge keegi, et sellega harjub ära...

Ma olen nüüd täitsa tõsiselt mõelnud, et peaks kehakoostise analüüsi ära tegema puhta huvi pärast. Kuigi ega mul ju varasema ajaga võrdlust ei ole. Mul on lihtsalt hüpotees, et mu keha lihasmass on ilmselt suhteliselt sarnane sellele, mis raskekaalus. Kui kergekaallased peavad lihast ehitama, siis raskekaallastel, kes vähegi liiguvad, on lihas juba olemas, see tekib puhtalt massi liigutamisega, mis on sisuliselt 24/7 kestev lihastreening. Raskekaallase ülesanne on maha saada rasv ning olemasolevat lihast säilitada - ja tundub, et see mul üsna õnnestus.

Vahel kuuleb raskekaallastelt (just meestelt) juttu stiilis "mu keha rasvavaba mass on 90 kg, saad aru, et ma ei saagi mingi kilu olla, ma olen määratudki 120-kiloseks!". Einoh, kena keik, aga isegi kulturistid, kelle trenn ja toitumine on täpselt välja arvestatud maksimaalsele lihasele ja minimaalsele rasvale, teavad ja arvestavad võistlusvormi ajastades, et kaalu kaotades ei kao ainult keharasv, vaid igal juhul ka lihasmass. Tegelikult kaob "niisama" kaalu kaotades lihasmass lausa eelisega, sest keha jaoks on lihast ülal pidada energeetiliselt kulukam kui rasvamassi. Seepärast "niisama" kaalu kaotades ainevahetus aeglustubki - põleti kaob ära. Seepärast ongi Fitlapi makrod valgu poole kaldu. Seepärast ongi eriti just suure kaalu kaotajatele (aga teistele muidugi ka) nii oluline teha lihastrenni - et öelda kehale "mul on seda lihast vaja, võta rasva!".

Jama on ainult selles, et rasv on polster ja hoiab külma eemal. Ilma on ikka kuradi külm olla...

 

55. Düsmorfia.

Kaal on rõõmsalt puhvris sees, selle koha pealt on jube igav. Tõsi, võtsin eile huvi pärast mõõte ja kratsisin kukalt, sest mõõdud on säilituses olemise jooksul langenud igalt poolt vähemalt 2 cm. Kuigi kaal seisab, nagu ette nähtud, pigem vahepeal tõusis.

Ma tean, et kulturistid tegelevad bulkingu ja cuttinguga, s.t. vahepeal söövad teatud perioodil kaloreid üle, et lihast ja jõudu kasvatada ning seejärel on teatud perioodi kaloridefitsiidis, mil üritavad lihast maksimaalselt säilitada ning keharasva protsenti vähendada. Mul on tunne, et säilitusrežiim mõjub mulle nagu bulking, keha vaatab, et jess, lisakalorid, ja ehitab sellest lihased. Sest ka jõudu on mul palju juurde tulnud, tõstsin eile jõutõmbega viimaks 100 kg ära. Oli uhke tunne küll.

Nüüd võiks küki ka veel järele arendada... Sellega pole ma veel oma keharaskuse ligigi saanud. Midagi pole teha - mul on tugev selg, aga suhteliselt nõrk tuhar. Kui mul teinekord jõutõmbe tehnika alt vedama hakkab kusagil poole tõste peal, siis mu "leivanumber" on kang kätega puusavolti üles tõsta ja siis puus järele suruda... Kui ma seda esimest korda peeglist nägin, hakkasin ise ka itsitama 😀

Igatahes olen ma alumise osaga ametlikult jõudnud M-suurusesse. Olles tugevalt ülekaaluline, 5 kilo rasvumise piirist allpool... Mul on sellega seoses päris mitu tugevat Emotsiooni. Aga ma mõtlen, et äkki peaks M standardi allapoole viima? Sinna objektiivse keskmise mõõdu juurde?

Muidu olen ma augustist saati põhjalikult teraapias käinud. Igapäevaelu mõttes olen ma oma tasakaalu ja chilli tagasi saanud, aga kehadüsmorfia elab ikka täiesti oma elu.

Aga no las ta siis elab.

Põhimõtteliselt olen ma aru saanud, et ilmselt on see faas, mis tulebki lihtsalt üle elada, sellest nii-öelda läbi minna.

Oleme terapeudiga arutanud, et ma olen väga mitmes mõttes praegu nagu pubekas ja see segadus, mis mul oma kehaga seoses on, on samasugune kui pubekal, kui ta oma "uue" ja muutuva kehaga kogeb.

Mu keha on nii teistmoodi, see muutus on nii kiire olnud. Ma pean õppima, kuidas ma ise end selles kehas tunnen ja kuidas on sellega olla. Aga, vähe sellest, tuleb välja, et mu keha mõjub ka teistele - ja ka nende reaktsioonidega ei ole ma harjunud ning nendega tuleb õppida toime tulema. Ja sellised asjad ei käi kiirelt ja üleöö.

Nii, nagu pubekatel võtab aega, et oma kehaga, selle tunnetuse ja selle mõjuga teistele ära harjuda, nii on kohanemise aega vaja ka mul. Loodetavasti käib see mul lihtsalt kiiremini kui päris pubekal. Loota võib, sest korra olen ma ju selle protsessi läbi teinud 🙂

See on vaimse tervise teemade juures üks kahjulikumaid eelduseid inimestel - arusaam, et tervenemine peaks käima nipsust, tegelikult on kõigi nende protsesside jaoks vaja just aega. Aega olla, aega tunnetada, aega kohaneda.

Nagu ikka, ma kirjutan sellest kõigest nii avalikult, sest ma tahan, et vaimse tervise teemade ümbert kaoks stigma. Seepärast, et just suure kaalu kaotamine on sügavalt psühholoogiline teema ning sellest räägitakse liiga vähe. Ma tean mitut suure kaalu kaotajat, KÕIK, 100% kõik! kogevad düsmorfiat mingil kujul. Ometi sellest ei räägita!

Aga kui sind tabab säärane asi ootamatult ja sul ei ole kusagilt võtta abi või kasvõi teist sama kogemusega inimest, siis see võib jalust lüüa. Düsmorfia tähendab, et su aju valetab sulle - ja kui sa oled terve elu olnud "normaalne", vaimselt terve inimene ja sa ei tea, et suurt kaalu kaotades on harilik asi, et su aju mõneks ajaks sassi läheb, siis suure tõenäosusega jääd sa oma aju uskuma. Või ehmatad ära, et nüüd oled lõplikult ära keeranud ja lükkad teema häbenedes kalevi alla.

Miks võtavad nii paljud suure kaalu kaotajad uuesti juurde? Üks põhjus kindlasti see, et alla on võetud "dieediga", mitte elustiili püsivalt muutes. Aga suur põhjus on ka see, et "vana keha" on tuttav ja turvaline. Selles eksisteerimine ei ole segane ning "vanas kehas" aju ei valeta. Keegi ei taha end segases seisus tunda üksi.

Teadmine, et see segadus, mis sa koged, on normaalne ja läheb üle, on oluline!

Seepärast ma räägin sellest kõigest...