49. Edevus. + Penne ricotta ja baklažaaniga.

Ma ütlesin kohe, et see kuum hoiab vett kinni ja mu "päris" kaalunumber on väiksem. Kohe, kui ilm maha jahtus, kukkus ka kaalunumber kolksti alla. Jooksin jaaniööl wc vahet nagu hullu ja - hoolimata eelmise õhtu liha söömise orgiast - näitas hommikune kaalunumber 84.8. Sinna on see tänaseni pidama jäänud. Nii et -1.2 kg eelmise nädalaga võrreldes.

Kuigi ma olen enam-vähem algusest peale rääkinud, et mulle ei meeldi, kui mu kaalulangetust kommenteeritakse, eriti, kui see käib vormis: "Sa näed NÜÜD nii hea välja!!!", siis ma avastasin end viimasel nädalal sellelt, et päris aus olles ma tegelikult edvistan. Ikka täiega.

Ostsin endale uue kleidi. Põlvini ja õlgu paljastava. Mul on laiad õlad ning jõuksis käimisega on mu õla- ja käsivarre lihaste piirjooned ka välja tulnud. Lisaks olen ma sõna tõsises mõttes "suure kondiga", rangluu paistis välja juba 95 kg peal, aga nüüd on eriti selgelt välja joonistunud. Ma olen teadlik, et naiste puhul ei peeta laiu õlgu ilusaks, aga mind üldse ei huvita. Mina olen oma õlavöötme üle uhke ja demonstreerin seda täiega.

Matilda kunagi kurtis, et lihaselised sääred olla koledad. Minule, vastupidi, on lihaselised sääred kogu aeg meeldinud, nii meeste kui naiste juures. Alati olen imetlenud. Ja, teate - MUL ON NÜÜD KA! Kulturistid näevad roppu vaeva, et suurte lihastega sääri saada. See on tegelikult jumala lihtne - söö end kolmekohalisse kaalunumbrisse, püsi seal aastaid, kõik see aeg kõnni hästi palju, siis võta alla ja voilà! (Kõndimine on oluline osa, niisama raske-olemisest ei piisa säärelihaste kasvatamiseks...)

Nii et jälle - kuigi naiste puhul ei peeta suuri lihaselisi sääri ilusateks (naistel peavad olema ikka saledad sääred), siis mind üldse ei huvita. Mina olen oma säärte üle uhke ning käin põlvini seeliku ja kontsadega, et neid eriti välja tuua.

Mis siis, et keegi peale mu enda neid ei imetle :D

Enesetunne on tähtis!

Ja seda enam on mul sääri näidates hea enesetunne, et tegelikult on minu jämedad sääred olnud miski, mida ma olen terve elu põdenud. Jõuda mingi kehaosaga sinnani, et see muutub põdemise objektist uhkustamise objektiks on... väga hea tunne! Soovitan!

Teisel teemal aga. Kuna eestlastel kipub ikka olema küsimus, et ei tea, mida küll selle baklažaaniga teha, siis lisan veel ühe suvelõhnalise ja hästi lihtsa pastaretsepti.

Muuseas, see pasta peab kindlasti olema torujas pasta. Vähemalt ärge iial mainige ühelegi itaallasele, et säärase kastmega retsepti mõne vigur- või, hoidku jumal!, lintpastaga olete teinud.

Pastade sordid ja nende keetmine on itaallaste jaoks Tõsine Asi, seal on umbes mustmiljon tõde, mida pole kunagi kuhugi kirjutatud, aga Kõik Teavad. Ja see, et teatud tüüpi pastakastmed käivad kokku teatud sorti pastaga, on üks neist Tõsistest Asjadest, mille vastu eksida ei tohi. Kui retseptis on kirjas penne, siis see tähendab torujat pastat. Sarnaseid tüüpe võib omavahel vahetada, erinevaid mitte, näiteks spaghetti ja linguine võib omavahel vahetada, aga spaghetti penne vastu mitte iial. Kui sellist pattu teha, siis kusagil Saapamaal saab üks itaalia vanaema infarkti - see jääb siis teie südametunnistusele.

Penne ricotta ja baklažaaniga

501 kcal

80g makaronid, täistera

100g kohupiim ricotta, maitsestamata (rasva 6,4%)

10g oliiviõli

200g baklažaan

Maitseained:

sool (meresool või värviline)

basiilik

pipar

• Lõika baklažaan kuubikuteks, raputa üle soolaga, pane sõelale ning sellele raskus peale. Jäta vähemalt tunniks ajaks (aga soovitavalt kauem) toatemperatuurile. Seejärel loputa kuubikud kergelt soolast puhtaks.
• Pane penne keema vette, mis on maitsestatud soola ja paari basiilikulehega.
• Baklažaanikuubikud pane pannile. Pruunista need õlis, kuhu on lisatud ka paar lehte basiilikut. Lisa väheke soola.
• Maitsesta ricotta soola, pipra, tilga õli ja hakitud basiilikuga, võid lisada ka pisut pasta keeduvedelikku. Sega korralikult, et ricotta muutuks kreemjamaks.
• Nõruta pasta.
• Lisa nõrutatud pasta pannile baklažaanide juurde. Sega. Seejärel lisa ricotta, sega, pane taldrikule, jahvata peale pisut pipart ja serveeri kohe.

 

48. Soe.

Pole miljon aega kaaluraportit teinud. Põhjus lihtne - pole midagi raporteerida. Ühel hetkel tekkis mõte, et teeks äkki siuhvilksti selle viimase langetuse ära ja jõuaks ruttu eesmärgini ära - ja panin langetaja algkaloraaži peale. Siis aga tekkisid jälle Emotsioonid, mille tulemusena kukkusin pisut reelt maha.

Selles mõttes, et kui ma kirjutasin, et "hirmus mõelda", et eesmärk on nii lähedal, ei teinud ma üldse nalja. Olles terve elu olnud tugevalt ülekaaluline, ei ole üldse lihtne aktsepteerida, et ma olen tegelikult jõudnud "normaalse inimese" suurusesse. Et ma päriselt ka saan minna poodi ja lihtsalt riideid osta (mööndustega, sest kuna ma olen rinna-, puusa- ja taljeümbermõõdu järgi korraga kolmes suurusnumbris, siis saan ma tavapoest küll asju, mis mulle selga lähevad, aga ega nad suurelt jaolt endiselt ei istu) või et ma päriselt ka ei ole enam igas seltskonnas kõige suurem või vähemalt üks suurematest.

Välimus, sealjuures keha suurus, on oluline osa minapildist, identiteedist. Mul on tõesti raske sellega harjuda.

Ühtpidi võttes tahaks ruttu eesmärgini ära jõuda ja asjaga ühele poole saada, teistpidi võttes ajab aju tagumine nurk sellele mõttele sõrad täielikult vastu. Ja no aju tagumisi nurkasid ei ole tark tegu ignoreerida, see ei lõppe kunagi hästi. Aju tagumiste nurkadega tuleb koostööd teha.

Nii et ma siis mõtlesin selle üle natuke, sain aru, et tuleb endale aega atra seada ja panin +10% tagasi. Ega mul kiiret ole.

Ühesõnaga - ma olen ära näinud numbri 84.6, aga hetkel on kaal on 86.0, täpselt sama, mis kuu aega tagasi.

Samas olen ma võrdlemisi kindel, et mu nii-öelda "tegelik" kaalunumber on ikkagi alla 85.0, lihtsalt et Ilmataat siin tegi nalja, eksole.

Tuleb välja, et minul endal võib kuumatalumise supervõime ju olla, s.t. ma ei tunne, et eriti palav oleks, täitsa mõnus soe on. Aga vat mu keha reageerib küll nagu enne - vererõhk saavutab uusi sügavusi ja keha on vett täies. Käed-jalad on täiesti punnis ja vana hea lümfoödeem annab tunda. Ma nii lootsin, et äkki ka see leevenes kaalukaotusega - mingil määral ilmselt, aga tõesti annab tunda.

Mul nimelt lähevad palavaga jäsemed üle normaalse taseme paiste (mingil määral juhtub seda kõigiga, see on normaalne füsioloogia), aga eriti parem jalg. Hetkel veel on seda näha vähe - kui tead vaadata, näed ära. Rohkem on lihtsalt tunne, et "jalg on vett täis". Aga kui ma sellega nüüd kohe ei tegele, siis varsti näevad seda kõik. Kui see mul omal ajal esmakordselt avaldus, oli mu kahe pahkluu ümbermõõdu vahe 5 cm, säärtel samuti. Nüüd ma juba tean asja mitte nii kaugele lasta ja tegutsema hakata siis, kui on alles "jalg vett täis" tunne.

Nii et ma panin heaga aja lümfiteraapiasse. 

47. Suvi. + Spaghetti alla melanzana.

Oi, kuidas ma naudin praegust aega. Käin mööda turgu ja kuhjan värskeid! lõhnavaid! maitsvaid! odavaid! köögi- ja puuvilju korvi. See nutune talvine aeg, kui isegi itaallaste tomat maitses nagu plastmass, on õnneks möödas!

Avastasin siin soojade ilmadega, et ma olen talvega hankinud endale supervõime - ma talun nüüd kuuma! Paljud suure kaalu kaotajad räägivad, et neil on talvel kohutavalt külm. Mina sellest, ausalt, üldse kuidagi aru ei saanud, ainult käte ja jalgade labad muutusid täiesti jäiseks, veel mai keskel käisin kinnastega ning olin kodukontoris kolme (jah, kolme) paari sokkidega. Aga külmetavad käed ja jalad on muuhulgas ka madala rõhu ja alatalitava kilpnäärmega seotud. Nii et ma arvasin, et ju siis minu termoregulatsioon pole kaalukaotusest eriti mõjutatud.

Tuleb välja, et eksisin.

Ma vist enam ei higistagi sooja ilmaga. Ootame selle 31 kraadi ära, siis oskan uuesti öelda, aga, ausalt, kui korraks 26 viskas, siis ma "tunde järgi" arvasin, et selline mõnus 21 on. Kui siis kõrvalt kurdeti, et palav, vaatasin kraadi ja imestasin.

Kusjuures kui ma gümnaasiumi ajal praeguses kaalus olin, ma kuuma ei kannatanud, nii et see supervõime ei tule vist otseselt õhemast polstrist, vaid vist hoopis treenitumast kehast. Ma nimelt lõpetasin ka trennis higistamise ära ühel hetkel. Rasked kükid ja jõutõmbed veel teevad särgi märjaks, muidu aga trenn mind enam higistama ei aja. Kusjuures see muutus tuli põhimõtteliselt kahe nädalaga kusagil detsembris. Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et ma ei kasuta enam oma treeningrätti üldse.

Ma pean ütlema, et olen päris rahul sellega, et ma pole külmakartlikum, samas aga talun kuuma. Mis nii viga elada!

Muidu aga tahtsin hoopis üht retsepti jagada. Ikka sellist, mida Helka ei söö, s.t. pastaretsepti :D

Sain mõned nädalad tagasi väga mitu väga suurt väga valmis baklažaani ning avastasin, et Fitlapis on suur baklažaaniga retseptide puudus. Minu meelest on see täielik korralagedus, sest baklažaan on mõnus, pealegi vabavara. Timmisin siis ühe sitsiilia köögi klassika kavasse. Ja no sai nii hea, et ma olen seda viimaste nädalate jooksul juba neli korda teinud.

Seda pastat on PALJU. Ja kuna nii tomat kui baklažaan on vabavarad, siis laske aga käia ja tehke veelgi suuremad portsud - et keegi rohkem ei kurdaks, et pastaroad on alati väikesed portsud. Iseasi, et liiale minnes pole see ühel hetkel enam pastaroog, vaid baklažaanihautis spagettidega.

Mul on retseptis "juust", sest ma ei kasutanud siin päris parmesani, vaid üht teist sellise rasvasisaldusega kõvajuustu.

Muuseas, see pasta on hea ka fetaga, feta soolasus mängib siin hästi kokku pastakastme hapuka maitsega. Üldse - kasutage suvalist juustu, kõigega on hea.

Ja basiilikut kasutage PALJU. Ma mõtlen "tassitäis basiilikut" stiilis palju. See ei ole maitseaine, see on koostisosa!

Spinat on suhteliselt valikuline, mul täna näiteks ei olnud seda. Ühe korra panin spinati asemel karulauku, oli ka päris hea.

Spaghetti alla melanzana

501 kcal

50g spagetid, täistera

85g kikerherned, konserveeritud, nõrutatud

25g juust (rasva 24-26%)

7g oliiviõli

110g baklažaan

120g tomat

2g mesi

5g küüslauguküüs (1 tk, aga alati võib rohkem)

30g spinat

6g palsamiäädikas

Maitseained:

värske basiilik

sool

pipar

tšillihelbed

• Jaga basiilik kaheks - 2/3 marinaadi ja 1/3 peale. Jaga õli kaheks - pool läheb marinaadi ja pool praadimiseks.
• Sega kausis kikerherned, baklažaan, tomatid ja 2/3 basiilikust. Sega väiksemas kausis kokku pool õlist, balsamico, mesi, tšillihelbed, sool ja must pipar. Vala baklažaanisegule peale ja lase marineerida (vähemalt) 30 min.
• Keeda spagetid ja kurna, aga ära vala kõike keeduvedelikku kraanikausist alla, vaid jäta osa alles.
• Samal ajal kuumuta haudepannil ülejäänud õli, prae selles kergelt küüslauk, lisa spinat ning hauta veel minut-paar, kuni spinat kokku vajub. Alanda kuumust (keskmise peale) ning lisa baklažaanisegu. Hauta 10 min või kuni baklažaan on pehme. Sega järk-järguliselt sisse pasta keeduvedelik. Vajadusel lisa veel natuke soola.
• Sega sisse spagetid ning parmesan, kaunista ülejäänud basiilikuga.