Hea, et mu keha saab aru sõnast "säilitusrežiim". Tänane number on sama, mis nädal tagasi - 93.7 kg. Ma juba lootsin, et on väike pluss, siis saab jälle eesmärki saavutada ja seda tähistada. Väga motiveeriv oleks ju!
Muidu olen ma viimasel ajal natuke liimist lahti, nii kaaluteemadel kui üleüldiselt. Vahepeal läks suur grupp väga õelaks kohaks kätte ja ma lugesin sealt mitut arvamusavaldust, mis mingid vanad haavad lahti lõid ja täieliku käegalöömise tunde tekitasid. Samas, eks see näitab, et meeleolu langus on üldisem, sest stabiilsematel aegadel ei puuduta säärased sõnavõtud üldse.
Igatahes on hea, et just praegu kaalu stabiliseerisin ja seega toidu kaloraaži ja koguseid tõstsin, sest vahepeal on ikka täitsa keeruline. Midagi pole teha - ma olen stressisööja ning tõeline proovikivi, mis näitab ära, kas ma olen suutnud oma elu ja harjumused nii ümber korraldada, et tervislik toitumine on automaatne ning leida muud stressileevendamise viisid, ongi stressirohked ajad.
Õigupoolest oli see nädal nüüd esimene, kus ma tõesti ei olnud mitte ühelgi päeval kavas. Vahepeal läksin ikka päris korralikult üle. Sealjuures oli mul kõht füüsiliselt täis, ikka täiesti pungil, lihtsalt mul oli mingi sisemine tühjus või õnnetu-olemise tunne, mida ma üritasin toiduga (just magusaga) täita. Jumal tänatud, et ma tõesti ei saa enam "päris" magusaid asju süüa, mul läheb neist süda pahaks, nii et vastlakuklid-küpsised-šokolaad jäid minust puutumata. Tegin lihtsalt palju Fitlapi võtmes kooke ja muid magustoite.
Teraapias õppisin ma ära olulise asja - kui irratsionaalsed käitumismustrid on väga tugevad, ei ole mõtet nendega võidelda, vaid nendega tuleb teha kompromisse, põhimõtteliselt käitumismuster "üle kavaldada", et sellegipoolest enda eesmärk saavutada. Ehk siis - kui ma tõepoolest ei suuda muud viisi leida, kuidas seda õnnetu-olemise tunnet leevendada kui rohke söömisega, siis a) ma söön Fitlapi järgi, b) ma mõõdan portsjonid selgelt välja, c) ma söön neid teadlikult (mindfully).
No näiteks et kui mul on juustuisu, siis ei söö ma mitte juustu, vaid võtan retsepti Banaan ja juust ning mõõdan oma vahepala portsjoni välja: 45 g juustu ja 110 g banaani. Söön need mõlemad ära. Teadlikult, iga tükki eraldi maitstes ja tunnetades - nagu joogas mindfulness praktikates. Ootan. Kui tunne üle ei lähe (sageli läheb!), siis mõõdan uuesti täpselt sama portsu välja. Söön teadlikult ja aeglaselt ja ootan. Kordan protsessi täpselt nii mitu korda kui vaja.
Jah, ühe korra on juhtunud, et olen niimoodi söönud viis (jah, viis) vahepala ettenähtud ühe asemel. Sai kirja kui patukas. Aga enamasti piisab ühest, vahel harva teen teise vahepala juurde, aga see mahuks niikuinii minu rohke trenni "lisatoidu" alla, ma siis pean lihtsalt toidukorrad ümber mängima.
Et miks just selline reegel? Kõik Fitlapi toidukorrad on tasakaalus, seega ma olen sügavalt veendunud, et füüsiliselt tekib "täidetuse" tunne kiiremini, kui ma söön mitte puhast juustu (rasv+valk), vaid juustu ja puuvilja (+süsivesik). Kui ma portsjonid välja mõõdan, säilib mul kontroll. Kui ma püstijalu köögis külmkapi ees õgiks, kaoks mul igasugune aimdus sellest, kui palju ma tegelikult söön, mis võib viia kas mõttetu enesepiitsutamiseni (nt arvan, et sõin kohutavalt palju, aga objektiivselt võttes polnud hullu) või annab soodsa võimaluse kogu juhtum enda jaoks "vaiba alla lükata". Kui söön iga suutäit eraldi ja tunnetades, siis ma tajun selgemalt, millal enesetunne muutub ja, mis peamine, teadlikkuse viimine tundele kipub iseenesest seda tunnet leevendama.
Jah, ma tean, et ma kirjutan sellest, kuidas kava rikkuda, nii et rangelt võttes ei tohiks. Aga ehk on kellelegi abi. Mulle oleks omal ajal, enne teraapiat, olnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar