73. Liikumisrõõm.

Nojah, siin ma siis nüüd olen - kutsun kõiki jooksutrenni, küll NRC, küll Terviseradade omadesse, aga ise neist osa ei võta. Teisipäeval läksin Russalka juurde kohale küll, aga mul oli esiteks (vaimselt) väga halb enesetunne, teiseks olin sellises lollis seisus, et mul polnud kuhugi panna kotti, mille ma PIDIN trenni kaasa võtma. Alguses arvasin, et trenn käibki Russalka juures, siis oleks koti kuhugi põõsa alla jätnud ja seda kullipilguga jälginud. Aga kui alustuseks pidi sealt kilomeetri eemale sörkima, jätsin asja katki. Ei ole võimalik joosta, üleõlakott seljas.

Aga no ma loodan, et keegigi mingi trenni endale leidis. Kuuldavasti küll ei osanud Terviseradade omad arvestada algajatega, kahju kuulda. Aga seda ma võin tõesti kogemusest kinnitada, et NRC algajate tempoga long run'id, mida sügisel korduvalt kaasa tegin, minusugustega arvestasid. Eks see ilmselt sõltub treenerist.

Aga iseseisvalt käin küll jooksmas, mul saab varsti C25K programm läbi, hetkel olen 7. nädala juures, kus tuleb 25 min järjest joosta. Järgmisel nädalal on 28 minuti jooksud ja siis ongi 5km ehk ca 30 min täis. Hurraa!

Mõneks ajaks jään ma kindlasti loorberitele puhkama, aga siis peaks midagi edasi tegema. Ei suudagi otsustada, kas edasi peaks proovima pikemat maad (s.t. 10 km-ni) või selle 5 km juures tempot tõsta. Sest mu tempo on aeglane - ma ei jookse, ma sörgin. Mu kehale on kindlasti omasem aeglasevõitu liikumine, aga parem vastupidavus. Ei teagi, kumb oleks mõttekam, kas proovida seda ära kasutada või just proovida arendada nõrka külge. Aga no seda on aega mõelda.

Tõmbasin igatahes c210k äpi alla. Selle kirjeldus oli muidugi üle prahi:

Okei siis!

Aga ma liigutan end muul viisil ka. Ma olen joogat vahelduva eduga juba aastaid teinud, ikka nii kahekümne kanti, aga kuna ma vanasti proovisin kole vaimne olla, siis tegelesin teiste stiilidega. Ma tean jah, et ashtanga väidab end kõige traditsioonilisema ja autentsema "päris" voolu olema, aga on stiile, mis on veel rohkem kõige traditsioonilisemad ja autentsemad ja "päris". Igatahes ei kuulunud igasugused tagurpidi asendid, kätelseisud ja muu säärane siiani mu praktikasse, need olid rangelt väga edasijõudnute asendid, üleüldse täielik ego ning edasiminek pidi joogas olema aeglane ja jumala eest ei tohtinud keegi midagi sellist proovidagi, sest et iga vale liigutus põhjustas düsbalansse ja vigastusi.

Kuna ma ei ole enam ammu vaimne (olen korduvalt öelnud, et hoian end sellest maailmast kauge kaarega eemale), siis võin ma vabalt sportlikku "euroopa joogat" ka teha, pole üldse oluline, et asi oleks absoluutselt maailma kõige kõige traditsionilisem ja autentsem ning mulle on tekkinud vabadus teha, mida tahan - mängida oma kehatunnetuse ja tasakaalumeelega ning rõõmuga katsetada uusi asendeid. Leidsin netist nädalase tasuta ümberpööratud asendite kursuse, mida Yogi Flight School korraldab (praegu enam ühineda ei saa, aga küll neid tuleb veel). Ja no kui ma rikkaks saan, ma kavatsen kindlalt nende tasulise kursuse võtta, sest täpselt sellist vibe'i olen ma ammu otsinud. Joogaõpetaja, kes joob (avalikult) kohvi ning kelle hüüdlause ümberpööratud asendite juures on "Stack your shit!" (see on isegi nende särgil). Ei mingit holier than thou hoiakut ja enneaegse nirvaana teesklemist.

Igatahes olen ma terve nädal harjutanud varese poosi, pea peal seisu ja kätelseisu. Ükski kolmest asendist pole mul veel üle mõne sekundi välja tulnud, aga mul on nii neetult lõbus neid katsetada.

Varese poosi katsetusest tegin instasse videopostituse ka. Muidu poleks seda ehk üles pannudki, aga ma ise jäin selle pealt oma käsivarsi ja õlgu vaatama, et ossa. Natuke veel ja varsti lähen Kopli vahele tüli norima, oksad laiali. Just selle video pealt (nähes end kõrvaltvaataja pilguga) sain ma aru, miks mind sportlikuna tajutakse. Sest et, jah, tõesti, mul on ilmselt atleetlik keha.

Minul!

Kogu mu kaalukaotuse teekonna juures hämmastabki mind ennast kõige rohkem see, et ma siiralt naudin liikumist ja liigutamist ning enda väikest proovilepanekut. Oleks seda keegi mulle veel kaks aastat tagasi öelnud, ma oleks ta välja naernud... 

72. Puhkusetrall + uued Fitlapi tooted.

Kutsusin siin eelmisel nädalal kõiki teisipäeval jooksma, aga tunnistan ausalt, et kui ma tol päeval kl 15 aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas lumi ÜLES sadas, loobusin sellest mõttes ise ka. Vihmaga olen ma jooksmas käinud. Lumega tegelikult ka. Aga, andke andeks, lumetormis mina ei jookse. Mõttes, et kuna ma jooksutrenni asemel jõusaali läksin ja selle käigus üritas tuul kõike mu 83 kilo pikali lükata, siis ma pean otsust õigustatuks. Sel nädalal ka ei jõua NRC trenni jooksma - aega pole lihtsalt.

Mul on traditsiooniline nädalane kevadpuhkus, mille jooksul pidasin suuri plaane teha trenni, tegeleda süvenenult oma erialase väljakutsega ja loomulikult käia kontserdiproovides ja pärast kontserditel ka. Aga kas mul on selleks kõigeks aega? Nagu ikka mu puhkustega - alguses arvan, et tuleb hirmus molutamine, pärast tuleb alati välja, et puhkusest oleks puhkust vaja. Nii ka seekord. Nii et NRC jooksule jõuan järgmisel nädalal - kui siis muidugi jälle lumetormi pole...

Trombooniendel

Just kiiretel aegadel hakanud sörkimist hindama trenni mõttes. Selle pool tundi ikka leiab (kolmveerand koos pesemisega), samas kui jõusaalis käik võtab koos kodust minemise-tulemisega vähemalt kaks tundi, enamasti rohkem.

Ma olen siin muidu paari uut Fitlapi toodet proovinud: uued riisiga grillvorstid, kana-kodujuustu salat ja jäätis jäid ostukorvi. Pean tunnistama, et tootearendajad on teinud head tööd ja eriti suured kiidusõnad selle eest, et soolaga on hakatud normaalsuse piiridesse jõudma. Kui nüüd eelmistel Nõo toodetel (süldil, vorstidel, kana- ja veiserullidel) ka soolasisalduse väiksemaks saaks, oleks tore.

Ega ma muidu grillvorstide sihtrühm pole, ma sellest eestlaste rahvuslikust harrastusest, s.t. grillilembusest kuidagi kõrvale jäänud. Seda enam, et nende hind võttis hinge kinni. Ei, ma ei kurda, ma saan aru küll, et nende toodete arendus on kallis. Ka šnitslite hind võtab viimasel ajal hinge kinni, aga vahel harva ma siiski luban neid endale vale-burksi meisterdamiseks. Grillvorstid jäävad minust siiski edaspidi poodi, sest et, noh, pole sihtrühm.

Arva on aga, et salatist, mille sihtgrupp ma muidu ka pole, saab teinekord "päeva päästja", nagu siiani on päästjaks olnud pannkoogid. Salatit on lihtsalt rohkem ja see on "raskem", nii et on selgelt parem "haaran kaasa" kõhutäide.

Aga no see jäätis... mmm... mmm... mmmmmmmm... Muud polegi tegelikult öelda. Kõik on perfektne.

Kookossuhkur, tuntav õunamahl, kerge soolakas nüanss ja koorene tekstuur. Kohe tunda, et seal on minimaalselt jama (päris ilma saakski olla ainult käsitööjäätis) - jäätis sulab põhimõtteliselt kuumema pilgu peale üles, nagu peabki! Ja no see maitse, noh... mmmm....

Kui nüüd vahest ehk saaks mingi šokolaadise variandi ka?

Kui ma hästi ilusate silmadega küsin? 

71. Uni + jooksutrenn.

Düsmorfia on endiselt peal, küll aga hakkab mingi chill tagasi saabuma, palju söön ikka veel, kavas püsimisest ei tule midagi välja, samas teen ikka veel aktiivselt trenni ning kasutan liikumiseks peamiselt jalgratast, mistõttu on kaalunumber jälle 82 peal. Mis tekitab muidugi filosoofilise küsimuse, et kui mu kaalunumber on stabiilne, siis kas ma TEGELIKULT söön liiga palju :D

See, et kaalunumber on tagasi puhvri allaotsa kukkunud pole mu arvates küll mitte sellest, et ma oleks rasva kaotanud, vaid pigem vett, sest keha on väiksemas stressis. Seda väga suures osas seepärast, et tegin grupis tublisti unenädala kaasa ja magasin end viimaks välja.

Ega ma sellest nädalast midagi uut ei õppinud, aga ikkagi oli tore neid tõdesid üle korrata. Et õhturutiinid on olulised, PÄRISELT KA.

Tegelikult teen ma palju rohkemat kui grupis mainisin. Näiteks on mu tuba meelega tehtud black box'iks. Mõne foto pealt olete isegi näinud, et mu magamistoa seinad on tumehallid. Samuti on mul pimendavad kardivad. Kõikvõimalikud tuled on mu toas öösiti keelatud, k.a. igasuguste laadijate ja akude tulukesed. Magan kõrvatroppidega ning suviti ka maskiga. Toa tuulutamine on osa õhturutiinist, vanasti, kui keharasva protsent oli kõrgem, magasin tegelikult aastaringselt avatud aknaga, aga seda ma lihtsalt enam ei kannata välja...

Tegelikult mul ongi selge õhturutiin, lõin sellesama Faboulous äpiga, millest ükskord kirjutasin. Õhturutiini mõte on füüsiliselt lõdvestuda ning vaim maha rahustada ja anda märku, et on uneaeg. Kellele mediteerimine ei sobi (ma ise eelistan ka näiteks hommikuti mediteerida), siis võib kasvõi käsitööd teha või joonistada. Kui pole vanni-inimene, siis duši all mõnulemine sobib ka. Just see rahustamise ja lõdvestamise iva on oluline, mitte konkreetsed tegevused.

Mina näiteks teen kerge koristuse - taimer jookseb 10 minutit. Mida selle aja jooksul jõuan, teen ära, enamasti on see köögi korrastamine. Minu ajule mõjub asjade korrastamine kuidagi rahustavalt, samas ma kujutan ette, et koristamine võib mõnele teisele hoopis stressi tekitada. Ennast tuleb tunda!

Muidu aga harjutan ma suunamudija elu ning teen reklaami. Tõsi, ikkagi täitsa tasuta ja palumata, puhtalt heast südamest. Nike Run Club ja Tallinna Linnavalitsus korraldavad aprillikuus teisipäeviti tasuta jooksuõpetust, mõeldud just algajatele. Ma julgen neid südamest ja soojalt soovitada. Just NRC trennid võtsid minult jooksu-hirmu ja aitasid kehka-tunni traumadest üle saada. Andsid arusaama, et tegelikult ei käi jooks nii, nagu meilt koolis kehka-tunnis oodati (PROFFIDE poolt, mida kehkaõps oleks pidanud olema!!!), et pane aga liduma ja võimalikult kiiresti. Et tegelikult on jooks lahe, peab lihtsalt mõistlikult ja tunde järgi lähenema. Sügisel käisin nendega päris mitu korda jooksmas, aga hilissügisel jäi osalejaid väheks ning nad ei teinud enam algajatele eraldi gruppe, suure grupi tempo oli mulle aga kaugelt liiga kiire. Kuna aga nüüd välja kuulutatud trennid on suunatud just algajatele, kavatsen ise kindlalt kohale minna. NRC omad on lahedad!

-----------------

Lisatud: NRC vist mujal asulates ei tee, aga Tervisrajad kuulutas üle Eesti terve hulga jooksutrenne välja. Narvast Hiiumaani ja Võrust Piritani. Tasuta ja puha.