83. Suur staar.

Kui Fitlap mõned nädalad tagasi aktiivseid IG kasutajaid otsis, siis ma keerutasin natuke aega pöidlaid ja mõtlesin, et ah, las minna. Kui ma juba niikuinii oma taldriku sisu avalikult näitan, eks ma siis võin seda veel avalikumalt teha ning nii ma siis end Geiule üles andsingi. Nii et nüüd ootab mind Instagramis au ja kuulsus :D

Ma muidugi vaatan, et erinevalt minust oskavad teised seda sotsiaalmeedia asja päriselt - stooritavad ja reelitavad, üks isegi tiktokib. Nende toidud näevad head välja ja kujundamisele on ka mõeldud. Aga, noh. Olen nagu olen.

Sellega seoses panin viimaks enne-pärast pildi ka üles, sest ma "müün" end hetkel mitte "uue" kaalulangetajana, vaid just sellena, et ma teen seda, mida ma 40 kg kaotamiseks (ja saavutatu) säilitamiseks juba olen teinud.

Ei, mul ei ole pool kaalust läinud rindadest, sealt on läinud "kõigest" 4.5 kg. Midagi pole teha - rinnad on suuremalt jaolt rasvkude ning ruumalalt suur osa ei kaalu tegelikult kuigi palju. Mu geneetika ei ole muutunud - kui mu keharasva protsent oleks kõrgem, oleks ma endiselt võrdlemisi rinnakas. Ma tean seda, sest kui ma säilitusse läksin, olin ma objektiivselt võttes endiselt suure büstiga. Lihtsalt et pärast seda on mu keharasva protsent oluliselt langenud ja rinnahoidja selle käigus kolm korvi kahanenud.

Sest et sul on KAS suured rinnad VÕI nähtavad kõhulihased. Mõlema saamiseks peab ikka eriti haruldane geneetiline jackpot olema.

Igatahes eelistan ma praegust büsti eelmisele. Tõsiselt, mul on nii oluliselt parem olla, et see on kirjeldamatu. Riided istuvad paremini, selg valutab vähem, mehed vaatavad silma ja ma saan kõhuli magada! Mööndustega - kui ma poleks eelnevad 25 aastat rinnaka naisena elanud, võib-olla siis oleks mul kahju. Aga see on tehtud-nähtud, ma tean täpselt, mis tunne see oli.

Viimasel korral jäi jutt pooleli sinna, et pärast ravimi võtmist jäi kaal pidama. Järgmisel nädalal suisa tõusis. Nüüd, esmaspäeval, oli tagasi täpselt seal, kus enne ravimiga alustamist - 81.9 kg. Aga see oli ka pärast söömasööstu ja kaht jõulusöömingut. Nagu ütlesin - imelik oleks ka rohkem oodata.

Ma mainisin Matildale viimase postituse juures, et ega kui kevadine stritslisöömine välja arvata, siis tegelikult on mu söömasööstud tavaliselt täiesti kavakohased, lihtsalt kaloraažilt lähen üle. Vahel õnnestub end isegi lihtsalt vabavara täis puukida, nii et ei pruugi ka kaloraažilt üle minna. Teinekord õnnestub söömasööst lihtsalt kavaväliseks toidukorraks "vormistada". Ka jõulusöömingutel (ja üldse kavast välja minnes) on mu filosoofia võtta asja mõistusega. S.t. ma proovin kõike, mida soovin, lihtsalt parasjagu. Nii et nii see asi vaikselt edeneb. Võtan asja tšillilt. 

82. Emotsionaalsest söömisest.

See pole nüüd esimest korda, kui emotsionaalsest söömisest kirjutan. Aga mida sa teed - ma fikseerisin juba 20 aastat tagasi, et siin on minu kaaluprobleemide võti. Ja nagu korduvalt kirjutanud olen - usun, et see on KÕIGI kolmekohalisse kaalunumbrisse pikemalt pidama jäänud inimeste kaaluprobleemide võti.

Ma nüüd ei tea, kas see on hea või halb uudis, aga ma võin öelda, et päriselt ei lahene emotsionaalne söömine kunagi, isegi kui alla võtad. Ka siin kaalukategoorias, kus ma olen poolteist aastat olnud, olen ma emotsionaalse söömisega endiselt kimpus, kohati tundub, et hullemini kui enne. Võib ka olla, et ma olen sellest lihtsalt teadlikum, muidugi.

Mu kass on väga haige ning mul oli eile üle hulga aja taas söömasööst. Sealjuures ma olin kogu aeg teadlik, et see on ärevuse ja muretsemise tõttu. Et ma "pehmendan" praegu oma muret, sest muul viisil ma sellega hetkel hakkama ei saa.

See ongi olnud minu esimene suurem arusaam teemat uurides - kuni ma käin ringi ja räägin, et oi, ei mina tea, miks ma söön, toit oleks nagu minust tugevam, ei ole ma vastutust võtnud. Ei, toit ei roni ise sinu suhu, sa ise sööd seda. Küsimus - miks? Endale tuleb tunnistada, et ma kasutan emotsionaalset söömist, sest see tegelikult aitab, ma ei oska (VEEL!) nende emotsioonidega konstruktiivsemalt tegeleda. Aga ma saan seda õppida.

Ei ole mõtet vihata end emotsionaalse söömise või söömasööstude pärast. Selles mõttes, et ei, see ei ole kusagilt otsast konstruktiivne, kui kaine mõistusega võtta. Aga SEE TÖÖTAB. Kui see ei töötaks, siis sa seda ei kasutaks.

Veel kord: kui söömasööst sind sel hetkel ei aitaks, siis sa seda ei teeks.

Selle mõistmine on ülioluline, sest alles pärast fakti mõistmist ja tunnistamist saab edasi minna ning alternatiive hakata otsima.

Sealt edasi minu teine oluline arusaam. Probleem pole mitte abstraktne "emotsionaalne söömine", vaid mul on mitmeid emotsioone, mida olen õppinud ohjama söömisega, nt ärevus, igavus, viha, kurbus, aga ka väsimus (mentaalne, füüsiline) jne jne jne. Iga emotsiooni "söön" ma natuke erinevalt. Iga emotsiooni ohjamiseks tuleb eraldi leida uus ja konstruktiivsem alternatiiv.

Ühtepidi võttes tähendab see rohkem tööd (olenevalt sellest, mitut emotsiooni ma olen elu jooksul õppinud toiduga ohjama), teistpidi võttes aitab asja natuke perspektiivi panna. Et kas ma ikka olen läbi kukkunud, kui ma muret ei oska veel muul viisil ohjata, aga näiteks viha ja frustratsiooni puhul olen parema alternatiivi juba leidnud (tõstmine)? Ma ütleks, et ei ole, vastupidi - ma olen ju edusamme teinud, kui mitme emotsiooni ohjamise olen paremini ära õppinud! Kui võtta asja ühe suure "emotsionaalse söömisena", ei saa tegelikest ja reaalsetest edusammudest ise arugi!

Ükshaaval ja tasapisi tuleb asju võtta.

‐--------

Ma olen pika aja peale õppinud veel ära paar olulist punkti - mida teha, kui söömasööst on olnud.

1) ÄRA SÜÜDISTA END!!!

Sa ei saa ega tohi süüdistada end selle pärast, et sa proovisid oma emotsiooni ohjata parimal viisil, mida oskad! Sinu emotsioonid on päris, neil on põhjus ja nad on lubatud. Nüüd lihtsalt õpid vaikselt, kuidas konkreetselt SINA konkreetselt SEDA emotsiooni edaspidi ohjata saad. Meetod, mis mulle sobib, ei pruugi sobida sulle. Otsi, otsi veel ja siis otsi veel. Küll sa leiad kunagi. See võib võtta aega - aastaid. Aga sinu otsingute aeg ei ole maha visatud!

2) Face the damage.

Loe enam-vähem (või täpselt) kokku, mida sa söömasööstu ajal ära sõid. Väga suure tõenäosusega ei ole asi üldse nii hull, kui algselt tundub. Ja kui ongi väga hull, siis oled sa selle vähemalt fikseerinud. Ei ole mingit "tunnet", et oi õudu (mis viib suurema enesesüüdistamiseni). Oluline on välja saada emotsioonide rattast ning enese vastu aus olemine ja kaine pilguga asja vaatamine aitab just seda teha. Vaiba alla lükkamine ei aita,vaid teeb asja hullemaks.

3) Mine edasi puhtalt lehelt.

Mis tehtud, see tehtud. MITTE MINGIL JUHUL ÄRA HAKKA END ROHKEM PIIRAMA VÕI ÜLE TREENIMA. See on kõige suurem viga, mida teha saad. Kiusatus on suur - seilasime, teame. Sellegipoolest ära tee seda!

Kõige olulisem on endale andestada.

81. See etapp.

Vanasti kirjutasin ma nädalavahetusel, sest siis ma kaalusin ja oli aega. Nüüd olen ma nädalavahetuseti enamasti Härra juures, nii et kaalun esmaspäeviti - aga nädala sees pole õieti nagu aega kirjutada. Ma nüüd võtsin selle aja, sest tööd on hetkel vähe.

Ma alustasin seekordset kaalulangetusetappi 21.11 85,4 kg pealt. Mitmel põhjusel - esiteks oli kaalunumber puhvrist välja liikunud - ja kuna see oli ülespoolne tasapisi nihkunud juba pikemat aega, ei saanud seda enam kinni oleva veega välja vabandada. Seda enam, et just kehas aeg-ajalt kinni jääv vesi ongi üldse põhjus, miks ma üldse puhvri määrasin. Noh, et kaalunumber võiks maksimaalselt 85 olla KOOS kinni jäänud veega.

Helka ükskord küsis, et mis vesi meil kinni on kõigil. See on alatalitleva kilpnäärme üks sümptomeid. Teiseks kuulub see jõutrenni juurde, ma olen korduvalt näinud iseenda pealt, et tugevamat jõutrenni tehes olen ma kilo-paar raskem kui vähem jõutrenni tehes. Grupis räägitakse suure suuga, et "lihas on raskem kui rasv", mis on tõsi küll, aga nädala-paariga (ega ka mitte kuu-paariga) lihast nii palju ei kasvata, eriti mitte naised. Põhjus on ikkagi vees. Jõutrenn on oma olemuselt lihase süsteemne kerge vigastamine ning kinni jääv vesi on taastumisprotsessi osa.

Teiseks see minu düsmorfia. Ma ju ei saa aru, kuidas ma välja näen. Küll aga sain ma hiljuti teada.

Mulle sattusid FB feedis ette ühe Härra tuttava kunstniku kleidid, millele ta ise modelliks oli. Väga lahedad kleidid, läksin kohe pikemalt vaatama, tekkis mõte isegi mõni osta, aga siis jäin suurusnumbreid vaatama. Daam kandis enamasti kleite suurusnumbris 40/42, mis on täpselt minu suurus (rinnaümbermõõdult olen 42, puusast 40). Tegemist on viisakalt öeldes mitte just saleda naisterahvaga, seega arvasin, et tegu peab olema väga lühikese inimesega - ja kuna kleidid olid enamasti üsna kõrge taljega, siis see oleks mu jaoks, kellel on niigi ebastandardselt pikk torso, probleem ("talje" jääks päris rinna alla või isegi selle peale). Seega küsisin Härralt, kui pikk ta sõbranna on - ja tuli välja, et põhimõtteliselt sama pikk kui Härra. Kes on aga minuga täpselt sama pikkune, 172 cm.

Kui minu pikkune naine kannab minuga sama suurusnumbrit, siis järelikult olen ma sama lai, järelikult sama suur, järelikult näen samasugune välja... seega on tõesti tagumine aeg alla võtta.

Etapp algaski edukalt - esimesel nädalal -1.5 kg - 83.9 peale(ja sellesse nädalasse jäi asutuse advendipidu, kus ma võtsin asja väga vabalt), teisel nädalal -2 kg (81.9 kg). Teisel nädalal oli mul erakordselt suur aktiivsus ka kuidagi kogemata, nii et mul tekkis jälle see ületamatu "millegi isu". Ja kuna ma juba väga hästi tean, et see viitab liiga suurele kaloridefitsiidile, siis tõstsin +10%-lt kaloraaži +20% peale. Kolmanda nädala tulemus oli täpselt 0.

Tõstetud kaloraažist? Võib-olla see mängis rolli, aga täiesti objektiivselt andis ortopeed mulle peale ravimi, mille kõrvaltoimena on ödeemi nimetatud ning mu käed ja jalad olid tõesti paistes. Nii saingi kohe instasse teha stoori, kus tuletasin meelde üht kõige olulisemat õppetundi - USALDA PROTSESSI. Kui ma olen kaloridefitsiidis (ja ma tean, et tegelikult olen, kuigi üsna väikeses), siis KAALULANGUS TULEB. Aga võib tulla mõnenädalase viibega, sest kaalu konkreetset numbrit mõjutavaid faktoreid on palju (hormoonid, ravimid, soolestikus "kinni" olev toidumass jpm). Vahet tuleb teha KAALUkaotusel ja RASVAkaotusel. Lühiajaliselt ei ole need samad asjad!

Kilpnäärikuna ma tean täpselt, kui demotiveeriv võib olla selline "pime" kaalukaotus. Et ma nagu teen kõik õigesti, aga number ei liigu või liigub lausa üles. Kui ma omal ajal fitlappimist alustasin, siis tegelikult mu kaalunumber ei liikunud esimestel nädalatel või liikus minimaalselt. Ja ma tean ka, kui raske on seda usaldust saavutada.

Ega muud ei jäägi üle, kui endale korrutada, et füüsikaseadused kehtivad. Keharasva kaotus ei ole alati küll KERGE, aga on oma olemuselt siiski väga LIHTNE protsess: kalorid sisse - kalorid välja. Kõik taandub sellele. See kehtib alati. Selle tulemuse nägemine lihtsalt võib võtta aega muudest faktoritest sõltuvalt. Aga see kehtib sellegipoolest.

Nii et jätkame samal lainel. Kuna olen JÄLLE külmetunud (tõsi, täna on juba vinks-vonks olla), siis on mu kehaline aktiivsus oluliselt madalam ja panin kaloraaži ajutiselt jälle +10% peale. Aga olen valmis seda kohe uuesti tõstma, kui korralikult trenni saan, olgu see siis suusk või jõuks.

Näljatundega ei jõua kaugele ja kaalulangetus peab olema tšill ja lill! 

80. Uus etapp.

Ma mäletan, et vanasti kirjutasin ma nädalavahetustel, aga tükk aega ei suutnud meenutada, miks. Nüüd tuli meelde - mu "ametlik" kaalumispäev oli laupäeval. Meelde tuli seepärast, et kuna ma ei saanud siin ju privaatseid postitusi uuesti avalikuks teha, siis otsustasin viimaks vanad postitused teise keskkonda ümber tõsta, et neid kasvõi ise teinekord üle lugeda. Nii et kes mu vanu heietusi lugeda tahab, olgu aga lahke - Epu kaalublogi arhiiv.

Ausalt öeldes ma ei samastu enam suure kaalu langetaja Epuga kuigivõrd. Ei, mu filosoofia ja lähenemine on jäänud samaks, see ei ole muutunud. Aga ma kirjeldan seal vahel mingeid avastusi või ebalusi oma muutuva kehaga, näiteks hetke, kui ma esimest korda oma roideid selgelt tundsin - ja nüüd tunduvad need hetked võõrad. Nagu kellegi teise juttu loeks.

Ühtpidi võttes on mul selge düsmorfia peal, ma päris kindlasti ei näe end päris sellisena nagu teised. Mina näen end pisut paksu, aga eelkõige just SUURE naisena, just võrreldes teiste naistega. Kui ma näen end näiteks grupipiltidelt, olen ma alati hämmastunud, kui imelikult keskmine ma olen. Aga aju suudab selle umbes kahe minutiga pärast pildi nägemist ära "tasandada". Et no ju on teistel lohvakad riided ja nad on halva nurga all ja mina hea nurga all ja optiline pete ja üleüldse - ja nii kõigil piltidel ja alati.

Teistpidi aga olen ma oma umbkaudse suurusega ära harjunud. Lõppeks olen ma siin poolteist aastat olnud ka. Nii et ilmselgelt on aeg asjad uuesti sassi lüüa ja uuesti langetusse minna :D

Tegelikult olen ma siin kaalunumbris end kogu aeg natuke ebalevalt tundnud. Üks teema on see, kuidas ma välja näen. Nagu öeldud - sellest ei saa ma ise tegelikult täpselt aru, sest et düsmorfia. Seepärast ei ole väljanägemine otseselt põhjus, miks uuesti langetusse läksin. Selge on see, et ma ei hakka 5, 10 või 15 kg kergemana paremini aru saama, kuidas ma välja näen, kui juba praegu mu aju siin kelbast ajab.

Põhjus ongi konkreetselt numbris. KUNA ma ei saa aru, kuidas ma välja näen, oleks mul vaja mingisugustki referentsi, käegakatsutavat ja reaalset asja, mis seda mulle ütleks. Kaalunumbri järgi olen ma ülekaalu ülemises otsas. Ma mõtlesin, et läheks sinna ülekaalu alumise otsa poole, saaks 7 kaalule ette, äkki näiteks numbri 75. See oleks mu ajule kuidagi haaratavam kui "normaalne". Pealegi oleks see kokku 50 kg langetust.

Ma olen tegelikult juba paar nädalat langetusrežiimis olnud, kuigi esimese nädala võtsin seda asja eriti lõdvalt. Sel nädalal aga tekkis mõte, et ma võiks seda teekonda Instagrami stoorides n-ö "blogida". Ma olen enne ka kurtnud, et ma ei viitsi toidujutte kirjutada (ega lugeda). Ausalt, siiani ei viitsi, nii et jäädavamaid postitusi ei hakka ma sellest feedi tegema. Aga tundub, et säärane stooride kaudu "lühiblogimine" on mulle kuidagi sobivam. Need on lühidad, püsivad 24h ja kaovad. Ideaalne.

Nii et kui keegi soovib juhuslikult detailsemalt mu taldrikusse vaadata, siis võib mu Insta kontot jälgida. Olgu lihtsalt ette hoiatatud, et stooridesse tuleb sisse ka teisi teemasid, jalgrattasõidust koorilauluni. Ja jõuksi-meeme!

Ei, mul ei ole plaanis influkaks hakata :D . Ma lihtsalt mõtesin, et äkki kedagi huvitab. Ehk ma saan oma eeskujuga näide ollla.

Paljusid see teema ei huvita, mind ennast ka tavaoludes ei huvitaks. Aga tõsi ta on, et mitmed mu kaalukad tuttavad, kes muidu mu stoorisid ei jälgi, on seda hakanud nüüd tegema. Kuna nad kõik on mind teadnud 125-kilosena, siis nad teavad ka, et ma tean, mida teen ja millest räägin. Ju neil siis on huvi.

Ja kui ma suudan inspireerida kasvõi üht kaaluga kimpus olevat inimest ning näidata, et kaalulangetamine EI OLE Suur ja Raske Töö, Hirmus Pingutamine ja VaevaNägemine ning Pidev Nälg, siis ma tunnen, et olen maailmale midagi andnud.

(Nii et sisuliselt sooviks ma ikkagi influencer olla - selle sõna parimas tähenduses)

Siia kirjutan pikemaid heietusi ikka edasi.

(Ja puhtalt Matilda rõõmuks panen ma siia pildi endast jõusaalis - KINNASTEGA!)