Kui ma suvel säilitusse läksin, ütlesin, et enne ma mingi ametliku enne-pärast tulemusega välja ei tule, kui olen vähemalt aasta jagu oma kaalunumbrit säilitanud. Kirjutasin kohe, et kuna mu sügava veendumuse kohaselt on nii tugeva ülekaalu põhjused psühholoogilised, s.t. raskekaallastel on ülesöömine mingi emotsioonide reguleerimise vahend, siis võtavad suure kaalu kaotajad väga sageli kaalu tagasi, kui pole lahendatud neid algseid ajendeid. Mul polnud ega pole siiani mingit soovi olla üks neist paljudest suure kaalu kaotajatest, kes hurraaga oma tulemusi esitleb, et siis paari aasta pärast algkaalus tagasi olla.
Hea oli, et seda ette ütlesin, sest see, kuidas ma oma kaaluga nüüd maadlen, on ikka üle mõistuse. Ei, kaal on endiselt puhvris, aga seda on tulnud juurde ning sellisest mõnusast chillist olekust nagu omal ajal langetades, pole juttugi. Ma pingutan, et kaalunumbrit hoida, iga jumala päev võitlen ülesöömisega. Mingit müstikat pole, miks olen kergelt juurde võtnud ja miks alla minna ei taha, matemaatika kehtib väga edukalt. Kui sööd sisse rohkem energiat kui kulutad, siis kaal tõuseb, kui vähem, siis langeb. No olgu, kilpnäärikute keha hoiab vett kinni ka, mis pilti segab, aga nii üldjoontes.
Osaliselt on tegu psühholoogiliste põhjustega, mis üle sööma panevad - s.t. suurem sisend. Teiseks aga hakkab isiklik elu viimaks paika loksuma, aga see paika loksutatud olek segab mu trennigraafikut, nuta või naera. Nii et väljund on vähenenud. Eks ma olen siin natuke pöidlaid keerutanud, asja üle mõelnud ja aru saanud, et päris selgelt ma aasta lõpuks normaalkaalu ei jõua. Mis siis ikka, eks ma teen eesmärgi ümber - saada kaaluteemades chill tagasi, et ka säilitamine ei oleks selline pingutus. Mu eesmärk on kogu aeg olnud õppida sööma ja liigutama nagu normaalne inimene. Jätkan selle õpet.
Viimasel nädalal tunnen, et asi hakkab kontrolli alla saama. Paika loksuv isiklik elu vähendab stressi, kevad teeb olemise paremaks ning peale kõige muu pole enam nii kohutavalt libe ja hakkasin hakkasin uuesti jooksmas käima ja puha.
Koroona möödus muidu üsna kiirelt, väsimus ja jõuetus kestis küll oluliselt kauem kui tavalise külmetusega. Ainus häda, et see õudne kurguvalu viis minult lauluhääle. Kõnehääl on ammu taastunud, aga kui viimati laulda üritasin, avastasin, et esimese oktavi G juures oleks nagu sein ees - sealt üles mul noodid põhimõtteliselt puuduvad. Kontraaldina on G olnud alati minu "maagiline piir", pärast külmetust ongi sealt maalt noodid kadunud, kõigil madalatel altidel on, lihtsalt et hääle taastudes taastuvad ka ülemise registri kõrgused. Praegu on koroonast kuu aega möödas, aga noote pole endiselt. Muidu polekski ehk hullu, ma niikuinii olen koroona-ajal regulaarsest kooritegevusest kõrvale hoidnud ning osalenud projektides, sest kolmandat katkendlikku hooaega ma ei kavatse kaasa teha, aga mind kutsuti oratooriumikoori, ERSO teeb vaiksel nädalal Dvoraki "Stabat materit". Selle esimene osa aga on nii neetult kõrge, et kui ma häält tagasi ei saa, siis pean ainult suud liigutama - tegevus, mida võib endale lubada ehk laulupeol, aga sellise taseme projektis pole nagu päris paslik või nii. Eks ma käin praegu hääleseades, et päästa, mis päästa annab, aga kui keegi tuleb veel rääkima lihtsast külmetusest, siis...
Ilmselt selle hääle kaotamise potentsiaali pärast kirjutaski Dvorak nooti nõnda:
Aga sõltumata sellest, kas ma saan hääle tagasi või ei, soovitan soojalt kuulama minna, sest teos on imeline. Eriti kolmas osa, mis mul unenägudeski mängib ja kus altidele on antud ilusaid soolojuppe, kus me ei peagi viletsaid sopraneid teesklema, vaid saame oma tämbri täit ilu demonstreerida.
