Tänahommikune kaalunumber oli 81.8 kg ehk -1.1 kg. Alguse asi - keha laseb vee lahti ja kaal kukub kolksti alla, sest kaloridefitsiit mul nüüd küll nii suur pole olnud. Aga, ei, selle tulemuse ma võtan. Esimese vahe-eesmärgini ("seitse ette!") 1.2 minna.
Kaloridefitsiit pole olnud nii suur seepärast, et ma pole tegelikult sugugi 100% kavas olnud. Samas - pärast otsuse vastu võtmist olen siiski oluliselt rohkem kavas olnud kui umbes septembrist saati. Ja no kuni asi sel viisil töötab, siis las olla nii. Algajal tasuks muidugi olla võimalikult täpselt kavas, et süsteemile pihta saada ning ära harjuda. Aga kogemus näitab, et sellest väsib ära, nii et pikaajalisemal teekonnal või aeglasemalt võttes võiks mu arvates katsetada pause või väikeseid kõrvalekaldeid. Puhtalt aju ja motivatsiooni puhkamiseks. Pealegi on kava selline ideaalne asi, mida järgides peaks tulemus olema garanteeritud, aga kui tulemust pole vaja taga ajada, nui neljaks, siis väikesed kõikumised siin ja seal teevad elu lebomaks. Tulemuse saavutamise muidugi ka sellevõrra aeglasemaks. Aga kui see on aktsepteeritav (mul on), siis miks mitte. Küsimus on teadlikkuses. Kui ma tean, kus ma kavast väljas olen ja teen seda teadlikult ja kaalutletult, on kõik hästi. Kui kaal enam ei lange, siis on täpselt teada, mida timmima hakata.
Just teadlikkusest oli hiljuti üks hea loeng. Coop ja Elsavie korraldasid mõni aeg tagasi loengusarja, üks loengutest oli tõesti hea (kuigi eks muudki väärivad kuulamist). Pool-uhuusid toitumisterapeutide loenguid on terve internet täis, Ülle Hõbemägi juures meeldis mulle tasakaalustatud lähenemine. Ja mulle meeldis, et märksõnaga jäi kõlama Teadlikkus. Teadlikkus endast, enda söögist ning söömise ja isude põhjusest. Toitumispäeviku pidamine, mis seda teadlikkust aitab saavutada (ja fitlappimine ongi oma olemuselt toitumispäeviku pidamine). Eriti sümpaatne oli, et Ülle Hõbemägi rõhutas, kui oluline on enda jaoks luua seosed enesetunde ja toitumise vahel. Ülioluline, ütlen mina kui eluaegne emotsionaalne sööja!
Trenni olen sel nädalal suhteliselt vähe teinud. Käisin ühel päeval, kui ideaalne suusailm oli, süsti saamas. Plaan oli pärast seda sõitma minna, aga alles siis, kui õde luges süstijärgselt kõik asjad ette, mida oleks targem mitte teha, ja nende hulka kuulus trenn, sain aru, et ma oleks võinud sutsakat saama minna suusatamise JÄREL. Koht ju õhtul 21-ni lahti... Eks ma siis lõin käega paar korda vastu laupa ja tegin pika kõnni trenni asemel. Mis mul üle jäi.
Järgmisel päeval oli hull sula ja vat siis läksin rajale juba põhimõtte pärast. Mitte küll nende isesõitvate suuskadega, millest eelmises postituses rääkisin - ikka vanade Visudega. Vett lahmas kahte lehte!

(Ma sain alles pärast story postitamist aru, et oleks võinud panna ka hastagi #veesuusarahvas)
Isegi kauaoodatud kooriproovi jätsin suusatamise nimel vahele. Ja seda otsust ma ei kahetse, sest pärast neljapäeva pole suuskadele enam saanudki 😫, kuigi see on osaliselt oma viga - Tallinnas elades mõtlen väga linna-põhiselt, linnas oli lumi lännu mis lännu, linnast väljas polnud sula aga sellist kahju teinud. Mul on viimasel ajal rohkem asja Saku kanti, sealsed rajad olid aga laupäeval veel täiesti sõidetavad. Oleks ainult taibanud suusad kaasa võtta.
Samas sai niisama metsas käidud ja oli ka tore, sai paar ilusat pilti ja natuke end harida.

Mõttes, et arvad küll, et südatalv ja surnud lumi, aga päris nii pole. Lume peal on elu! Kaugelt vaatad, et suvaline koorepudi, lähemalt tuleb välja, et igasugused elukad, liigutavad ja vingerdavad, ei olegi talveunes.
Tõsi, esialgu on vaja kotkasilmast sõpra, kes seda märkab ja sulle ka näitab, muidu kõnnid mööda.


Noh ja makrovõttega telefonikaamerat on ka vaja, kui seda elu üles pildistada tahad, et arahnofoobidest sõpru ehmatada...

