Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.
Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.
Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.
Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.
Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.
Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.
Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.
Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?
Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.
Nii et jah.
Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga.
